Kas teie pereliikmeid või tuttavaid küüditati? Mis on nende lood, mida olete kuulnud?

12 comments

1. – 1944: esimene vanavanaisa küüditati Kolõmale, sest oli olnud Omakaitses, töötas seal kaevandustes kuni suri kopsuvähki.
   – 1945: teine vanavanaisa viidi kaheksaks aastaks Moskva lähedale vangistusse, sest oli elamispinna jagamise komisjonis vms andnud liiga palju elamispindasid eestlastele. Eestisse naastes suri ta naine suhteliselt varakult ja ta oli terve elu suhteliselt “nõutud” mees olnud naiste seas, sest oli heal järjel ja vallalisi mehi oli üldse vähe. Jõudsin temaga veel kohtuda kui laps olin, 100% meenutas sarjast “ENSV” Sirje isa Aadut.
   – 1949: esimese vanavanaisa poeg ehk minu vanaisa (8), tema õde (9), tema ema ja emapoolne vanaema küüditati Siberisse, emapoolne vanaisa oli olnud teises linnas tööl ja palus end kaasa võtta, aga ei võetud ja ta ei näinud oma perekonda enam kunagi. Laste ema püüdis samuti küüditamisest hoiduda, aga lapsed viidi ilma temata rongijaama ja ta pidi ikkagi järele tulema. Pere oli alguses kuskil barakkides, magati nagu silgud pütis põrandal ja rotid jooksid öösiti üle kehade. Hiljem koliti kuskile muldonnidesse ja osteti lehm, mis natuke tulu tõi. Ema pidi kogu peret metsatööga üleval pidama ning kui pärast Stalini surma lubati neil naasta, siis pidi ema maksma kõigi nelja rongipiletite eest koju – see võttis kokku 2 aastat ja pereliikmed tulid ükshaaval Eestisse tagasi. Kodulinna elama minna polnud lubatud. Mu vanaisa pidi ühe klassi vahele jätma, sest ta eesti keele oskus ei olnud piisav. Kuna neil oli kodukohta naasmine keelatud, siis elasid alguses Tallinnas mingis keldris, mis oli pool aega kuni põlvini üle ujutatud. Nende kaks ilusat maja nende kunagises kodulinnas saime üheksakümnendatel tagasi, aga müüsime maha, sest need olid suhteliselt kehvas korras. Vanaisa ja ta õde elavad veel, väiksena jõudsin ka nende ema ära näha.

2. Vanaonu saadeti Norilskisse. Seal oli ikka väga õudne. Sai sealt minema ning tükk aega ei saanud Tallinna/Harjumaale. Lõpuks siis nõuka aja lõpul sai. Elas isegi väga kaua uues Eesti vabariigis.

3. 1949.aastal küüditati Siberisse minu esivanemad ja nende lapsed (sh minu vanaema). Tegemist oli tööka ja jõuka perega, kellel oli suur ja uhke talupidamine. Minu esivanemad küüditati kuna nad elasid “liiga hästi”. Transporditi siberisse loomavagunites nagu paljud teisedki ja süüa ei antud. Väga palju surma nähti, paljud inimesed ei pidanud isegi siberini vastu ja kustusid ennem ära. Kuna minu vanavanaema oli äsja sünnitanud, siis selline tegevus oli väga levinud, et imetati teiste lapsi ka. Peamiselt tegelesid siberis põllu- ja metsatöödega. Päevad olid pikad, kellegile armu ei antud ja süüa ka väga ei saanud. Minu vanaema oli liiga noor, et sellest midagi mäletada.. Ema oskas öelda, et vanavanaema ei olnud kunagi endine, ta muutus hästi tuimaks ja emotsioonituks. Õnneks terve pere naasis elusalt tagasi ja maja saadi ka tagasi (kuidas see õnnestus, ei oska öelda). Tänase päevani on esivanemate maja meie suguvõsa käes, kus me korraldame kokkutulekuid ja käime puhkamas.

4. Vanaisa sündis Siberis

5. 1942. aastal sündinud vanaisa oli koos perega 1949. aastal väljasaadetavate nimekirjas, kuid õnneks saadi naabrite käest viimasel hetkel vihje ning mindi peitu. Mine tea kui jõukad nad kindlasti ei olnud, aga toimiv talu Kesk-Eestis ning mõned abilised olid küll. Kõige noorem õde jäeti n-ö tüdrukuga koju, vanavanaema kahe lapsega veetis kolm päeva metsas asunud küünis, kuhu küüditajad ei osanud tulla. Vanaisa on rääkinud, et metsa põgeneti end maas rullides, kuna lumi oli maas ja muidu oleks jäljed näha olnud. Mõnus ei olnud, hirm oli suur, aga lõpuks läks meie perel siiski väga hästi.

6. Tädimees küüditati tema perega koos 5-aastasena ning pidi Siberis juba lapseeas tööl käima et end ja teisi elatada. *Suffice to say* kommunistid talle kohe üldse ei meeldi.

7. Täna kui 81 aastat tagasi küüditatud vanaisaga Maarjamäel käisime, rääkis, et esimest korda elus sõi liha 13 aastaselt ja see oli rappa ära uppunud ja roiskuma läinud hobune.

8. Olen pärit ingerisoome perest ja mu emakeel on teist põlvkonda olnud vene keel, sest peale Siberit sattus hõimkond siia venelaste sekka ja kuidagi tuli edasi minna. Sisuliselt kasutan oma emakeelt nagu tööriista, höövlit või mutrivõtit, täiesti tehnilistel põhjustel, siiamaani.

9. Ei ole küüditatud, aga taheti. 1949 taheti vanavanaema koos vanaemaga küüditada, sest mu vanavanaisa oli Saksa sõjaväes sõja ajal (ta oli vangis tollel hetkel).

   Õnneks neil oli mingi connect ja nad said teada et nad nimekirjas on. Läksid metsa peitu nädalaks ja siis tulid tagasi.

10. minu vanaema isa hukati, sest väidetavalt töötas saksa politseis, ja onud saadeti siberisse. seal nad ka surid. mu vanaema jäi üksi.

11. Vanaema kogu perega küüditati, sest ta isa oli ajakirjanik Päevalehes. Tema isa lasti üsna kiiresti maha. Vanaema, tema 5 aastat noorem vend ja ema saadeti Siberisse. Kohvrid läksid raudteejaamas isaga vahetusse. Vanavanaema suri pikapeale siberis, suutmata aktsepteerida seda olukorda. Vanaema oli lõpetanud Lütseumis 3 klassi ja äsja õppinud uue tehnoloogia selgeks, mida venemaal vist siiani ei tunta – sokkide kandade kudumise. See aitas nüüd juba neljanda klassi tüdrukul sisuliselt elatada nii ema kui venda.
    Kokku veetis mu vanaema siberis 15 aastat.

12. Vanavanaisa oli Siberis vangilaagris, samas ei sattunud ta sinna suure küüditamise käigus. Küüdidatute memoriaali andmebaasist loen, et arreteeriti sügisel 1944 ja vangi mõisteti suvel 1945. Süüks pandi riiklikus ettevõttes juhtival kohal töötamist. Õnneks pääses ta tagasi Eestisse 1956. aastal. Väga palju rohkem detaile ei tea ja paar päeva tagasi just oli ka oma emaga juttu, et ega vanavanaisa oma Siberi kogemustest ei ole palju rääkinud, nii et temagi jaoks on see üsna ähmane teema.

    Perelegend räägib ka, et neil olla juba olnud plaan paadiga Rootsi põgeneda, aga selleks päevaks, kui paat minema pidi, jäi toona pere noorim laps haigeks ja sõit jäi tegemata. Teist võimalust enam ei tekkinud.