No eks ta sealt lähebki, et last peksmisega ähvardada pole õige. Laps ei saa sellest aru, et seal pole tegelikku kavatsust.
10000% ema poolt. See kuidas ta kirjeldas lapse mõttemaailma… ei tea kas need lapseõiguslased pole ise lapsed olnud või… igatahes kui ma laps olin ähvardas mu pere mulle kõrvenõgesed püksi panna. Nad lausa teeslkesid et lähevad neid tooma. See hirmutas mind tohutult. Aga ma kunagi ei mäletanud kindlalt kas tegelikult nad seda mulle tegid. Lihtsalt ettekujutlusest piisas. Mul nagu oleks mälestus.. aga samas pole ka. Vot. Lapsest saati selline küsimärk.
4 aastaselt tõtt nõuda on ikka kaval.
Nu nuh … ja Pealtnägija teab kus see piir on?
Mitte just väga ammu oli neil stuudios üks “tore” perekond.
Perepapa klõpsis lastest “vahvaid” pilte ja käisid seal saates tatti löristamas.
Ei näinud mina seal mingit hukkamõistmist.
Üks minu suurimaid hirme on see, et ma muutun ühel päeval keskmiseks eesti lapsevanemaks, kes on närviline, suhtlemisoskuseta ja loobib siia-sinna mingeid mõttetuid ähvardusi. Laps on ju lõppude lõpuks ka inimene ja ideaalis võiks temaga normaalselt ja rahulikult rääkida, sest ega sa ju näiteks oma kaaslasele, emale või ülemusele ei ütle, et tee nüüd nii või ma teen sulle triibulised.
Algatuseks õpetatakse väikelaps, kes veel ei tea, mis on valetamine, konkreetseid näiteid kasutades valetama, ja siis öeldakse talle, et ära sa seda küll tee? Kõlab nagu viljakas meetod.
Lapsevanema ja arstina punased lipud 🚩, mis mulle silma jäid:
🚩ähvarduste ja hirmu normaliseerimine – “ma annan sulle rihma”. Korduv füüsilise vägivallaga ähvardus on vaimne vägivald ja mõjub lapsele kahjulikult
🚩 piiride seadmise ja hirmuga ähvardamine on segamini aetud – “olen karmim ema, mul on piirid”. Piiride seadmine kuulub rahumeelse vanemluse ABC hulka, ähvardamine pole piiride seadmine vaid vaimne vägivald
🚩 ühiskonnal ja vanematel on puudu teadmistest ja toest, kuidas lapsele ja vanemale tervislikul, vägivalla vabal moel piire seada
🚩 “vatiühiskonna” müüt – tõenduspõhine on see, et toetavas ja turvalises peres kasvanud laps on emotsionaalselt vastupidavamad, parema eneseregulatsiooniga ja vähem agressiivsed
🚩 sõna “haukuma” kasutamine lapse käitumist kirjeldades on hinnanguline ning dehumaniseeriv. Sõnaga taandatakse lapse eneseväljendus loomahääleks – millekski tũütuks ja ebameeldivaks, mis tuleb lõpetada. See väljendusviis pole neutraalne vaid võib viidata sellele, et vanem tunneb, et laps pole lugupidav, tema emotsioonid pole olulised. Neutraalne oleks: “laps tõstis häält, kuna ta oli vihane.”
See viimane on minu jaoks emotsionaalselt eriti haavatav koht ja toob mulle kahjuks pisarad silma 🥺
Artiklis on ka kirjeldatud ja normaliseeritud lapse peale karjumist viisil “kõik teevad seda”. Mina pole kunagi oma lapse peale karjunud. Ja ma ei kavatae ega tunne vajadust seda teha. Sellega ma loodan, et ei anna signaali süütunde tekkimiseks, sest ma saan aru, et iga vanem annab endast parima. Pigem tahan julgustada, et saab teisiti. Näen, et vanematel oleks vaja tuge ja õpetust, kuidas ise esmalt enda emotsioonidega toime tulla. Ma loodan, et saan tulevikus enda perearstikeskuses luua kogukondlikke toetusgruppe ja vanemluskoolitusi, et koos paremini edasi minna.
👉 Oli küsimus, et: “kuidas siis käituda?” ning artiklis viidatud viimane lõik resoneerus videoga, mille kunagi Tiktokki panin.
8 comments
No eks ta sealt lähebki, et last peksmisega ähvardada pole õige. Laps ei saa sellest aru, et seal pole tegelikku kavatsust.
10000% ema poolt. See kuidas ta kirjeldas lapse mõttemaailma… ei tea kas need lapseõiguslased pole ise lapsed olnud või… igatahes kui ma laps olin ähvardas mu pere mulle kõrvenõgesed püksi panna. Nad lausa teeslkesid et lähevad neid tooma. See hirmutas mind tohutult. Aga ma kunagi ei mäletanud kindlalt kas tegelikult nad seda mulle tegid. Lihtsalt ettekujutlusest piisas. Mul nagu oleks mälestus.. aga samas pole ka. Vot. Lapsest saati selline küsimärk.
4 aastaselt tõtt nõuda on ikka kaval.
Nu nuh … ja Pealtnägija teab kus see piir on?
Mitte just väga ammu oli neil stuudios üks “tore” perekond.
Perepapa klõpsis lastest “vahvaid” pilte ja käisid seal saates tatti löristamas.
Ei näinud mina seal mingit hukkamõistmist.
Üks minu suurimaid hirme on see, et ma muutun ühel päeval keskmiseks eesti lapsevanemaks, kes on närviline, suhtlemisoskuseta ja loobib siia-sinna mingeid mõttetuid ähvardusi. Laps on ju lõppude lõpuks ka inimene ja ideaalis võiks temaga normaalselt ja rahulikult rääkida, sest ega sa ju näiteks oma kaaslasele, emale või ülemusele ei ütle, et tee nüüd nii või ma teen sulle triibulised.
Algatuseks õpetatakse väikelaps, kes veel ei tea, mis on valetamine, konkreetseid näiteid kasutades valetama, ja siis öeldakse talle, et ära sa seda küll tee? Kõlab nagu viljakas meetod.
Lapsevanema ja arstina punased lipud 🚩, mis mulle silma jäid:
🚩ähvarduste ja hirmu normaliseerimine – “ma annan sulle rihma”. Korduv füüsilise vägivallaga ähvardus on vaimne vägivald ja mõjub lapsele kahjulikult
🚩 piiride seadmise ja hirmuga ähvardamine on segamini aetud – “olen karmim ema, mul on piirid”. Piiride seadmine kuulub rahumeelse vanemluse ABC hulka, ähvardamine pole piiride seadmine vaid vaimne vägivald
🚩 ühiskonnal ja vanematel on puudu teadmistest ja toest, kuidas lapsele ja vanemale tervislikul, vägivalla vabal moel piire seada
🚩 “vatiühiskonna” müüt – tõenduspõhine on see, et toetavas ja turvalises peres kasvanud laps on emotsionaalselt vastupidavamad, parema eneseregulatsiooniga ja vähem agressiivsed
🚩 sõna “haukuma” kasutamine lapse käitumist kirjeldades on hinnanguline ning dehumaniseeriv. Sõnaga taandatakse lapse eneseväljendus loomahääleks – millekski tũütuks ja ebameeldivaks, mis tuleb lõpetada. See väljendusviis pole neutraalne vaid võib viidata sellele, et vanem tunneb, et laps pole lugupidav, tema emotsioonid pole olulised. Neutraalne oleks: “laps tõstis häält, kuna ta oli vihane.”
See viimane on minu jaoks emotsionaalselt eriti haavatav koht ja toob mulle kahjuks pisarad silma 🥺
Artiklis on ka kirjeldatud ja normaliseeritud lapse peale karjumist viisil “kõik teevad seda”. Mina pole kunagi oma lapse peale karjunud. Ja ma ei kavatae ega tunne vajadust seda teha. Sellega ma loodan, et ei anna signaali süütunde tekkimiseks, sest ma saan aru, et iga vanem annab endast parima. Pigem tahan julgustada, et saab teisiti. Näen, et vanematel oleks vaja tuge ja õpetust, kuidas ise esmalt enda emotsioonidega toime tulla. Ma loodan, et saan tulevikus enda perearstikeskuses luua kogukondlikke toetusgruppe ja vanemluskoolitusi, et koos paremini edasi minna.
👉 Oli küsimus, et: “kuidas siis käituda?” ning artiklis viidatud viimane lõik resoneerus videoga, mille kunagi Tiktokki panin.
https://www.instagram.com/reel/DQr6uF1AipK/?igsh=MTNjMXRha2lneWI3OQ==
https://vm.tiktok.com/ZNdwJYQH5/
Kui laps on võimeline õppima, siis seleta sõnadega, kui ei ole, siis vägivald seda ei muuda.
Ja siis veel mingi kari inimesi seda õigustama kahes erinevas lõimes 🤮
Comments are closed.