Mis tekitas vajaduse uurida eestlaste lugemisharjumusi?
Meid huvitas, kas eestikeelsel raamatul on mitte ainult hiilgav minevik, vaid ka kindel tulevik.
Seepärast püüdsime kõigepealt kindlaks teha praeguse olukorra: kui palju on eestikeelse raamatu lugejaid, kellele lootes võivad kirjastused rajada oma plaane ja kirjanikud teada saada, mida neilt oodatakse.
Kuidas me saame ette näha tulevikku? Üks võimalus, nagu ajakirjanikud sageli teevad, on vaadata tuttavaid ja sõpru ning kuulata, mida nad ütlevad. Me püüdsime saada selgema pildi selle järgi, et vaatame, mida teevad noored. Sest kui vaatame seda, mida teevad 65- või 70-aastased, siis 20 aasta pärast nemad enam palju ei määra. Seda, mis juhtub 20 või 30 aasta pärast, mida tuleb siis karta või teha eesti kultuuri püsimiseks, määravad need, kes on praegu 15–35-aastased.
Noorte lugemishuviga, nagu paljudest kohtadest kuulda, on lood kahtlased.
Siin tulebki arvestada levinud eelarvamuste ja stereotüüpidega, mida ka ajakirjandus tihti mõtlemata või kontrollimata levitab. Näiteks et tulevikus keegi enam paberraamatuid ei loe. Ja et noored raamatuid ei loe, nemad on ainult sotsiaalmeedias. Need on kaks negatiivset ennustust, mis on muutunud nii loomulikuks.
Otsustasime kontrollida, kas noored loevad, kas nad loevad ainult ekraanilt või ka paberilt.