Ameerika Ühendriikide avantüürid läänepoolkeral õõnestavad küll reeglitel põhinevat maailmakorda, ent muudavad samal ajal elu keeruliseks ka Venemaale. Mida otsustab Donald Trump, kujundab sel aastal suuresti kogu globaalpoliitika kulgu.
Vladimir Putin nägi Venezuelas, kui lihtsalt võib autokraat võimust ilma jääda.Foto: Reuters/Scanpix“Kui mina oleksin [Vladimir] Putin, oleksin ma murelik,” nentis Äripäeva raadio “Globaalse pilgu” aasta avasaates Delfi poliitikaajakirjanik Herman Kelomees, viidates sellele, millise mängleva kergusega suutis USA kukutada Venezuela autokraadi Nicolás Maduro ja seejärel ka Atlandi ookeanis üle võtta Vene lipu all seilanud naftatankeri.
Ehkki Trumpi hoiak Euroopa suhtes on kaugel soosivast – ja mure, et Ühendriikide administratsioon kaalub tõsimeeli relva jõul Gröönimaa hõivamist, on tõsine –, pole olukorras midagi julgustavat Kremlilegi.
“Trumpil on tekkinud Venemaa suhtes mingi suurem julgus,” selgitas Kelomees, nentides, et hoiakut võiks ka iseloomustada sõnadega nagu “enesekindlus” või lausa “ülbus”.
Äripäeva välistoimetaja Indrek Lepiku sõnul on jumet Vene publitsisti Konstantin von Eggerti hinnangul, et USA tegevus Venezuelas demonstreeris malli, mille järgi võiks toimuda režiimimuutus ka Venemaal. Ning see muudab niigi paranoilise Putini veelgi ärevamaks.
Saates prognoosisid Lepik ja Kelomees, mida alanud aasta globaalpoliitikas toob: kuidas mõjutab sisepoliitika Trumpi tegevusvabadust, kas Ungari valimised toovad pöörde Euroopa poliitikasse ning kas on võimalik, et külma sõja järgne julgeolekuarhitektuur laguneb just 2026. aastal.
Globaalne pilk 2026. aastale: Putin peaks olema murelik