Mõned kuud enne seda sain ma ühelt Venemaa sugulaselt raevuka kirja, mille sisuks oli umbes sama jutt. Isegi enam, Alliku jagatud postitus kordas seda peamistes punktides enam-vähem sõna-sõnalt. Ma olen ääretult skeptiline selle suhtes, et kui Venemaal ringlevad narratiivid üheaegselt erinevates ruumides välja ilmuvad, siis on tegemist juhusliku isetekkelisusega. Jättes nüüd kõrvale selle, miks ennast uhkusega Eesti Vabariigi endise ministrina tutvustav inimene levitab Venemaa narratiive, on huvitav hoopis see, et Venemaal on Eesti piirirajatiste rajamine põhjustanud mitte ainult korraliku tormi, vaid vähemalt teatud inimrühmade seas ka suure solvumise.
Siin pole kusjuures tegemist mingi uue nähtusega. Solvumise peapõhjus on nii öelda alussolvumises ehk siis selles, et Eesti näeb Venemaas endale ohtu. Selle solvumisega olen ma Venemaal käies kokku puutunud enam kui kümmekond aastat. See emotsioon on kuidagi irratsionaalne ja absurdne, aga Venemaal ollakse tihti ääretult tundlikud selle suhtes, kui mõni endise Nõukogude Liidu liiduvabariik ühel või teisel viisil annab tunda, et nad Venemaad ei usalda ja – veel hullem – julgevad Venemaad suisa eksistentsiaalseks ohuks pidada.