„Tere. Selline lugu, et kaotasin oma rahakoti koos dokumentide ja pangakaardiga ning kaaslased sõitsid minema,“ alustab ta ning jätkab: „Kas saaksite mulle pisut raha anda.“
„See oleks mulle suur au,“ vastab teller. „Kahjuks ilma isikut tõendava dokumendita ei saa ma teile raha anda.“
Jüri: „Ma ju selgitasin, et kaotasin oma dokumendi ära. Ma olen Jüri Ratas. Endine ja tulevane peaminister. Kõik tunnevad mind.“
„Jah, ma tean teid. Olen minagi teid televiisorist näinud,“ kinnitab teller. „Kuid peaksite ju olema kursis, et Rahapesu Andmebüroo reeglite ja järelevalve tõttu on mul kohustus dokumenti küsida, et vajadusel saaks petturid tuvastatud.“
Jüri: „Küsige ükskõik kellelt siin pangas, et see olen mina, Jüri. Kõik teavad, kes ma olen ja kinnitavad seda teile!“
Teller vastab: „Ma vabandan, härra Ratas, aga sellised on reeglid ja ma pean neid järgima.“
„Ma palun teid!“ anub Jüri. „Palun andke mulle mu konto pealt raha. Võin isegi oma kontonumbri ja isikukoodi öelda. Palun, palun, palun …“
„Olgu,“ leebub teller. „Väike tagauks on tõesti olemas. Kord käis meil siin kuulus rallisõitja Ott Tänak. Tõestamaks, et see on tõesti tema, rallis ta siin kontoritooliga külg ees, istumiskangi üles-alla liigutades nagu tõeline ralliäss ja lõpetas seal veeautomaadi juures avariiga.
Ükskord astus sisse Joel Ostrat. Sama jama – dokumenti kaasas pole. Kontori juhataja palus ta puhkeruumi ja Joel hakkas kohe kirglikult külmkapi sisu sorteerima ning valmistas imemaistva lõunasöögi peaaegu mitte millestki meile kõigile . Olime veendunud, et see on tema. Niisiis, hr. Ratas, kuidas teie saate tõestada, et see olete teie ja ainult teie?“
Jüri seisab ja mõtleb … ja mõtleb … ning ütleb lõpuks: „Ausalt, mu aju on täiesti lage. Mitte midagi ei tule pähe. Ma ei suuda millelegi mõelda, mitte ühtegi asja. Mul pole õrna aimu, kuidas käituda.”
Telleri silmad säravad ja ta lausub: „See sobib hästi, härra. Kas soovite väikeseid või suuri kupüüre?“*
Nüri ratas.
Jüri on maakas
Kas mulle ainult tundub või ongi päris märgiline, et poliitilisi anekdoote on järjest rohkem liikvel, nagu NL ajalgi?
5 comments
Üks õige ratas ongi ümmargune.
Jüri Ratas läheb esmaspäeva hommikul panka.
„Tere. Selline lugu, et kaotasin oma rahakoti koos dokumentide ja pangakaardiga ning kaaslased sõitsid minema,“ alustab ta ning jätkab: „Kas saaksite mulle pisut raha anda.“
„See oleks mulle suur au,“ vastab teller. „Kahjuks ilma isikut tõendava dokumendita ei saa ma teile raha anda.“
Jüri: „Ma ju selgitasin, et kaotasin oma dokumendi ära. Ma olen Jüri Ratas. Endine ja tulevane peaminister. Kõik tunnevad mind.“
„Jah, ma tean teid. Olen minagi teid televiisorist näinud,“ kinnitab teller. „Kuid peaksite ju olema kursis, et Rahapesu Andmebüroo reeglite ja järelevalve tõttu on mul kohustus dokumenti küsida, et vajadusel saaks petturid tuvastatud.“
Jüri: „Küsige ükskõik kellelt siin pangas, et see olen mina, Jüri. Kõik teavad, kes ma olen ja kinnitavad seda teile!“
Teller vastab: „Ma vabandan, härra Ratas, aga sellised on reeglid ja ma pean neid järgima.“
„Ma palun teid!“ anub Jüri. „Palun andke mulle mu konto pealt raha. Võin isegi oma kontonumbri ja isikukoodi öelda. Palun, palun, palun …“
„Olgu,“ leebub teller. „Väike tagauks on tõesti olemas. Kord käis meil siin kuulus rallisõitja Ott Tänak. Tõestamaks, et see on tõesti tema, rallis ta siin kontoritooliga külg ees, istumiskangi üles-alla liigutades nagu tõeline ralliäss ja lõpetas seal veeautomaadi juures avariiga.
Ükskord astus sisse Joel Ostrat. Sama jama – dokumenti kaasas pole. Kontori juhataja palus ta puhkeruumi ja Joel hakkas kohe kirglikult külmkapi sisu sorteerima ning valmistas imemaistva lõunasöögi peaaegu mitte millestki meile kõigile . Olime veendunud, et see on tema. Niisiis, hr. Ratas, kuidas teie saate tõestada, et see olete teie ja ainult teie?“
Jüri seisab ja mõtleb … ja mõtleb … ning ütleb lõpuks: „Ausalt, mu aju on täiesti lage. Mitte midagi ei tule pähe. Ma ei suuda millelegi mõelda, mitte ühtegi asja. Mul pole õrna aimu, kuidas käituda.”
Telleri silmad säravad ja ta lausub: „See sobib hästi, härra. Kas soovite väikeseid või suuri kupüüre?“*
Nüri ratas.
Jüri on maakas
Kas mulle ainult tundub või ongi päris märgiline, et poliitilisi anekdoote on järjest rohkem liikvel, nagu NL ajalgi?