See tabab naist tavaliselt ootamatult. „Olime saanud „Kuldvillaku“ võtetega ühele poole ja kohe järgmisel päeval lõi valu jalad alt ära,“ meenutab Eeva. Kuna valu oli intensiivne, ei osanud ta esialgu vaikselt hiilivat kõhuvalu märgatagi. „Valufoon oli pidevalt üleval ja ilmselt oli sel ajal ka minu valulävi kõrgem,“ arvab ta. „Muidugi panin tähele, et kõht annab ka tunda, aga ma olin valuga nii harjunud, et vaatasin sellest lihtsalt mööda. Valud tulevad ja lähevad, küllap möödub ka see, ja mis see siis ikka nii väga ära kannatada on.“

Kõhuhädasid ju ikka tuleb

Kõhuvalu tekkimise ja EMOsse jõudmise vahele jäi kokku tervelt kümme päeva. Esimesed sümptomid olid õhtul alanud tugevad kõhukrambid ja oksendamine. Öösel läks asi hullemaks ja tekkis torkiv valu paremal pool alakõhus. „Ma tõesti ei taibanud seda tõsiselt võtta, sest see käis lainetena: vahepeal oli, siis jälle ei olnud,“ seletab naine. „Umbes viis päeva hiljem oli tõenäoliselt see moment, mil mul pimesool lõhkes. Ärkasin öösel suure iivelduse ja tohutu valu peale. Mul tekkisid krambid, kuumahood, külmahood ja ma ei saanud kuidagi olla.“

Ka siis veenis Eeva end koju jääma, sest seedehädad ja kõhuvalud olid teda ka varem kimbutanud. „Eeldasin, et olen midagi söönud, mis seedimist ärritab, ja kuskil on gaasid kinni, aga küll see üle läheb, sest alati on läinud,“ meenutab ta.

Loe artiklist edasi, kuidas Eeva lõpuks haiglasse jõudis.