Vikerraadio “Reedese intervjuus” kõneles Port, et tehnoloogia areng on meeste-naiste suhteid oluliselt mõjutanud ning nende eelistustes on tekkinud vastuolu. Tema sõnul langeb inimeste suhtlemispädevus ja ekraanil luuakse endast muu kuvand, töö on üha stressirohkem ning tarvitatakse nootroopikume ja narkootikume. Peatudes Eesti suusatamise dopinguskandaalil, leidis ta, et peaasjaosalistel pole hilja rääkida, sest viga tunnistades võib võimenduda muu maailma näitel midagi positiivset.
Ma ei tea, kas see rõõmustab või kurvastab teid, aga me hakkame kohe alguses rääkima dopingust, sest viimastel nädalatel on avalikkuse ette jõudnud mitu dokumentaalfilmi, mis räägivad Eesti murdmaasuusatamise ühest valusamast peatükist ning selle peadirigendist Mati Alaverist. Istusite ise kinosaalis ja vaatasite neid pööraseid aastaid. Millised tunded teid valdasid?
Paljud küsivad, millised tunded mind valdasid, aga kuna ma olin selles protsessis sees, nägin end ka ekraanil, siis ma teadsin, et selline lugu on tulemas. Teisest küljest, see lainetus ju käib, vahepeal kustub ära, aga taustal käib kogu aeg see foon. Kui ma puutun avalikus ruumis inimestega kokku, siis dopinguteema on suhteliselt püsiv jutu ülesvõtmise konks. Seetõttu midagi šokeerivat uut ei olnud, aga kurbus on küll, et teatud vigadest me ei õpi ja laseme probleemi hästi pikaks venida.
See lugu on teile isiklikult lähedane. Tunnete Mati Alaveriga üksteist aastakümneid?
Jah, tean Matit päris pikka aega ja oleme ka meedia vahendusel teineteist tsiteerinud ning olen teda üliõpilastele eeskujuks toonud ja nii edasi.
Teie jaoks oli ta autoriteet?
Vaieldamatult. Meil kõigil on ju vaja näha edulugusid, millest me püüame midagi õppida, aga mida rohkem õpid, seda rohkem saad ühel hetkel teada.
Missugune inimene Mati Alaver on?
Selline nagu ekraanilt näha. Ta on endasse sulgunud intellektuaalne inimene, võib öelda ka skeemitav inimene – ta arvestab, kuidas maailm temasse suhtub ja ta loob selle kaudu kuvandi, millega ta tunneb ennast turvalisena ja suudab seda maailma mõjutada.
Milline oli teie esimene kokkupuude? Omal moel sai teist läbi dopingulugude üks peategelastest, sest iga kord, kui mingi kahtlus lahvatas, siis olite teie see, kes püüdis seda selgitada ja mõtestada ning juhtida tähelepanu õigetele asjadele. Teist sai teatud hetkel ka antikangelane. Missugune teie kokkupuute algus oli?
Olin loengus ja hakkas telefoni tulema sõnumeid, loengu ajal ma neile vastata ei saanud ning loengu lõppedes mõistsin, milles teema on. Toonane antidopingu nõukogu sai kokku, kaalusime, kuidas reageerida, meie jaoks oli olukord uus. Selleks, et ei tekiks tõlgendusvarianti, leppisime omavahel kokku, et üks inimene räägib ning see sattusin olema mina. See oli algus, kus sa üritad mitte olla kohtunik – antidoping ei ole kohtunik. Antidopingu organisatsiooni ülesanne on jälgida, et jälgitakse reegleid ja testitakse. Mu enda loomuses on ka rohkem asjadest aru saada kui hinnanguid anda. Sealt see pall veerema hakkas.
Kas teadlikult või tahtmatult üritati esimestel hetkedel seda palli teaduse ja meditsiini sohu veeretada, anti mõista, et tippsport ongi piiripealne asi, et on teadlased, kes aitavad sportlastel sooritust paremini läbi viia. See käib asja juurde ja kõik teevad nii: norrakad, soomlased, sakslased ja teised. Oli oluline, et keegi paneb näpu peale, et siin nad ajavad jama, ja see olite teie, üks vähestest avalikus pildis.
Kas mul on õige teadmine, et aastakümned tagasi olite just teie teadlasena see, kes aitas Mati Alaveril nii-öelda kasutada kavalamaid nõkse, kuidas teha sooritust paremaks?
Ma olen olnud talle abiks jah. Olen Matilt kaudselt isegi suusad saanud, tegin sportlastele vereproove, aga siis ma temaga otseselt kokku ei puutunud.
Mis see tähendab, andis teile suusad või?
Lihtsalt see oli aeg, mil raha liikus vähem ja naturaalmajandus töötas paremini.
Nõukogude aeg?
Jah, see oli nõukogude aja lõpp, kus ma ise väitekirja valmistasin ja paljusid ujujaid ja korvpallureid, kes nõukogude liidu meistriks tulid, testisin ja nende vereproove analüüsisin. Tartu teadlase Tõnis Matsini kaudu tuli ettepanek, kas ma mõõdaksin veel ühed proovid ära ja seda ma ka tegin. Nii et kas otseses või kaudses mõttes olen ma Matile teaduslikku tagasisidet andnud.
Hämmastaval moel võis see olla alguspunkt, kust pall veerema läks. Hiljem olid väited selle kohta, kuidas treeningutel forsseeriti üle, mõned naistekoondise liikmed rääkisid, kuidas neile vist manustati nende teadmata ravimeid, kuni jõuame tänasesse päeva välja.
Ma ei tea, kas see on alguspunkt, aga ta asub uue kvaliteedi alguses. Selgelt on olemas nõukogude aeg, kus sport oli relvadeta sõjapidamine, sportlased olid sõdurid ning seal ei olnud muud kaalutlust, et kui osa kukub raja kõrvale, siis leiame kohe uued. See oli nõukogude mudel – anname kõigile hästi suure koormuse ja vaatame, kes vastu peavad, need peavadki vastu.
Aga Eesti spordi mõttes oli vaja käituda targemalt ja võib olla tõesti paigutab see sellesse aega, mil Mati otsustas seda tarkust üha rohkem praktiliselt rakendada. Sealt võib tõesti ajaloolisi niite leida.
Teie olete kindlasti selle DNA-ga inimene, kus paigutute teadlaste, mitte sportlaste poolele, kes iga hinna eest peavad võitma. Te esindate teadust ja fakte ning püüdsite omal moel anda sportlastele parima võimaliku kaasaegse meditsiini, et nad saaksid sellega teha, mida heaks arvavad.
See on kogu teaduse omadus. Teaduses on väga vähe tegemist väärtustega. Kui teaduslik meetod annab tagasi vastuse tegelikkuse kohta, siis on see ilus või halb, meeldib või mitte, meeldiv on ikka selle kasutaja ulatuses. Teaduselt eeldatakse objektiivset tagasisidet ja objektiivseid arvamusi samamoodi, aga teadus ei ole tuumapommi kuhugi visanud. Küll aga võib öelda, et tänu teadusele on tuumapomm meil nüüd olemas.
Kas see kriibib teid? Dokumentaalfilmis, mis läinud nädalal esilinastus, oli üks mõjuvamaid stseene, kus Tartu Ülikooli teadlane Krista Fischer kirjeldas, kuidas 2011. aastal pöördusid tema poole Mati Alaver ja Andrus Veerpalu tiim, et teadlased aitaksid neil oma nii-öelda eesmärke rahvusvahelises spordiarbitraažis kaitsta, leida kohad, kus Wada (World Anti-Doping Agency) paneb puusse, eksib või on nõrk. Leida kohad, kust rünnata. Oli hästi huvitav, kuidas Krista Fischer sellest rääkis. Aga kas see ei kriibi teadlast, kui ta saab ühel hetkel aru, et teda on ära kasutatud nii-öelda halvaks asjaks.
Vaieldamatult. Teadlane kaitseb ennast suuresti objektiivse töö esitajana, ta ei võta vastutust, mis selle tööga peale hakatakse. Olen ka varem öelnud, mis mind küllalt palju häiris, on teadlaste asumine advokaadi positsiooni. Tean kolleege nii Eestis kui ka mujal, kus on lihtsalt kommenteeritud, ja argumendid olid sellised, et viska vastu seina, kas jääb kinni. Arvatavasti üliõpilastöid selliste argumentidega meil läbi ei lasta. Seal kukutati ka need ilusasti läbi.
Tegemist polnud puhta teadusega?
Ühekülgse käsitlusega, kusjuures teadlane ise näeks, et need väited on väga nõrgad ja neile pole pikka toimet. Aga saan aru, oli kohaliku kultuuriruumi ootus ja siis sa kaotad ootamatult teadlase positsiooni, tahad olla ilus inimene või ütleme, õigete poole peal.
Ütlete, et Krista Fischer ja Sulev Kõks läksid liimile, sest Tartu on Otepää lähedal, need inimesed elavad sealsamas, tunnevad üksteist ja nüüd on sõbrad hädas.
Jah, teadlased on inimesed, siin ei ole kuhugi põgeneda, teadlased tahavad päeva lõpuks süüa, magada ja arvatavasti ka elukvaliteeti parandada. Neil on omal inimsuhted ja kollegiaalne tagasiside, peegelpind, olgu siis kogu ülikooli raames. Sel ajal võis täiesti selgelt tajuda, et ka teadusmaastik oli küllaltki tugevalt polariseerunud selle asemel, et säilitada objektiivse tööotsija positsioon.
Väga paljud inimesed kuulavad meie jutuajamist ja mõtlevad, kas juba ei aita, et sellest on läbi aastate väga palju räägitud. On kõriauguni. Teiselt poolt oleme neil nädalatel näinud, et on väga palju inimesi, keda teema kõnetab ja kes tunnevad hinges valu.
Räägime lihtsast spordisõbrast, kes elas aastaid teleri ees kaasa suurtele võitudele, ka langustele ja uuesti ülestõusmistele, või spordiajakirjanikest, kes ei olnud kohal ainult võistlustel, vaid rühkisid samamoodi kümneid tunde Haanja metsade vahel. Nad on pettunud, aga samas on see kõik ju lihtsalt suusatamine, sportmäng, kus ühed võidavad, teised kaotavad. Miks see meile, eestlastele, nii korda läheb?
Mitte ainult meile, eestlastele, vaid see on arenenud ühiskonna tunnus. On palju teooriaid, aga üks, kui me üritame mõista, mis asi on mängu sisu, siis mängu üks teoreetiline käsitlus on see, et mäng on vabatahtlik mittevajalike takistuste ületamine. See tähendab, et kui sul on energiat mitte ainult ellujäämiseks, vaid saad seda raisata, siis paistab, et meil on hea tunne, aga kassil, kes ajab taga hiirt, on samamoodi hea tunne, ta ei pea hiirt kohe ära sööma.
Selline mitte aruka tegevuse tegemine, nagu palli tagaajamine, saja meetri jooks, golfimäng või mis iganes suusatamine – olge mehed, tehke midagi kasulikku. Kuid just see tunne, et sul on ressurssi nii indiviidina kui ka rahvusena, tekitab meis heaolutunde.
See on mingis mõttes ühe suure müüdi purunemine, mida me praegu põeme?
Jah, sellest hetkest alates, kui sa saad aru, et see ei kajasta mitte sinu kui rahvuse liikme geniaalsust, vaid alatust, siis seda ei taha me endaga kaasas kanda.
Missugused võivad olla mõjud, mida me võib-olla siiamaani veel ei näe?
Küünilisus on üks. Sporti hakati palju vähem tähelepanu panustama, tähelepanu on tänases mõttes raha panustamine. Suusasport sai väga-väga suure stigmaatilise märgi külge. Tippsport üldiselt. Ma tean juhtumeid, kus tippsportlane palub pangalt sponsorilepingut ja pank ütleb sõna otseses mõttes, et ega me lollid ole.
Isegi kui teine osapool pakub, et teeme lepingu, et kui ma midagi halba teen, siis ma maksan tagasi, siis vastatakse, et sa tahad öelda, et me oleme veel lollimad, et kui sa jääd vahele, on sul millestki seda tagasi maksta ning siis me oleme nagu kaks korda halvasti käitunud.
See kõik kajastub ka väljaspool spordiruumi. Olen päris palju välismaal ringi liikunud ja kuulnud hoopis teistsuguses sektoris, et olete Eestist ja teil on siukesed mehed seal ning siis kantakse see kõik väga laia pintsliga kogu Eestimaa kohta. Kui sa tahad mingisugust usaldusel põhinevat lepingut sõlmida või lihtsamat vestlust alustada, siis on sul hoopis teistsugune märk küljes. See asi ole hea.
Meil võiks olla maine kui tubli, aus, väike, hakkama saav riik, kes ei pea esimene olema, aga me näeme ka kodumaal, et meil on päris palju edevust, kus me peame nui neljaks esimesed olema – see läheb meile väga kalliks maksma.
Kristjan Port Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Kui tulla tagasi inimliku komponendi juurde, siis kas teie saate aru, miks inimesed lähevad pettuse teed, kas see on inimlikult või teaduspõhiselt teie jaoks mõistetav?
Pettuse teele satutakse mitmel moel, üks on tahtlik pettus, kus me igal juhul otsime eeliseid ja see sõltub kontekstuaalsest hinnast. Mõnikord on pettus õigustatud puht pragmaatiliselt, ma küll petan, see kõigile ei meeldi, aga päeva lõpuks söön selle vorstivõileiva ära, saan kasu kätte.
Teine pettus on täiesti pedagoogiline. Me ju petame lapsi päris palju, tüssame heas mõttes, sest elu on karm ja seal toimetulekuks peame käima mõlemal pool, nii mugavas kui ka ebamugavas tsoonis. Selline mängulik pettuste ruum on spordiparadigma laiemalt. Me teeme ju jalgpallis ja korvpallis igasuguseid peteliigutusi selleks, et eeliseid saada ja see ei ole sugugi halb.
Kolmandaks satume me üle piiri tahtmatult, teadmatult, et oleme mingeid reegleid rikkunud. See on jällegi kultuuri küsimus, kui palju me teame. Inimesed teevad igasuguseid valikuid, enda teada õigeid. Kuid näiteks politseile sa ei saa seletada, et sõitsin küll kiiremini, aga ega ma ei teadnud. See ei vabasta sind.
Nad kõik omavad mingisugust suuremat või raskemat kaalu moraalses mõõdustikus.
Kas me antud juhul räägime mingisugusest koosmõjust?
Koosmõjust ka, aga võib ka täiesti konkreetselt valida, sest spordipraktikas petmine on tavaliselt täiesti teadlik petmine saamaks eeliseid. Kui me lepime kokku, et ärme nii tee, siis see kokkulepe on juba eelise andmise võimalus.
Kas võib olla, et sportlased ja treenerid, kellest me oleme rääkinud, tegelikult ise usuvad, mida nad räägivad? On kaks momenti, mis mulle kohe pähe tulevad. Üks puudutab Eesti suusatamist. See on see mälestusväärne pressikonverents, kus Andrus Veerpalu kõneles pisarsilmi, kuidas ta ei ole pettusega tegelenud ja väga paljud inimesed, kes teda hästi teadsid, ütlesid, et see ei ole võimalik, et ta lihtsalt valetab.
Teine moment on sellest sügisest, kui ma käisin Austrias ja intervjueerisin endist murdmaasuusatajat Max Hauket, kellest sai 2019. aastal Seefeldi dopinguskandaali kaanepoiss, kes leiti politsei poolt hotellitoast kanüül veenis ning kes on nüüd kõike tunnistanud.
Mis mind tõesti hämmastas, oli ta jutt sellest, et ta tundis end esimest korda tippsportlasena sel hetkel, kui hakkas dopingut tarvitama. Et nüüd hakkab kõik alles pihta.
Kas võib olla, et olles iga päev murdosa sekundite nimel tohutus pingutuse keskkonnas, ja nad peavad kahtlemata väga palju ohverdama, usuvad nad ühel hetkel, et see on õige asi ja nad teevad oma riigile head?
Kõik, kes petavad, peavad endale seda õigustama. Nad lihtsalt õigustavad eri moel. Meie, keda petetakse, ütleme, et see õigustus ei ole põhjendatud, aga see põhjendus võib olla, et tippspordis tehakse nii ja ma kuulun ka nüüd samasse klubisse, mul algab uus elu, pean hakkama end varjama ja muid trikke tegema. Vaieldamatult täiendab see igapäevast rütmi ja siis ta ütlebki, et näed, ma olen uues klubis.
Tippratturite puhul on öeldud, et näed, alguses olin juunioride maailmameister, siis kui sattusin profitiimi, vaatasin, et kõik vanad tüübid sõitsid eest ära, aga nende kehad on hoopis teistsugused ning ühel hetkel otsustatakse selle kasuks ja öeldakse, et nii ongi õige. See, mida keegi õigeks peab, on tema subjektiivne maailmakäsitlus ja me ei saa kuidagi aktsepteerida sellist mõõdustikku, kui keegi ütleb, et ma iialgi ei usu (temast seda). Hea petja ongi see, keda sa usaldad.
Te ütlete, et puhas tippsport on olemas.
Puhas tippsport on absoluutselt olemas, kindla peale. Lihtsalt kogu tippspordi paradigmas on väga oluline see, et seal tegeleb hästi palju idealistlikke inimesi, kes üritavad täiesti teaduslikel põhjendustel leida, kuidas me saame kehast parema võime kätte. Sealt tuleb tervishoiusüsteemist terve hulk inimesi, ka spordipraktikast endast ja siis on reeglitest kinnipidamine inimese sisemise maailma jaoks väga oluline.
Puhas tippsport on kindlasti olemas?
Absoluutselt.
Kust me teame seda, mis meile seda kinnitaks?
Okei, täpselt samasugune argument, et Veerpalu nutab ja ütleb, et tema pole midagi teinud, võib öelda, et kui palju on puhtaid teste, et vahele jääjaid on suhteliselt vähe.
Aga Eesti Antidopingu Agentuur, mida teie ka esindate – kui need dopinguskandaalid lahvatasid, tekkis küsimus, et oodake, mingisugused FIS-i poolt saadetud proovivõtjad tabavad õige hetke, aga mida meie enda dopinguinimesed tegid, magasid aastaid maha, kui meie härrad patustasid?
Tahangi sinna jõuda, et mõlemat pidi on need mitte absoluutsed tõendid. Aga klassikaline küsimus, kas see on võimalik – kui me puht teoreetiliselt hakkame modelleerima seda mänguolukorda ja vaatame, kui palju vahele jäädakse, mis on vahelejäämise hind, kui kaua on mõni sportlane olnud suhteliselt stabiilselt edukas, siis pelgalt teadusliku analüüsi põhjal, mänguteoreetilise arvutuse alusel võib öelda, et tippsport on puhas ja selline tippsport on täiesti võimalik ning dopingu kasutamine ei anna alati sugugi eeliseid. See võib tihtipeale tekitada hoopis kehvema positsiooni. Nii et doping ei ole mingisugune imekäsitlus.
Meie maailmas on kujunenud nii, et peamiselt räägitakse ainult vahelejääjatest, me ei räägi üldse nendest, kes on puhtalt pääsenud, sest seda infot isikuandmete kaitse tõttu ei levitata.
Kuid kui me tajuksime, kui suur erinevus see on, siis see ei garanteeriks sajaprotsendilist puhtust, aga toome lihtsa loogika – kui on kaks sportlast ja mõlemad võistlejad, siis on mõlemal võimalus võita ning siis üks otsustab kasutada keelatud aineid ehk rikkuda reegleid, teine otsustab sedasama ning endiselt on mõlemal võimalus võita, aga mõlemale on tulnud juurde oluliselt suuremad kulud ja vahelejäämise risk ja siis nad ütlevad, et oot, ärme mõlemad tee seda, see on mõlemale odavam. See on tõesti optimum, Pareto-efektiivne tasakaalupunkt. Neid on selgelt tekkinud ning meil on spordialasid, kus dopingu kasutamine väga mõttekas üldse polegi, ta vaid lisab kulusid ning naeruvääristab tegijaid.
Nii et võib minna täiesti kindla peale, kui väita, et tippspordis on puhtus olemas. Kuid seal, kus on puhtus, eksisteerib ka mustus, seda ikka satub sinna. Pigem küsimus on, kumb hetkel domineerib. Me ei saa lihtsalt öelda, et tippsport on absoluutselt puhas, aga tippsport on pigem puhtam, kui et seal on ebaausaid inimesi.
Kristjan Port Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Küsin veel üht asja Eesti murdmaasuusatamise kurva loo kohta. See lunastus, millest on viimastel nädalatel räägitud – kui need mehed tuleksid, vaataksid inimestele silma sisse ja räägiksid, kuidas asjad tegelikult käisid –, kas sellest oleks abi inimestele, ühiskonnale laiemalt? Või on õige aeg möödas?
Ei, see aeg on alati olemas, on päris palju näiteid mujalt maailmast. Näiteks Kesk-Euroopa ratturid, kes on vahele jäänud ja lõpuks oma loo ära rääkinud, neid rehabiliteeritakse, nendest on midagi õppida, nendes hakkab võimenduma positiivne, mida nendes on hinnatud ja tugevus – et oma viga tunnistada, teeb nad veel tugevamaks. See ei ole kerge ja see lihtsalt joonib alla, kui nõrk ja võib-olla ka kui võrgustunud see patuskeem on.
Miks mehed ei ole seda siiamaani teinud?
Ma arvan, et just see võrgustatus on põhjus. Individuaalselt sa ju võid öelda, et okei, räägiks kõik ära, aga siis sellest või tollest ei saa rääkida, sest mulle helistati või saadeti SMS, et ära sellest räägi. Ega meil see seltskond olnud selline, et üks pluss üks võrdub kaks.
Selle vaese treeneri ja sportlase ümber oli mingisugune organisatsioon, poliitikud, ettevõtjad?
Et oleks lihtsam mõista, nimetan, et on erinevad sponsorid ja kindlasti ka nõndanimetatud mustad sponsorid.
Ehk inimesi, kes teadsid aastate kaupa, tuntud inimesi…
Ja on valmis riskima isegi kui…
Väga lihtne näide, kui Veerpalu test üle valideeriti, oli täiesti selge, et ta on dopingut kasutanud, aga meil öeldi pigem, et nüüd on probleem läinud, Veerpalust saab uuesti treener ja Mati Alaverist veel kuulsam treener ja nii edasi. Inimesed, kes oskavad raha luua, on äris edukad, nad pole rumalad, aga nad on küünilised ja valmis riskima ning see on teinud palju suurema kahju. Öeldakse, et võit privatiseeritakse, probleemid sotsialiseeritakse – siin me nüüd ühiskonnana oleme, selle küna ees.
Kuidas tippsport, ideaalid, müüdid ja kangelased, kes selles maailmas tõusevad, mõjutavad meie igapäevaelu, seda, kuidas tavaline inimene elab, kuidas teistega suhtleb, mida väärtustab? Kas selliseid paralleele tõmmata on liiga filosoofiline?
Ei, see on pigem vastupidi. Rahvusliku ärkamise ajal, kus me kõik oleme olnud, aga see see kehtib ka teiste rahvuste puhul, inimesed, kes ärkavad, ärkavad ju kehvemas seisust ja avastavad, et nad on keegi, nad on midagi väärt ning nad vajavad eeskujusid, kellele osutada, et näed, me oleme ka needsamad. Siin on sportlik edu vaieldamatu.
Mäletan, kuidas Tallinna Kalev tuli korvpallis nõukogude liidu meistriks, see oli nii pöörane, kuigi meil polnud seal ainult omamaalased, aga see näitab midagi, et me oleme üks osa, oleme seda jaatanud, tunnistanud, lehvitanud võib-olla lipukesega. Esimesed olümpiavõidud, mis on tulnud meile uuel ajal, on kõik motiveerinud rohkem tööd tegema. See tuleb ka mujal maailmas esile, kuidas kaubanduses hakkab rohkem raha liikuma, näiteks ostetakse rohkem suuski, ehk sel kõigil on individuaalne mõju olemas.
Kristjan Port Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Küsisin teilt teadlikult selle kohta, kuidas tippspordi valusad õppetunnid ja kangelaslood ühiskonda mõjutavad, kuna te olete viimasel ajal ühiskondlikke protsesse palju mõtestanud. Üks asi on tehnoloogia meeletu areng ja sellest tulenev sotsiaalne kontekst, sotsiaalmeedia, mis meid väga palju inimestena määratleb, seda, kes me oleme, mismoodi ennast esitleme ja kellega suhtleme. Te olete olnud üsna murelik nendest arengutest rääkides. Mis on põhiline, mis teid muretsema paneb?
Hästi otse öeldes on see väljasuremine – see peaks panema kõiki muretsema. See, et me ise elus oleme, on ju tore, aga lapsi on juba kolmandiku võrra vähem ja järgmises põlvkonnas veel kolmandiku võrra, kui nii läheb. Kui sünnitajate arv väheneb, siis seda tagasi tuua on praktiliselt võimatu. See peaks mingi ime olema.
Mida see väljasuremine tähendab?
Kui sündimuskordaja on kuskil üks koma neli, siis naine sünnitab ühe asendaja endale ja on vaja kaht naist järgmise inimese asendajaks.
Kuidas Instagrami videod, kogu sotsiaalmeedia või tehisintellekti ajastu meid sinna juhatavad?
Juhatavad sellega, et meil puuduvad kontaktid inimestega. Olemasolevad kontaktid on illusoorsed, nad täidavad ja loovad inimesest kuvandi, et kui sa päriselt inimesega kokku satud, on natuke imelik ja tekib tunne, et lähen uuesti ekraani taha. Inimene ise, kes hinnanguid annab, ei ole selline, nagu ta on ja teine inimene ei paista talle sellisena, kes ta on. Me ei jaksa rollis olla, mistõttu ollakse pigem sellises akontaktses muljetamises ja hiirega ekraanil filtreid valides on suhtlemine tunduvalt odavam ja toimub rohkemate inimestega. Sul tekib selline surrogaattagasiside, et sinuga on kõik korras, kuna ekraanil on päris palju pöidlaid, mis tunnustavad sinu olekut.
Tooge praktilisi näiteid, kus te näete sotsiaalset muutust kõige ehedamal kujul.
Iibelangus on fakt ning sel on hästi palju tegureid ka mujal maailmas. Me teeme hästi palju tööd ning töö on muutunud digitaalseks. Kui vanasti sai raadiotööd teha raadiostuudios, siis nüüd saab kodus ka. Tänu digitaalsele formaadile jõuab töö sulle igale poole järele ning sul on vähem vaba aega, kuna sa leiad, et töö võimendab su sissetulekut ning ka elu läheb kallimaks. Sa mitte ei säilita sissetulekut, vaid üritad kaitsta oma olemasolevat ostujõudu üha rohkem tööd tehes.
Meenub USA statistika, et eelmise sajandi teisest poolest tänase päevani on inimeste töötundide hulk vähenenud tuhande kaheksasajalt tuhande seitsmesajale, aga stressi hulk on kasvanud kakskümmend viis protsenti, ehk praktika on täiesti disproportionaalne. Sa pead tegema palju enam stressirohket tööd, kuigi näiliselt on sul tunde töökohal vähem. See omakorda tähendab inimestega suhtlemise pädevuse ja kompetentsi langust ja isegi selle soovi langust. Sa rahuldad seda üha rohkem ekraanipõhiselt. Täna ekraani peal lapsi teha ei saa, kuigi võime öelda, et tehnilises ruumis viljastamise tehnoloogiad arenevad palju kiiremini kui me arvestame ning selle arengu taga on just see, et bioloogilist viljastamist väga ei toimu.
Traditsioonilises käsitluses on uue elu tekkimiseks vaja meest ja naist, soovitavalt armastust, et head asjad sünniksid. Mis on juhtunud meeste ja naiste omavahelistes suhetes, selles, kuidas nad üksteist näevad?
Seal on väga palju muudatusi. Kui probleem on olemas, teeb tehnoloogiline sektor väga kiiresti vastava teenuse ning kui sa oled teenusega harjunud, siis sa kasutad teist alternatiivi ehk inimesega kokkusaamist võimalikult vähe. Mis on sellise teenuse üheks ilminguks, on tänasel päeval näha – vajutad vasakule ja paremale ning ekraanil vaatad lihtsalt nägu, võib-olla ka pikkust.
Naiste investeering paarisuhtesse on kordades suurem pelgalt potentsiaali tõttu, nemad peaksid last kandma, isa võib ära minna – mis iganes põhjustel, oligi näiteks üheöösuhe. Seega on nende valiku roll palju suurem ja nad valivad instinktiivselt ekraanilt, kus valikus on palju rohkem mehi kui varem näiteks sõbra või tuttava sünnipäeval või kus iganes, kus sul oli seitse-kaheksa või kuni kakskümmend inimest, kellega sa üldse kokku puutusid ja võib-olla hakkas üks neist rohkem meeldima. Nüüd on sul kümme tuhat, libistad seal iga vaba hetk kedagi vasakule ja siis läheb üks teisele poole pikemaks vaatamiseks.
Mõni läheb võib-olla üldse kogemata ja tagasi enam võtta ei saa.
Mis iganes, aga sa oled pääsenud tema filtrist läbi. Me võime öelda, et on tüüpiline mees ja tüüpiline naine, aga see tekitab tänapäeval juba ebamugavust. Kui naistelt küsida, kuidas tundub tüüpiline mees, siis nad annavad üldiselt suhteliselt kehva hinnangu, et nõme ja igav, kuna nemad valivad ülemisest detsiilist, ülemisest kümnendikust, siis tundub normaalne mees väga kehv.
Kui meestelt küsida, milline on normaalne naine, siis nad ütlevad, et normaalne. Mehed ei vali niimoodi, neil on spekter jäänud laiemaks, nende investeering ei ole selline.
Mehed on vähem kriitilised?
Jah, seega tekib suur vastuolu. Kui mees soovib suhet naisega, kes talle meeldib, aga naine ütleb, et see mees ei meeldi mulle mitte kuidagi, siis kuidas me seda lõhet lühendame ja sildame. Tulemus on see, et noormehed, kes naistele rohkem meeldivad ei pea üldse paarisuhet sõlmima. Neil on lihtsalt väga odav järgmist suhet leida. Aga see raskem suhe, kallim ja traditsioonilisem – sealt hoitakse kinni ka rasketel päevadel, kui elu pole kõige ilusam. See on lõhe, mis on uuel ajal tekkinud ning mida varem polnud.
Mis on asemele tulnud? Kui varem oli ideaal pikaaegne paarisuhe, elu lõpuni koos olemine, kuni surm meid lahutab, vähemalt kaks-kolm last, siis milline on tänane ideaal?
See “kuni surm lahutab ja kaks-kolm last” oli juba paar põlvkonda tagasi, seda pole mõnda aega olnud. Ka ajalooliselt me näeme, millal oli peresuhe tootlik üksus, kus oli hästi palju lapsi ning mõni suri enne viiendat eluaastat. Seejärel tekkis tööstusrevolutsiooni järgne periood, kus linnastumine, haridussüsteem ja pere oli omaette ühiskonna ees vastutust võttev üksus, kus peab vastutama laste eest. Vanemad olid tootlik üksus, aga seal ei elatud enam elu lõpuni koos, vaid pigem hakkasid paarisuhted lahku minema kuskil seitsme-kaheksa aasta pärast.
Alles hiljem, ütleme sajandivahetuse paiku hakatakse rääkima rohkem armastuspõhisest suhtest, varem oli peresuhe pragmaatiline – alguses teine meeldis küll, aga ega ta ikka kõige parem ole, aga meil on lapsed, töö ja kodu. Seega tekkis armastuspõhine suhe, aga abielu kui sotsiaal-tehnoloogilist kokkulepet enam nii palju ei sõlmita, vaid ta on suhtepõhine ning selles suhtes ei sünni lapsi, kuna see on liiga tugev kokkulepe – oleme teineteisele toredad, meil on töö, tänu sellele ressursivõimalused, tegelikult töö kaudu meid väärtustataksegi, mitte ainult välimuse järgi, kuid suhtesse lapsi ei sünni. Naistega on nii, et kui kolmekümnendaks eluaastaks lapsi ei sünni, on lapse sünni tõenäosus viiskümmend protsenti. Siit me näemegi, kuidas iive kukub. 2024. aastal oli Eesti sündimuskordaja 1,18, mis on ääretult väike number.
Kui ma alguses ütlesin, et kui iibekordaja on 1,4, siis sünnib järgmises põlves kolmandiku võrra vähem lapsi ja ülejärgmises veel kolmandiku, ehk kahe põlvkonnaga kuuskümmend protsenti vähem lapsi. Ma usun, et kaubamajas tuleks lasteosakonda hakata kokku tõmbama, sest see lihtsalt ei vea välja.
Kui perekonna väärtus on kahanenud, inimeste pingutus teisele inimesele meeldida taandunud tagaplaanile, siis millega on selgitatav see – me jõuame otsapidi saate algusesse tagasi, kus me rääkisime dopingust –, et me näeme ka nii-öelda tavaliste inimeste seas meeletutes kogustes dopingu tarvitamist, on need elustiiliravimid, mis aitavad kõhnemaks ja ilusamaks muutuda, igasugused raviprotseduurid ning lõpuks jõuame kõiksugu vaimse tervise ravimiteni välja. Miks me pingutame ja tarvitame neid sellistes kogustes?
Meil on vajadus heaolu järele. See on üks kompass, mis meie sees on – korda seda, mis on hea ja väldi seda, mis on ebameeldiv. Ainult et looduses oli see referentsruum natuke teistsugune kui sotsiaalmeedia või tehnoloogiliste suhete looduses, kus sa pead ekraanil olema teistsuguse kuvandi kandja ning järelikult pead sa kaitsma seda kuvandit ka ekraanivälises ruumis.
Prantsusmaal keelati buliimia tõttu ära photoshoppimine naisteajakirjades just seetõttu, et tuhanded tüdrukud on saanud surma pelgalt sellepärast, et nad tahavad selles kuvandis püsida.
Meie sotsiaalne kapital, see, kuidas mehed ja naised on signaliseerinud, mida nad bioloogiliselt väärt on – nad peavad puhtad olema, sisuliselt kasitud, mehed peamiselt on oma ürgset töövõimet signaliseerinu lihastega. Kõik sellised tunnused on võimalik hüpertrofeeruda, väga tugevaks muuta, ja kui sa oled harjunud tugevamate signaalidega, siis väiksemad signaalid ei lähe enam korda. See on see, kus kogu protsess eskaleerub – naised muutuvad üha naeruväärsemaks oma kaalu langetamise ja kosmeetika, Botoxi, näol ning olen päris kindel, et terve hulk meesterahvaid ütleb, et see naine on nagu mingi tehniline sooritus, oma last temaga küll saada ei tahaks. Aga kuvand on see, mis on praegusel hetkel väga tähtis.
Sotsiaalse kapitali puhul on oluline ka töövõime – sa pead olema töövõimeline –, kuid kuna stressorite hulk on niivõrd suur, on kognitiivne koormus kesknärvisüsteemile erakordselt suur ning kui meil on üha rohkem vanemaid inimesi, siis võib täiesti normaalseks pidada, et ettevõtlus reageerib sellele. Ravimitööstus toodab juba praegu palju rohkem kognitiivseid ravimeid kui kunagi varem. Neid arendatakse ja toodetakse just seetõttu, et vanemad, aga ka igapäevases elus tegutsevad inimesed kasutavad üha rohkem nootroopikume, aga ka igasuguseid narkootikume. See on see mäng.
Mis puudutab esteetilist väljanägemist, siis üks uuring ütles, et 2035. aastaks, mis ei olegi kaugel, on enam kui pool maailma elanikkonnast ülekaalulised või rasvunud. Ma ei mäleta vanadelt fotodelt, et inimestel oleks probleeme olnud ülekaalulisusega ning teisalt ei mäleta ma, et Pearu ja Andres oleksid väga palju vaimse tervise probleemide üle kurtnud. Neil küll olid mured, aga neid lahendasid nad kõrtsis.
Kuhu me teel oleme? Äkki ühel hetkel tuleb sellele mingi teaduslik lahendus, praegune perspektiiv ei paista väga hea.
Goebbelsil oli selline teaduslik lahendus, et lahendame selle probleemi ära.
Me oleme ise teel, konstrueerime endale horisondile tondi ja ütleme, näed, kui kaugel ta on, küll me midagi teha jõuame. Selleks tondiks on praegu tehnoloogia, tehisintellekt on kindlasti üks valdkond, mis on täiesti selgelt ohtlik inimkonnale. Praegu me võime küll öelda, et see asub kuskil horisondil, küll me sellega tegeleme, aga ma ei näe, kuidas seda konna vaikselt keedetakse.
See ülekaalu näide on see, mis on tohutult raske probleem mitte ainult esteetiliselt, vaid kliinilises mõttes, ravikulud kasvavad.
Teiseks väljasuremine. Kui lapsi maailma ei sünni, siis see protsess kulgeb vaikselt ja normaliseerub ning sealt tagasi tulla pole võimalik, ühel hetkel öeldaksegi, et meil enam kohalikku rahvast pole. Siis ei saa mitte keegi enam mitte midagi tagasi keerata.
Võime ju öelda, et kaalu saab kontrollida ja end kokku võtta, aga näete, kui raske see on. On täiesti kindel, et absoluutne enamus ülekaalulistest eelistaksid mitte omada ülekaalu. Nad ka teavad, mida teha, aga see pole kinni ainult inimeses, meil on hulk ärimudeleid, mis vägagi soosivad ülekaalu teket, sest see majandusmudel trumpab üle igasugused ministeeriumite väärtuspakkumised ja poliitilised sõnumid. Me ei saa maailma endale väga lihtsaks klotside mänguks luua.
Mõned aastad tagasi räägiti ähvardavalt, missugused mõjud saavad olema tehisintellektil. Täna tajume juba vaikselt, millised on selle asja plussid. Kas me näeme ka mingit teist lainet, kus tehisintellekti halvad mõjud halvavad meie igapäevaelu?
Ma usun küll paraku. Juba võib näha, et tehisintellekti enda loojad, IT-sektor ei võta enam tööle noori. Täiesti pööraselt on noorte töölevõtmine langenud. Nooreminsenere tööle ei võeta ja vanemast otsast, kus tahetakse kõvasti palka saada, on väga kõrge motivatsioon programmeerijad välja vahetada. Meil on terve hulk sektoreid, kus kogu töö sisuliselt ringleb ümber selle, et ma sain andmeid, pidin neid analüüsima ja välja andma – see on asendatav tehisintellektiga. Ning ollakse kõrgelt motiveeritud asendama, sest me tahame olla konkurentsis tõhusamad ning kasutame seda vaikselt, näitame tehisintellektile, mis on mu ülesanded, mida ma varsti tegema ei pea, kui sa kõik ära teed. Kindlasti avaldab see mõju tööhõivele, tööhõive kaudu ka panganduses antavatele laenudele ning see halvab majandusperspektiivi.
Nüüd võtab Eesti riik laenu, ka suured riigid võtavad, aga laenu võtmine tähendab, et sa näed, et suudad selle tulevikus tagasi maksta. Päris kindlasti pole praeguses tööhõive perspektiivis inimesi, kes üldse raha välja võtaks.
Tahaksin lõpetada positiivse ja helgema noodiga ning küsin täiesti otse: mis on elu mõte, mida teadus ütleb?
Nelikümmend kaks.
Mida see tähendab?
See on ühe pikema loo vastus, kusjuures tehisintellekt annab selle vastuse. “The Hitchhiker’s Guide to the Galaxy” on kuulus lugu, kus on superarvuti, kellelt inimkond tahab teada, mis on elu mõte. Läheb tükk aega mööda ja lõpuks trükib superarvuti välja paberi, kus on number nelikümmend kaks. Ma rohkem ei tea.
Palun öelge Vikerraadio kuulajale ühe lausega, kuidas elada õnnelikumat elu.
Eneseteostuse kaudu – pane ennast proovile. Meis kõigis on rohkem võimeid, kui me julgeme endale tunnistada. Erutus proovida uut on tegelikult see, kus sa tunned, et oled elus.
Suurepärane mõte, millega lõpetada tänast vestlust. Aitäh!
Kristjan Pihl ja Kristjan Port Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
“Reedene intervjuu” on Vikerraadio eetris reedeti kell 14.05.