Huvitav vaadata, aga kardan et ühte selgekujulist lahendust ei olegi.
– lühikeses perspektiivis saab mingite toetusmeetmetega hädalisi aidata
– pikas perspektiivis ei jaksa riik ilma maksusid tõstmata toetusi laduda, ja et maksutõusul poleks toetusi nulliv efekt, peab see sihtima jõukamaid klasse (mis on Eestis seni suhteliselt suur tabu)
– säästuässa tehnoloogiatesse investeerimine (ja investeerida aitamine) on tore, aga tehnoloogiline muutus poole suvega on utoopiline, sest me elame bürokraatias, kus mõned vallad ja linnad on arvamusel, et isegi soojuspumba paigaldamine fassaadile vajab “seadustamist” paberitööga, fassaadi soojustamisest rääkimata
– palkade juurdenõudmiseks kuluks tegusad ametiühingud ära, lähimad asuvad vist Soomes…
…kokkuvõttes, mida siis üldse kiiresti teha või kiirendada annab? Ja riigi kaudu? Praktiliselt ainult rahaga ümberkäimise meetmed (ja see gaasitoru, mida juba sadamasse veetakse). Riik saaks välja pakkuda, et need kes jõuavad piisavalt ruttu – ise vaadaku kas legaalselt või illegaalselt – midagi säästlikumaks ümber teha, võivad arvestada mingi toetusega, ja need kes ei jõua, teistmoodi toetusega. Toetus võiks olla säärane, et võimaldaks midagi ära teha madalama sissetulekuga rahvagruppidel, kuna suuremaga jaksab isegi teha.
Mis maksusid puudutab, siis enne valimisi keegi makse tõstma ei hakka, seega toetuste finantseerimine peab ilmselt toimuma olematutest varudest (aitäh Jüri, COVID ja sõda)… ehk ilmselt peab kaasama laenurahasid.
Äkki oleks otsimise asemel aeg midagi reaalselt tegema hakata?
– rämedalt laentsi
– räpase energia & pangaduse aktsiatesse
Muud ‘lahendused’ on teesklus. Mis me oleme, 0,3% EL’i, 0,016% maailma rahvastikust?
Võib-olla tulnuks mingid reaalsed lahendused enne lauale panna, kui valitsuskoalitsiooni lõhkuma kiputi.
Leningradi blokaadi ajal söödi koeri ja hobuseid ka, et elus püsida
KaJa On HiNnAtÕuSu PõHjUS!!!!
Kütusemüüjana ma tõstaks koheselt hinda sama palju kui palju riik aktsiise alandaks, kuna tung on ju väga suur. Kõik on nõus ostma selliste hindadega ja probleemi ei näe. Rumala inimese lahendus on ju lihtsalt loota, et valitsus midagi teeks selle asemel, et mõista mis asi on nõudlus ja kuidas see mõjutab hindu. Sama teeks ka teiste kaupadega, millele on suur tung. Miks teenida vähem kasumit, kui kõik on nõus selliste hindadega?
Eks Eesti riigi probleem ole see, et pragmatism ei õitse ja õitseb puhtalt populism. Pikajalisi plaane ei eksisteeri ja elatakse täiesti kinnises 4-aastases tsüklis, kus iga kord leitakse mingi X populistlik teemade komplekt, kuhu maksuraha otses mõttes lihtsalt ära raisata. Põhiseaduses peaks olema reegel, et riigikogu peab vähemalt 50% eelarvest panema pikaajalistesse programmidesse (min 30 aastat) ja ülejäänu võib ära kasutada oma 4 aasta tsükli psühhoosiks. Eks poliitik peab ka ennast õigustama, las nad mängivad, siis selle 50% jäägiga. Populist saab uuesti valituks ja populisti ohver tunneb, et ta on ka midagi saavutanud (jätame selle siin pigem täpsustamata, elu on piisavalt depresiivne, pole vaja sitta torkida muidu läheb veel haisema kah!)
Lõpetuseks ma lisaks siia selle klippi, kus keegi väitis, et peaks geneetikutelt küsima, miks Eestis on nii palju lolle. See sobiks siia väga hästi.
Keskerakonna lahendust lugedes tekib tunne, et kui nad valitusesse tagasi saavad, siis nad tahavad riigimajanduse pea peale keerata. Pärast hea kaagutada kuidas nende ajal oli kõik nii odav kui uus valitsus nende võlgasi tasuma peab hakkama
Võtame 3 trillioni laenu, hakkame poole bensiini raha ise kinni maksma, laseme maksud alla ja pensionäridele natukene ka juurde. Uus valitsus kuu pärast
Lahendused:
* Tselluloositehas(aga muidugi mitte minu tagaaeda)
* Tuulepargid(aga mitte siis kui neid ehitab vale inimene)
* Fosforiidi kaevandamine ja valmistoodangu eksport
* CO2 kvoodisüsteemist lahkumine ja põlevkivil põhineva(suures osas) energiajulgeoleku taastamine
Valitsuse lahendused:
* Näed selle exceli rea kustutame ära.
Süsteemselt, pikaajaliselt ja majandusloogiliselt lähtudes on inflatsiooni võimalik vähendada kahel suurel viisil: kas vähendada nõudlust või suurendada pakkumist.
Nõudluse vähendamine tähendab majandusaktiivsuse aeglustamist. Variantideks on rahapoliitiliselt intressimäärade suurendamine, maksupoliitiliselt maksude tõstmine või võib teoretiseerida ka regulatiivsete tarbimiskeelu üle.
Pakkumise suurendamise osas oleks võimalik lühiajaliselt mingid riiklikud reservid turule lükata (võimalik väga üksikute toodetega ja väga lühiajaliselt). Pikaajaliselt aga vajaks see investeeringuid tootmisesse ja ka riikliku menetlustoimingite kiirendamise/lihtsustamisega kui keegi tahab midagi produktiivset rajada.
Alati on muidugi võimalik kehtestada ka hinnalagesid, aga iga hinnalagi tähendab defitsiidi tekitamist. Lühiajaliselt ja spetsiifiliselt rakendatuna võib olla efektiivne, aga pikaajaliselt majandusele katastroofiline.
Kui meil 20% inflatsiooni keskel tarbimine 8% kasvas, siis tekib küsimus kas ongi vaja? Rahval paistab raha olevat kui suudetakse kõrgemate hindade juures veel rohkem osta.
Ma ütleks, et probleem on see, et meil on siin majandusbuum. IT-sektor ja tööstus on ülitugevad. Töötus on madal. Hinnastabiilsuse eest vastutav Eesti panga Bezos istub tegevusetult ja käib teles lihtsalt esinemas. Raha on liiga odav. Samas oleks vaja nõudlust tappa, nagu seda teeb praegu Usas FED.
Edu otsimisega. Võime ka sarnast uurimist ja puurimist oodata järgmiselt „kogult” aga ainsaks saavutuseks jääb endiselt oma lödipükside ja perselitsujate nuumamine seaduse poolt nõutud palgatõusuga.
14 comments
Riikogu on nagu ÜRO……nalja lõpp.
Huvitav vaadata, aga kardan et ühte selgekujulist lahendust ei olegi.
– lühikeses perspektiivis saab mingite toetusmeetmetega hädalisi aidata
– pikas perspektiivis ei jaksa riik ilma maksusid tõstmata toetusi laduda, ja et maksutõusul poleks toetusi nulliv efekt, peab see sihtima jõukamaid klasse (mis on Eestis seni suhteliselt suur tabu)
– säästuässa tehnoloogiatesse investeerimine (ja investeerida aitamine) on tore, aga tehnoloogiline muutus poole suvega on utoopiline, sest me elame bürokraatias, kus mõned vallad ja linnad on arvamusel, et isegi soojuspumba paigaldamine fassaadile vajab “seadustamist” paberitööga, fassaadi soojustamisest rääkimata
– palkade juurdenõudmiseks kuluks tegusad ametiühingud ära, lähimad asuvad vist Soomes…
…kokkuvõttes, mida siis üldse kiiresti teha või kiirendada annab? Ja riigi kaudu? Praktiliselt ainult rahaga ümberkäimise meetmed (ja see gaasitoru, mida juba sadamasse veetakse). Riik saaks välja pakkuda, et need kes jõuavad piisavalt ruttu – ise vaadaku kas legaalselt või illegaalselt – midagi säästlikumaks ümber teha, võivad arvestada mingi toetusega, ja need kes ei jõua, teistmoodi toetusega. Toetus võiks olla säärane, et võimaldaks midagi ära teha madalama sissetulekuga rahvagruppidel, kuna suuremaga jaksab isegi teha.
Mis maksusid puudutab, siis enne valimisi keegi makse tõstma ei hakka, seega toetuste finantseerimine peab ilmselt toimuma olematutest varudest (aitäh Jüri, COVID ja sõda)… ehk ilmselt peab kaasama laenurahasid.
Äkki oleks otsimise asemel aeg midagi reaalselt tegema hakata?
– rämedalt laentsi
– räpase energia & pangaduse aktsiatesse
Muud ‘lahendused’ on teesklus. Mis me oleme, 0,3% EL’i, 0,016% maailma rahvastikust?
Võib-olla tulnuks mingid reaalsed lahendused enne lauale panna, kui valitsuskoalitsiooni lõhkuma kiputi.
Leningradi blokaadi ajal söödi koeri ja hobuseid ka, et elus püsida
KaJa On HiNnAtÕuSu PõHjUS!!!!
Kütusemüüjana ma tõstaks koheselt hinda sama palju kui palju riik aktsiise alandaks, kuna tung on ju väga suur. Kõik on nõus ostma selliste hindadega ja probleemi ei näe. Rumala inimese lahendus on ju lihtsalt loota, et valitsus midagi teeks selle asemel, et mõista mis asi on nõudlus ja kuidas see mõjutab hindu. Sama teeks ka teiste kaupadega, millele on suur tung. Miks teenida vähem kasumit, kui kõik on nõus selliste hindadega?
Eks Eesti riigi probleem ole see, et pragmatism ei õitse ja õitseb puhtalt populism. Pikajalisi plaane ei eksisteeri ja elatakse täiesti kinnises 4-aastases tsüklis, kus iga kord leitakse mingi X populistlik teemade komplekt, kuhu maksuraha otses mõttes lihtsalt ära raisata. Põhiseaduses peaks olema reegel, et riigikogu peab vähemalt 50% eelarvest panema pikaajalistesse programmidesse (min 30 aastat) ja ülejäänu võib ära kasutada oma 4 aasta tsükli psühhoosiks. Eks poliitik peab ka ennast õigustama, las nad mängivad, siis selle 50% jäägiga. Populist saab uuesti valituks ja populisti ohver tunneb, et ta on ka midagi saavutanud (jätame selle siin pigem täpsustamata, elu on piisavalt depresiivne, pole vaja sitta torkida muidu läheb veel haisema kah!)
Lõpetuseks ma lisaks siia selle klippi, kus keegi väitis, et peaks geneetikutelt küsima, miks Eestis on nii palju lolle. See sobiks siia väga hästi.
Keskerakonna lahendust lugedes tekib tunne, et kui nad valitusesse tagasi saavad, siis nad tahavad riigimajanduse pea peale keerata. Pärast hea kaagutada kuidas nende ajal oli kõik nii odav kui uus valitsus nende võlgasi tasuma peab hakkama
Võtame 3 trillioni laenu, hakkame poole bensiini raha ise kinni maksma, laseme maksud alla ja pensionäridele natukene ka juurde. Uus valitsus kuu pärast
Lahendused:
* Tselluloositehas(aga muidugi mitte minu tagaaeda)
* Tuulepargid(aga mitte siis kui neid ehitab vale inimene)
* Fosforiidi kaevandamine ja valmistoodangu eksport
* CO2 kvoodisüsteemist lahkumine ja põlevkivil põhineva(suures osas) energiajulgeoleku taastamine
Valitsuse lahendused:
* Näed selle exceli rea kustutame ära.
Süsteemselt, pikaajaliselt ja majandusloogiliselt lähtudes on inflatsiooni võimalik vähendada kahel suurel viisil: kas vähendada nõudlust või suurendada pakkumist.
Nõudluse vähendamine tähendab majandusaktiivsuse aeglustamist. Variantideks on rahapoliitiliselt intressimäärade suurendamine, maksupoliitiliselt maksude tõstmine või võib teoretiseerida ka regulatiivsete tarbimiskeelu üle.
Pakkumise suurendamise osas oleks võimalik lühiajaliselt mingid riiklikud reservid turule lükata (võimalik väga üksikute toodetega ja väga lühiajaliselt). Pikaajaliselt aga vajaks see investeeringuid tootmisesse ja ka riikliku menetlustoimingite kiirendamise/lihtsustamisega kui keegi tahab midagi produktiivset rajada.
Alati on muidugi võimalik kehtestada ka hinnalagesid, aga iga hinnalagi tähendab defitsiidi tekitamist. Lühiajaliselt ja spetsiifiliselt rakendatuna võib olla efektiivne, aga pikaajaliselt majandusele katastroofiline.
Kui meil 20% inflatsiooni keskel tarbimine 8% kasvas, siis tekib küsimus kas ongi vaja? Rahval paistab raha olevat kui suudetakse kõrgemate hindade juures veel rohkem osta.
Ma ütleks, et probleem on see, et meil on siin majandusbuum. IT-sektor ja tööstus on ülitugevad. Töötus on madal. Hinnastabiilsuse eest vastutav Eesti panga Bezos istub tegevusetult ja käib teles lihtsalt esinemas. Raha on liiga odav. Samas oleks vaja nõudlust tappa, nagu seda teeb praegu Usas FED.
Edu otsimisega. Võime ka sarnast uurimist ja puurimist oodata järgmiselt „kogult” aga ainsaks saavutuseks jääb endiselt oma lödipükside ja perselitsujate nuumamine seaduse poolt nõutud palgatõusuga.