Päris huvitav artikkel.

Varaühisus on loodud kestma aastakümneid ja selle jooksul teevad abikaasad ühisvara ühiselt valitsedes nii suuri investeeringuid kui ka igapäevaseid tehinguid. "Seaduses on kirjas, et kui abikaasadel on varaühisus, siis peavad nad vara ühiselt valitsema, tehinguid tegema ja kohtus käima. Üksinda võib teha vaid igapäevaseid tehinguid perekonna huvides. Selline piirang on väga lai ning abikaasade jaoks sageli üllatav. Päriselus asjad nii ei käi. Ma vaatasin seda reeglit ja mõistsin, et viga ei ole mitte selles, et inimesed reeglit ei järgi, vaid reeglis endas," arutles Liin.

by Sotsiaalliberaal

8 comments

  1. Varalahusus sobib siis, kui abikaasadel on lihtne rahast rääkida ja enne suuremaid oste (eelkõige kinnisvara) kokku leppida, et kas see asi vormistatakse nüüd ühe abikaasa omandisse või mõlema kaasomandisse ja kui suurtes osades. Muidu on nii, et raha annavad mõlemad, aga korter on ikka ainult ühe oma.

    Varalahusus ei sobi siis, kui abikaasade ühisel kokkuleppel üks pere huvides ei käi tööl. Nt kui soovitakse viite last ja ökoloogiliselt kasvatatud toitu ja lepitakse kokku, et sellega tegeleb üks abikaasa. Ühisvara puhul on lapsi kasvataval ja põldu pidaval abikaasal õigus automaatselt osa saada abielu kestel teise omandatust, lahusvara puhul mitte. Ilmselt lahusvara puhul tuleks sõlmida mingi ülalpidamisleping abikaasade vahel, mis eeldab veel suuremat õigusteadlikkust.

  2. Käisin selle töö kaitsmist kuulamas. Seal tuli muu hulgas arutlusele üks kohtuasi, kus lahutamisel vaieldi aktsiate ja väärtpaberite üle (mille väärtus oli miljonites). Abielu oli aga sõlmitud ajal, mil mõlemad olid noored ja väga kaugel rikkad olemisest.

    Seega õppetund: kui abiellumisel mõtled midagi stiilis “Ah meil kummalgi ju eriti mingit raha ei ole. Vahet väga pole, mis vararežiimi valime”, siis võib alati juhtuda nii, et 10 või 15 aastat hiljem on seis täiesti teine ja siis võib tulla pähe mõte “Miks me selle peale vareme ei mõelnud?”

  3. Paraku on nii, et olles värskelt armunud usume, et minu kaasa ei üritaks ometi kunagi minult 7 nahka koorida isegi kui peaksime lahku minema.
    Olen ise kunagi selle tee läbi teinud ning minu eks üritas isegi liisinguautot endale saada (keda huvitab – pangale kuuluv vara ei kuulu jagamisele).
    Mis seal ikka, elu õpetab – edaspidi varaühisust väldiks.

  4. Tülli mineku või vara jagamise riski vist kõik teavad ja natuke oskavad sellega arvestada, aga mis siit teadustööst välja tuleb, on see, et inimesed ei kujuta ette, kui palju bürokraatiat nõuab tegelikult ühisvara igapäevane käsutamine, kui seda juriidiliselt korrektselt teha.

  6. On ka kolmas variant: vara juurdekasvu tasaarvestus – mõlemad saavad rahaasjade üles ise otsustada, aga lahutuse korral tasaarveldatakse abielu jooksul lisandunud varade väärtus.

  8. Isegi kui veel pole plaani abielluda, siis abieluseadus tasub ikkagi läbi lugeda, et saada aru, mida see reguleerib ja mida mitte: sisuliselt on tegemist majanduskoostöölepinguga.

    Abielluda ja ühisvaralepinguga siduda tasub kindlasti siis, kui tekivad suured pikaajalised kohustused nagu ühised lapsed või ühine kinnisvara. Kui lapsed suured ja varad juba olemas, siis puhtast armastusest kooselamiseks on varalahusus igati sobilik.

Comments are closed.