Eestis on noorte seas sügav vaimse tervise kriis, mis on suurendanud NEET-noorte arvu ning kujunenud tõsiseks tervishoiuprobleemiks. Kuid sellele on lahendus: me peame märkama neid, kes on kadumas või teelt kõrvale kaldumas, enne kui nad kaovad lõplikult.
Perearstina näen ma üha sagedamini noori, kelle mure ei ole ainult tervisega seotud, vaid veidi eriline. Nad kaebavad väsimust, jõu ja huvi puudust, unehäired, ärevust, kõhu- ja peavalu – pealtnäha justkui tavalised kaebused. Aga kui küsida natuke rohkem, selgub sageli, et selline noor ei käi koolis, ei tööta kusagil ega osale ka ühelgi koolitusel. Ja see ei ole korraks laiskus või ebaõnn, see võib olla kestnud juba aastaid.
Rahvusvahelises keeles nimetatakse seda NEET-staatuses olemiseks – Not in Education, Employment or Training – ehk noor, kes on jäänud korraga välja nii haridusest, tööturult kui ka edasisest väljaõppest.
Eestis on selliseid noori hinnanguliselt ligikaudu 23 000. See arv on võrreldav näiteks ühe keskmise Harjumaa valla elanikkonnaga – terve kogukond noori, kes ei ole täna seotud töö ega õppimisega. Ning see ei ole lühiajaline kõikumine. Sama probleem joonistus välja ka juba 2021. aasta andmetes. See tähendab, et tegemist on pikaajalise trendiga, mitte juhusliku kriisiga.
…
by euphoricscrewpine
6 comments
“Perearstina näen ma üha sagedamini noori, kelle mure ei ole ainult tervisega seotud, vaid veidi eriline. Nad kaebavad väsimust, jõu ja huvi puudust, unehäired, ärevust, kõhu- ja peavalu – pealtnäha justkui tavalised kaebused. Aga kui küsida natuke rohkem, selgub sageli, et selline noor ei käi koolis, ei tööta kusagil ega osale ka ühelgi koolitusel. Ja see ei ole korraks laiskus või ebaõnn, see võib olla kestnud juba aastaid.”
Ei ei maksa artikli eest aga kas kas kuskil ka see kaussaalne seos sümtomite ja NEET olemise vahel ka välja tuuakse, või siis muna ja kana….. kumb oli enn… Neet olemine või depressioon.
Lähed perearstile ja ta ütleb sulle lihtsalt: “ära ole NEET ja git gud” ja siis läheb meediasse pasandama.
Äkki pakuks lahendust siis või on see sama jutt nagu majandusanalüütikutel kes ütlevad, et: “jah suht perse majas rahadega”. Ajuvaba.
Minumeelest see teema käis siit varem läbi ja keegi kommentaariumis tõi välja mingi asjaolu, et see 23 000 pole päris tõene, et sinna hulka kuuluvad ka a la mingid tüübid, kes ei viibi isegi Eestis (töötavad Soomes, Austraalias jne).
mdea, perearstid ise ei käi tööl, alati mingi õde võtab vastu
Ma ei usu, et see on ainult Eesti probleem. Sama pilti näen ka oma kodumaal, terve hulk noori, kes justkui on vaikselt elust välja lülitunud.
Mulle tundub, et see on paljude asjade kokteil: sotsiaalmeedia, mis ongi kujundatud nii, et sa lihtsalt kerid ja kerid, mitte ei ela; vanade tähendussüsteemide (näiteks religiooni) kadumine või läbikukkumine; ja peaaegu olematu tähelepanu inimese psüühikale, arhetüüpidele, eesmärgile, mehe/naise sisemisele küpsusele. Ja nüüd veel AI kõige otsas… kardan, et kui me seda päriselt tõsiselt ei võta, läheb see ainult hullemaks.
Mul ei ole ühtegi lihtsat lahendust. Ma ise kasvasin üles hoiakuga “tee rohkem tööd, kannata ära, kõigil on raske“, nii et ma ei tunne, et mul oleks väga moraalset õigust neile noortele midagi ette kirjutada. Mingis mõttes on ka minu põlvkond (80ndad) üsna kinni ja hädas, võib-olla oleme lihtsalt õppinud seda paremini varjama.
Tahtsin lihtsalt öelda, et tunnen nende noortega väga kaasa ja hindan seda, et sa neid märkad ja sellest räägid, mitte ei teeskle, et kõik on korras.
Päeva lõpuks on see inimeste enda harituse küsimus – kui kodus vanemad ei õpetanud “elukooli” õpetusi siis on väga raske hakkama saada, sest neid keda õpetati, on palju.
Ehk siis back to basics – kodust alguse saanud, vanematest (eeskujudest).
Telefon on ainuke kättesaadav cope meetod. Rikas käib copeb golfi mängimas (ja on ikka depressioonis tihtilugu).
Comments are closed.