Seekord tuleb ERR-i tunnustada uudishimu eest. Eesti korrespondent Astrid Kannel käis ära Iraagi Kurdistanis – küsimas, et mis toimub, miks teilt põgenetakse. Intervjuu on informatiivne, nopin huvitavamad kohad:
1) Ei põgene ohu eest. Otsivad tasuvat tööd, kuulsid muinasjuttu lihtsalt läbi pääsemisest.
> Sulaimania ülikooli inglise kirjanduse ja keele õppejõu Pshtiwan Faraj Mohammedi sõnul on see olnud üks suur manipulatsioon, mille osaliseks on olnud reisi- ja lennukompaniid ning Valgevene riik.
> “Ma arvan, et enamus neist on olnud manipuleeritud. Neile öeldi, et kui te tulete, annate lihtsalt 3000 dollarit, võite te minna Euroopa piirile. Läbi ajaloo on kurdid armastanud Euroopasse minna, sest nad on kõvad töötegijad, neile meeldib sealne elukorraldus, seaduse võim, demokraatia, et inimesed võivad igale poole reisida. Nad otsivad paremat elu,” rääkis Mohammed.
2) Koha peal pole eneseteostust, tulevik on hägune ning ei tundu kuigivõrd lootusrikas.
> “Paljud inimesed Kurdistanis on mures, et tegemist on ajude äravooluga. Kui kõik haritud noored inimesed, kui kogu meesjõud, tööjõud lahkub maalt, siis kuidas me saame ennast kaitsta. Sajad tuhanded inimesed on aegade jooksul seda maad kaitstes oma elu andnud,” kommenteeris Mohammed.
> Võib-olla oleks olukord teine, kui Iraagi Kurdistan oleks iseseisev.
> “2017. aastal korraldasid kurdid iseseisvusreferendumi ja ütlesid “jah”. Kuid iseseisvumisele olid vastu mitte ainult Bagdad, vaid ka lääneriigid ja ÜRO.”
> “Juriidiliselt oli see vaid konsensuslik dokument, millega küsiti Kurdistani inimestelt, kas nad tahavad iseseisvust või mitte. Kui küsida kurdidelt ükskõik, kus kohas maailmas – ja meid on umbes 50 miljonit -, siis tahavad kõik iseseisvust samamoodi nagu paljud teised vähemused maailmas, kuid seda ei toetatud rahvusvaheliselt, see ei õnnestunud,” rääkis Mohammed.
3) Hüvede kogunemine väheste kätte toimub ka seal, parteide toiduahelas on hea, väljaspool seda raske. Ning legaalsed teed on kinni.
> Halb valitsemine, korruptsioon, kogu rikkuse jagunemine vaid kahe Kurdistani partei ehk klanni vahel, kes omavahel läbi ei saa, **pass, kuhu on võimatu saada lääneriikide viisat**, elu piirkonnas, mis on ümbritsetud vaid vaenlastest – need on märksõnad, mis jäävad kõlama inimeste jutust, kes põhjendavad maalt lahkumist. On ka põlvkondadevaheline konflikt – noored tahaks elada vabameelsemat elu, samas eksisteerib ka ihalus kõvema käe järele. Nagu Saddam Husseini aegadel.
Mis selle mõte nüüd on, et peaks nagu kaasa tundma nendele ja nad Euroopa Liitu sisse laskma, sest nad on kõvad töötegijad kel on veel lapsed kaasas või mis?
2 comments
Seekord tuleb ERR-i tunnustada uudishimu eest. Eesti korrespondent Astrid Kannel käis ära Iraagi Kurdistanis – küsimas, et mis toimub, miks teilt põgenetakse. Intervjuu on informatiivne, nopin huvitavamad kohad:
1) Ei põgene ohu eest. Otsivad tasuvat tööd, kuulsid muinasjuttu lihtsalt läbi pääsemisest.
> Sulaimania ülikooli inglise kirjanduse ja keele õppejõu Pshtiwan Faraj Mohammedi sõnul on see olnud üks suur manipulatsioon, mille osaliseks on olnud reisi- ja lennukompaniid ning Valgevene riik.
> “Ma arvan, et enamus neist on olnud manipuleeritud. Neile öeldi, et kui te tulete, annate lihtsalt 3000 dollarit, võite te minna Euroopa piirile. Läbi ajaloo on kurdid armastanud Euroopasse minna, sest nad on kõvad töötegijad, neile meeldib sealne elukorraldus, seaduse võim, demokraatia, et inimesed võivad igale poole reisida. Nad otsivad paremat elu,” rääkis Mohammed.
2) Koha peal pole eneseteostust, tulevik on hägune ning ei tundu kuigivõrd lootusrikas.
> “Paljud inimesed Kurdistanis on mures, et tegemist on ajude äravooluga. Kui kõik haritud noored inimesed, kui kogu meesjõud, tööjõud lahkub maalt, siis kuidas me saame ennast kaitsta. Sajad tuhanded inimesed on aegade jooksul seda maad kaitstes oma elu andnud,” kommenteeris Mohammed.
> Võib-olla oleks olukord teine, kui Iraagi Kurdistan oleks iseseisev.
> “2017. aastal korraldasid kurdid iseseisvusreferendumi ja ütlesid “jah”. Kuid iseseisvumisele olid vastu mitte ainult Bagdad, vaid ka lääneriigid ja ÜRO.”
> “Juriidiliselt oli see vaid konsensuslik dokument, millega küsiti Kurdistani inimestelt, kas nad tahavad iseseisvust või mitte. Kui küsida kurdidelt ükskõik, kus kohas maailmas – ja meid on umbes 50 miljonit -, siis tahavad kõik iseseisvust samamoodi nagu paljud teised vähemused maailmas, kuid seda ei toetatud rahvusvaheliselt, see ei õnnestunud,” rääkis Mohammed.
3) Hüvede kogunemine väheste kätte toimub ka seal, parteide toiduahelas on hea, väljaspool seda raske. Ning legaalsed teed on kinni.
> Halb valitsemine, korruptsioon, kogu rikkuse jagunemine vaid kahe Kurdistani partei ehk klanni vahel, kes omavahel läbi ei saa, **pass, kuhu on võimatu saada lääneriikide viisat**, elu piirkonnas, mis on ümbritsetud vaid vaenlastest – need on märksõnad, mis jäävad kõlama inimeste jutust, kes põhjendavad maalt lahkumist. On ka põlvkondadevaheline konflikt – noored tahaks elada vabameelsemat elu, samas eksisteerib ka ihalus kõvema käe järele. Nagu Saddam Husseini aegadel.
Mis selle mõte nüüd on, et peaks nagu kaasa tundma nendele ja nad Euroopa Liitu sisse laskma, sest nad on kõvad töötegijad kel on veel lapsed kaasas või mis?