Tõrremäel elava Madis Toomsalu köögiaknast paistab seitsme hektari suurune päikesepark, millest suur osa on ebaseaduslik. Kui ise ehitusvaldkonnas tegutsev Madis üheksa aastat tagasi koos elukaaslasega Rakvere külje alla hajaasustusega külla kodu rajama asus, oli valitud talukoht nagu vanajumala selja taga.
“Siin oli üks vana talumaja peal ja siis hakkasimegi rajama oma siukest väikest kodu. Kõrval oli meil üks vana metsatukk, mis piirnes jõega. Väga looduskaunis koht,” sõnas Toomsalu.
Pere heitiski silma ka sellele metsasele naaberkinnistule, kuid vald otsustas maa oksjonile panna ning seal jäid nad ühele metsakokkuostjale alla. Metsafirma võttis puud maha ja müüs krundi edasi ettevõttele Solar Light, kes hakkas seitse aastat tagasi sinna rajama päikeseparki.
“Alguse sai see 2018. aastal, kui taotleti sinna ehitusluba päikesepaneelipargi loomiseks. Siis see ehitati ka valmis ja 2019. aastal andsime välja kasutusloa. Esialgne päikesepark oli loodud õigusruumi ja norme arvestades,” lausus Rakvere vallavanem Maido Nõlvak.
“Selle esmase päikesepargiga me tegelikult suutsime leppida. Me pigem olime isegi rõõmsad, et meil ei tule väga palju naabreid siia. Et ikkagi jääb niisugune looduskaunis ja omaette koht. See muu ehitustegevus on jätkunud siis alates 2019. aastast kuni siis tänaseni tegelikult,” ütles Toomsalu.
Ühest küljest jättis soovida ehituskultuur. Ehitajad käisid Toomsalu sõnul ihuhädasid tegemas nende kodu lähedal põõsastikus ja ehitustehnika lõhkus korduvalt nende kodutee, mida pererahvas ise oma kulu ja kirjadega iga kord taastas. Praegugi on see taas sopaauk. Jahmatavam osa on aga see, et firma jätkas päikesepargi omavolilist laiendamist jõhkralt üle lubatud mahu ja suisa veekaitsevööndisse, mis on ehituskeeluala ning üritab seda nüüd tagantjärele seadustada.
“Kui täna vaadata seda paneelide arvu, siis ma arvan, et tänaseks on rajatud võib-olla kolmekordne maht neid paneele siia,” sõnas Toomsalu.
“Nende päikesepaneelide asukohta pole võimalik üldse seadustada, et tegelikult peaks siit minema kõik lammutamisele. Samamoodi see piirdeaed, mis on tegelikult päikesepaneelid ja mis on ka energiatootmiseks – need on ka ehituskeelualal ehk jõekaitsetsoonis. Neid pole ka võimalik üldse seadustada,” lausus Nõlvak.
Üks arendaja käekirja näide on piki teeäärt voogav kõrge päikesepaneelidest tara, mis ühtaegu piirab justkui territooriumi, aga teisalt maksimeerib energia tootmist. Vallavanema sõnul on ka see aed omavoliline, mis põhjustab lisaprobleeme – talvel ei mahu lumesahk sellest ohutult mööda ja muul ajal võivad autorataste alt lendavad kivid lõhkuda paneele.
“Me andsime välja ettekirjutuse, et ehitustegevus koheselt lõpetada. Lisaks veel sunniraha hoiatused, et kui ehitustegevust ei lõpetata, siis on ettenähtud selleks sunniraha kümme tuhat eurot,” sõnas Nõlvak.
Solar Light sunniraha ei maksnud, vaid andis hoopis valla kohtusse, leides, et nõutav summa on liiga suur. Kui kohus käskis osapooltel kompromissi otsida, alandas vald sunniraha 2000 eurole, aga ka seda keeldus ettevõte tasumast. Paralleelselt Tõrremäel alustatuga laamendas sama firma samas vallas ka teises kohas. Vallavanem viis “Pealtnägija” võttetiimi puisniidu äärde, mis hilissügisel on eriti looduskaunis.
“Ühel heal päeval saatis siia puudelangetaja ja mindi Eesti püha puu tamme kallale ja kui meie kohale jõudsime heade inimeste telefonikõne peale, siis oli juba seitse või kaheksa tamme maha võetud,” ütles Nõlvak.
Solar Lightil puudusid toona nii raieluba, päikeseparki võimaldav detailplaneering kui ka ehitusluba. Eesti Looduskaitse Selts kostitas teo toimepanijat aasta loodusvaenlase tiitliga ja päikesepark jäi lõpuks rajamata.
Vähesed on Solar Lightist kuulnud, aga veel vähesemad on näinud selle firma ainuomanikku. 44-aastasest Heino Hõbeojast ei leia internetist ühtki fotot ja ta väldib avalikku tähelepanu nagu katku. Ka kõik “Pealtnägija” kõned, sõnumid ja e-kirjad kommentaaride saamiseks jäid vastuseta.
Isegi Tõrremäe külas Hõbeoja objektil müttav kopamees läks kaamerat silmates närvi.
“Kaamera pildi peale mina jääda ei tohi, mina sellega nõus ei ole,” sõnas ehitaja.
Salapärane ettevõtja tõusis mullu Äripäeva rikaste edetabelis 66,5 miljoni euroga 78. kohale, kohe autoärimehe Viktor Siilatsi järel ja kuus kohta eespool kütusemüüja Olerexi ühest omanikust Antti Moppelist. Äriregister ja avalik aruandlus näitavad, et Hõbeoja kaasas osavalt riiklikke taastuvenergia toetusi, kuigi kasutas selleks kavalat JOKK-skeemi.
“Paratamatult on toetustega niimoodi, et leidub inimesi, leidub ettevõtteid, kes otsivad ka natuke halle alasid ja tihti ei ole võimalik kogu selle protsessi jooksul kõiki neid adresseerida,” lausus kliimaministeeriumi energeetikaosakonna juht Rein Vaks.
Nimelt maksis riik 2020. aastani väikestele, alla 50-kilovatistele päikeseparkidele suuremaid toetusi. Hõbeojal oli sel perioodil kolm peamist ettevõtet, aga nende all omakorda sadu juriidilisi kehasid, mis jagasid hiidpargid kuni 50-kilovatisteks juppideks ja taotlesid seda toetust igale mõttelisele pargiosale. Registrid näitavad, et Hõbeoja firmadega on seotud 57 krunti, kus tegutseb kokku 1140 eraldi päikesejaama. Selle eest taotlesid temaga seotud juriidilised kehad üle Eesti aastatel 2013-2022 peamiselt Eleringi kaudu 27,2 miljonit eurot toetusi, millest maksti välja 15,2 miljonit. Kliimaministeeriumi energeetikaosakonna juht möönab JOKK-skeemi, aga leiab teisalt, et toetustest sündis ka ühiskondlikku kasu.
“Tänu nendele toetusskeemidele, tänu nendele toetusmeetmetele on meil olemas täna piisavalt palju päikesest taastuvenergiatootmist. Suvel saamegi öelda, et kogu tarbimine, mis meil elektris on, kaetakse päikesega ja on taastuvat päritolu ning toob tarbijatel börsihinna nullilähedaseks või lausa negatiivseks. See on see kasu, mis me kogu sellest toetusest oleme tervikuna ühiskonnale saanud. Ma arvan, et me peame vaatama seda suurt pilti tervikuna,” ütles Vaks.
Sama mudeliga loodud Hõbeojaga seotud päikesepargid on koguvõimsusega 70 megavatti, mis moodustab umbes seitse protsenti Elektrilevi võrku ühendatud päikesejaamadest. Seda on näiteks kaks korda rohkem kui tuntud suurtootjal Enefit Greenil ning samas suurusjärgus Sunlyga. Mis on seda tähelepanuväärsem, et Hõbeoja on oma firmades ainuomanik.
Kuid tema impeeriumi laienemise jalgu jäänud inimeste sõnul kasutab kroonimata päikesekuningas röövkapitalistlikke võtteid, mis tähendab, et pahatihti ehitab enne ja heal juhul seadustab pärast. “Pealtnägija” avastas mitu hämmastavalt sarnast juhtumit üle Eesti.
Näiteks Pärnumaal maalilises Liu rannakülas ostis Hõbeoja firma viis aastat tagasi kohaliku alajaama lähedal asuva elamumaa, lasi seal asunud põõsad, peenrad, kasvuhooned ja muu aiamaa buldooseriga siledaks sõita ning tahtis hakata päikeseparki rajama, kuid volikogu keeldus sihtotstarvet tootmismaaks muutmast ning plaan jäi katki. Kesk-Eestis, Türi-Allikul läks aga täpselt samasugune plaan läbi.
“Kasvuhooned olid hunnikusse lükatud, puud järjest maha võetud – segapudru. Nii palju, kui jõudsime kokku korjata, mida vähegi veel sai, selle korjasime kokku,” sõnas Türi-Alliku elanik Urve Meerits.
“Ta võttis kõik puud maha. Siin olid kõrged õunapuud, kirsipuud ja see oli nii kaua olnud inimeste kasutuses,” lisas Meerits.
Nagu paljud Türi-Alliku kolhoosiaegsete kortermajade elanikud, kasvatas ka Meerits kodu lähedal peenramaal porgandit ja kurki ning käis suviti naabritega aiamaal istumas ja jaanilõket tegemas. Uue vabariigi ajal jätkasid kohalikud maalappide kasutamist suusõnalise leppe alusel põllumajandusühistuga, aga kui välja ilmus meile juba tuttav päikesepargi arendaja, lendasid senised kokkulepped vastu taevast, krunt müüdi talle ja kerkisid paneelid, mis nüüd päikeselise ilmaga naabermaja elanikele valgust jõuliselt otse tuppa peegeldavad. Tagantjärele tarkusega ütleb Türi abivallavanem Elar Niglas, et planeering lubas energiapargi rajada, aga naabreid ei kaasatud piisavalt.
“Minu isiklik hinnang on see, et alati on mõistlik naabrite hinnangut ja arvamust küsida ja seda võimalusel ka kuulda võtta, aga hetkel me ei näe, et seal oleks kuidagi mindud vastuollu kehtiva õigusega,” sõnas Türi abivallavanem Elar Niglas.
Esmalt tahtis Solar Light kohalike vastuseisule vaatamata rajatud parki kõrvalpõllule laiendada, aga ei vald ise ega ka ega selleks hetkeks kaasatud naabrid kooskõlastust ei andnud. Seejärel rajas Hõbeoja teine ettevõte uue päikesepargi teisele poole maanteed. Seal aga kordus Tõrremäe skeem: alguses oli asi seaduslik ja ehitusloaga, siis aga algas omavoli.
“Küll aga selgus poole ehituse pealt see, et ettevõtja oli alustanud ka päikeseparki ümbritseva aia väljavahetamisega ja n-ö t läbipaistva aia asemel hakati sinna püstitama päikesepaneelidest koosnevat aeda, mis tegelikult ei olnud kirjeldatud ei ehitusprojektis ega ole ka lubatud Türi valla üldplaneeringuga,” ütles Niglas.
Vooluvõrku ühendatud nn aed on liiga kõrge ja kuna asub maantee ääres, on oht, et klaaspaneelid hakkavad autojuhtidele valgust ohtlikult silma peegeldama.
“Saatsime ettevõtjale ka vastava teatise, palusime selle küsimusega tegeleda. Kahjuks arusaamist ja vastutulekut selles osas ei ole olnud,” lausus Niglas.
Türi abivallavanema sõnul firma praegu lihtsalt ignoreerib ja ei vasta neile, mistõttu pole otsustatud, kas neile saab üldse sunniraha määrata. Rakvere vallas tiksub kohtuasi sunniraha teemal edasi. Temaga kokku puutunud inimeste sõnul ongi Hõbeoja käekiri oma vastased kohtusse kaevata.
Kohtulahendite registrist leiab viimase seitsme aasta peale 22 kohtulahendit, mis on ärimehe või tema firmadega seotud. Kohtus kõlbab käia nii omavalitsusega, kes ebaseadusliku laienemise eest sunniraha määrab kui ka näiteks buldooseri rentinud firmaga, kes julgeb mootoriõli eest raha küsida. Nii vallad kui ka Elektrilevi kinnitavad, et teiste päikeseenergiatootjatega neil selliseid probleeme pole.
Äri need vaidlused otseselt ei sega ja tulu on tähelepanuväärne. Ehkki riik enam väiketootjatele endises mahus peale ei maksa, oli Hõbeoja ettevõtete käive mullu kokku kuus miljonit eurot ja kasum üle kolme miljoni. Puänt ongi, et isegi, kui päikesepargid kerkisid ebaseaduslikult, on Elektrilevi kohustatud neile võrguühenduse tagama, mis võimaldab ettevõttel toodangult raha teenida.
“Omalt poolt kontrollida kasutuslubade olemasolu ja siis ka seeläbi võrguühendust piirata, sellist õigust meil täna ei ole. Kindlasti kergekäeliselt me endale täiendavaid õigusi või kohustusi selles kontekstis võtta ei tahaks, sest võrguühenduse katkestamine kui selline on tegelikult ikkagi juba väga äärmuslik meede,” sõnas Elektrilevi juhatuse liige Rudolf Penu.
“Palju lihtsam oleks nii, et kui rajatud päikesepark või juurdeehitus on rajatud ebaseaduslikult, siis helistan Elektrilevisse ja ütlen, et tõmmake rubilnik välja. Kui tal oleks õigus seal olemas, siis tehaksegi nii ja olekski probleem lahendatud, et see päikesepaneelipark ei tooda mitte midagi,” ütles Nõlvak.
“Siis tõesti oleks võib-olla põhjust tõstatada teema, kas omavalitsus vajaks veel rohkem õigusi, kas sunniraha määrad vajaksid korrigeerimist, et läbi selle tekiks arendajal motivatsioon ikkagi paberid korda ajada, aga seda teadmata on päris raske öelda, mis motiveeriv oleks,” lausus Penu.
“Kõik need reeglid, mis me oleme omavahel kokku leppinud, mis seadusandja on ühiskonnale sätestanud, nendest peab kinni pidama ja kui järelevalve nendest kinnipidamiseks ei ole piisav, siis peabki vaatama, kas on vajalik neid järelevalveinstrumente kuidagi muuta,” ütles Vaks.
Kuniks kohtuveskid jahvatavad ja ametnikud paremaid lahendusi otsivad, kannatavad lihtsad inimesed ettevõtja omavoli käes edasi.
“Kõige rohkem häiribki see, et tegelikult ei ole inimest või institutsiooni, kes midagi teha saaks. Ongi olukord, kus kõik kehitavad õlgu, et tegime, mis me suutsime, aga tegelikult mitte midagi ei muutu. Kindlasti on neil veel ruumi laieneda. Laiupidi äkki saab kuidagi veel midagi panna,” lausus Toomsalu.
“Pealtnägija” pöördus kommentaari saamiseks korduvalt ka Heino Hõbeoja poole, aga mehega kontakti ei saanud.