Hasso Tepper: Eesti kooli ei päästa ka lisaraha, sest õpetajalt nõutakse võimatut

6 comments

1. Enda koolikogemus on pigem see et reaalne traditsiooniline õppimine toimub 1-9 klass. 10-12 on vabatahtlik ehk põhineb noorte enda initsiatiivil ning küpsusel. Seda oli näha… 70% ülesannetest stiilis siin on teema..tehke uuring/esitlus/otsige ise info jne. On seal vaja kogu aeg klassi ette kedagi seisma? Või saaks seal sarnaselt sellele Jõhvi akadeemiale anda ülesanne ning isaks sellest on ise luua süsteem/hierarhia selle lahenduseks. Enamus auru läheb nagunii minu arust arbitraarsete lõpueksamite peale, mis mingi 3 eksami peale ei näita ju et antud isik ülikooli/ kutseka erialale otseselt sobiks.

   Enamus auru tuleks panna just põhikooliosa peale kus on veel võimalik arenevat inimest muuta. Kujutan ette logopeedidest on tulevikus veel suurem puudus. Lapsed õpivad inglisekeeles enne paljud sõnad ära kui Eesti keeles. Ehk on tuleviku aabitsad oma olemuses eesti-Inglise sõnastikud.

   Samuti jäi mulle õppides tunne et harimatuseministeeriumis tehti kõike puusalt või projekti/Eu rahade põhiselt. Enne põhikooli eksamit otsustati meil katsetada arvutiga mata õppimist, asi mis võitis kehva liidese tõttu aega 5x kauem kui pastaka ja paberiga. Ma ei mäleta et oleks kordagi kasutanud neid kriidivabu nutitahvleid. Ühesõnaga seda mõttetut üldjuhul “vinge nutitaristvahtu” on mida ära lõigata ning pigem logopeetidesse psüholoogidesse jms suunata.

2. Vot selle pärast, et õpetajatelt oodatakse juba praeguse hetkega täiesti haiget töökoormust mis noored õpetajad eemale peletavad isegi kui palk oleks normaalne, ei saa ma sellest mõtteviisist aru et panna koheselt kinni venekeelsed koolid ja need õpilased eestikeelsesse kooli ümber istutada. Kust sa võtad juurde neid õpetajaid? Õpetajatel on juba olnud kaugõpe, Ukraina sõjapõgenikud millega toime tulla lisaks igapäevasele üliinimlikule koormusele. Lõppresultaadina on õpetajad varem hauas ja needsamad õpilased kelle pärast see tehti on ikka sama halval järjel, rääkimata sellest kuidas see teistelt õpilastelt klassis ka tähelepanu ära võtab.

   Kõik eestikeelsesse kooli võiks olla pikaajaline eesmärk, hetkel tegeleks lasteaiaga ja vaataks sealt edasi. Aga siiski väga häirib kuidas näiteks teises postituses kus lapsevanemad protestivad Narva vene kooli kinnipanemise vastu võrreldakse neid putinimeelsetega.

3. Kõigega nõus, lahendus-järeldus jääb aga poolele teele pidama: kui seda lisaraha kasutataks töötajate juurde palkamiseks, siis oleks sellest suurem abi ja isegi täitsa suur abi. 🙂

   Toon näite. Mõned aastad tagasi läks lahti suuremat sorti digitahvlite paigaldamine koolidesse, mingite fondide vms asjade abil said ka mõned suvalised (vabandust) saja õpilasega maakoolid digitahvlid seinale, hanked olid ikka 80-120k tihtipeale.

   Tean, sest paar tuttavat õpetajad ja päris tore oli vaadata, kuidas kolm erinevas maakonnas elavat inimest, kes omavahel üksteist ei tunne, ütlesid täiesti samu asju: sada tuhat tahvlitele oli, aga psühholoog on majas kahel päeval nädalas paar tundi, bioloogiat annab matemaatikaõpetaja õpikust isegi veerides, et mida me siis täna õpime (bioõpetajat pole leitud ja asendab see, kes saab) ja muusikatunde lihtsalt ei olegi, sest keegi ei tule maakooli 0,3 kohaga muusikaõpetajaks. Lapsevanematele öeldakse, et viige laps linna muusikakooli, kui häirib. Jne.

4. > kui tublid me oleme ja kuidas me teeme asju mitu korda odavamalt kui suurriigid.

   näiteks venemaa saavutas maailmas tasemelt teise armee kulutades ainult 10 miljardit USD rohkem kui saksamaa.

   and then…

5. 100% nõus. Paar aastat tagasi liikus netis ringi lõik ühe õpetaja lahkumiskõnest:

   >“Several years ago, a good friend decided to leave education and she said to me, ‘Teaching is like a bad marriage, you never get your needs met, but you stay in it for the kids.’”

   Ja nii ongi. Mul pole vaatamata suurepärasele ülemusele ja toetavale erilist motivatsiooni pärast lapsehoolduspuhkust kooli tööle tagasi minna. Ainuüksi mõte kogu sellest tööst, mis lisaks õpetamisele peab ära tegema, meenutused lapsevanemate poolt korraldatud skandaalidest või nõudmistest (stiilinäide – parandagu ma kohe ära õpilase esitatud töö, kuigi ma tol hetkel ootasin haiglas sünnitustuppa pääsemist, käes oli maikuu ja õpilase töö tähtaeg oli oktoobris; helistas mulle nõudmisega nii lapsevanem kui ka lapse klassijuhataja) tapavad ära igasuguse rõõmu, mida ma õpetamisest ja õpilaste edusammudest saan.

   ​

   Ja mul on nii kahju, et haridusvaldkonna eest ei võidelda samasuguse kirega nagu praegu lastetoetuste eest. Me oleme jõudnud olukorda, kus mõne klassi ees seisab[põhiharidusega matemaatika- või loodusõpetuse õpetaja](https://www.haridussilm.ee/ee/tasemeharidus/haridustootajad/opetajad). Õpilastel on massiliselt probleeme vaimse tervisega ja vähegi hoolivad haridustöötajad ei jõua või oska neid lahendada. Ja see tekitab nõiaringi, kus noored töötajad lihtsalt lähevad minema, sest kaua sa enda laste arvelt teisi õpetad ning kõik probleemid süvenevad veelgi. Aga saan aru, kuniks ülekoormuse arvelt paistab keskmine palk ok ning keegi ikka klassi ette lükatakse, on suurem osa valijaid ikka seisukohal, et haridussüsteemis töötamine on kerge, saab ju head palka ja pole vaja vinguda, kõik ju ok.

6. Artikkel on väga hea, saan ainult nõustuda.

   Aga kommentaarid artikli all olid kohati ikka piinlikud. Millal lõpeb see kuradi võrdlemine, et “õpetajad saavad rohkem palka kui poemüüjad ja nad ei tohiks kobiseda”. Ma lähen nii kettasse, need vennad ilmuvad alati kommentaariumi.