Olgu selle siinsesse kultuurikonteksti kunstlikult imporditud ideoloogiaga (artikli mõte ongi nagunii pigem muus), kuidas on, aga yldjoontes äärmiselt tabavad märkused – eriti mis puudutab eesti kultuuriloo masendavat positsiooni õppekavades ja yldiselt eesti keele kasutuse järjepidevat allakäiku (nii avalikus diskursuses kui ka haridussysteemis – eriti kõrghariduses – tervikuna).
Näib, et tõesti on aeg tasuta kõrgharidus ära lõpetada, kui kokkuvõttes on tulemuseks selline praak (tõsi, yldhariduskoolide vastavaid probleeme pelgalt selle sammuga ei lahenda); või kui muidu ei saa, siis tuleb eeskätt lõpetada Eestile yldiselt vähese väärtusega välistudengite skeemitamine tasuta õppekohtadele. Ja veelgi rutem see muidugi see tragikoomiline trend, kus eesti õppejõud loevad eesti tudengitele aineid inglise keeles.
Ja umbes samaväärselt masendav on see, et kõige kõvemini karjuvad eesti rahvuslased (E*RE ja Isamaa) imevad probleemidega tegelemise asemel pöialt või nutavad erinevate pseudoteemade yle.
Täistekst?
Mina seda kõrgkoolide probleemina ei näe. Lugemisharjumuse tekitamine, selle (heas mõttes) õhutamine ja tagant sundimine on lapsevanemate tegemata töö. Ma räägin seda lapsevanemana, keda ise 10-aastaselt sunniti kell 22 magama minema, sest ma ei tahtnud “Kolme musketäri” käest panna ja loomulikult oli vaja järjed kah teki all taskulambi valguses ära lugeda. Ma suunan alati oma lapsi lugema; neile ei meeldi see, sest on Youtube, Tiktok, Discord, Netflix. Info tuleb sealt kiiremini ja see ergastab meeli rohkem. Lugemine on aeganõudev protsess, mis tihti ei anna kohest mõnutunnet nagu sotsiaalmeedia. Sellega pole mõtet otseselt võidelda, aga piitsa ja präänikuga saab hakkama.
Kõrgkooli tasemel selle probleemiga tegeleda on VÄGA VÄGA VÄGA liiga hilja. Minu jaoks ei ole probleem, kui loeng on võõrkeeles. On erialasid ja ameteid, kus eesti keele oskus tegelikult ei olegi vajalik. Kui paljud meist saavad üldse aru Eesti kõrgkultuuri vihjetest vs see, mis Anglo-Ameerika maailmas toimub? Iga keel on aken teise kultuuri ja tore on, kui neid aknaid on palju.
Probleem on siis, kui oma aken on putukaid täis ja seda puhtaks pühkida enam ei viitsita. Tekib keskpärane estinglish, kus päris korralikult ei osata ei eesti ega inglise keelt, tehakse mingit sodipodi. See on probleemi tuum, oska hästi üht või teist aga mitte keskpäraselt mõlemat. Aga seda ülikool küll parandada ei saa. See tuleb lahendada ammu-ammu enne kõrghariduse taset.
3 comments
Olgu selle siinsesse kultuurikonteksti kunstlikult imporditud ideoloogiaga (artikli mõte ongi nagunii pigem muus), kuidas on, aga yldjoontes äärmiselt tabavad märkused – eriti mis puudutab eesti kultuuriloo masendavat positsiooni õppekavades ja yldiselt eesti keele kasutuse järjepidevat allakäiku (nii avalikus diskursuses kui ka haridussysteemis – eriti kõrghariduses – tervikuna).
Näib, et tõesti on aeg tasuta kõrgharidus ära lõpetada, kui kokkuvõttes on tulemuseks selline praak (tõsi, yldhariduskoolide vastavaid probleeme pelgalt selle sammuga ei lahenda); või kui muidu ei saa, siis tuleb eeskätt lõpetada Eestile yldiselt vähese väärtusega välistudengite skeemitamine tasuta õppekohtadele. Ja veelgi rutem see muidugi see tragikoomiline trend, kus eesti õppejõud loevad eesti tudengitele aineid inglise keeles.
Ja umbes samaväärselt masendav on see, et kõige kõvemini karjuvad eesti rahvuslased (E*RE ja Isamaa) imevad probleemidega tegelemise asemel pöialt või nutavad erinevate pseudoteemade yle.
Täistekst?
Mina seda kõrgkoolide probleemina ei näe. Lugemisharjumuse tekitamine, selle (heas mõttes) õhutamine ja tagant sundimine on lapsevanemate tegemata töö. Ma räägin seda lapsevanemana, keda ise 10-aastaselt sunniti kell 22 magama minema, sest ma ei tahtnud “Kolme musketäri” käest panna ja loomulikult oli vaja järjed kah teki all taskulambi valguses ära lugeda. Ma suunan alati oma lapsi lugema; neile ei meeldi see, sest on Youtube, Tiktok, Discord, Netflix. Info tuleb sealt kiiremini ja see ergastab meeli rohkem. Lugemine on aeganõudev protsess, mis tihti ei anna kohest mõnutunnet nagu sotsiaalmeedia. Sellega pole mõtet otseselt võidelda, aga piitsa ja präänikuga saab hakkama.
Kõrgkooli tasemel selle probleemiga tegeleda on VÄGA VÄGA VÄGA liiga hilja. Minu jaoks ei ole probleem, kui loeng on võõrkeeles. On erialasid ja ameteid, kus eesti keele oskus tegelikult ei olegi vajalik. Kui paljud meist saavad üldse aru Eesti kõrgkultuuri vihjetest vs see, mis Anglo-Ameerika maailmas toimub? Iga keel on aken teise kultuuri ja tore on, kui neid aknaid on palju.
Probleem on siis, kui oma aken on putukaid täis ja seda puhtaks pühkida enam ei viitsita. Tekib keskpärane estinglish, kus päris korralikult ei osata ei eesti ega inglise keelt, tehakse mingit sodipodi. See on probleemi tuum, oska hästi üht või teist aga mitte keskpäraselt mõlemat. Aga seda ülikool küll parandada ei saa. See tuleb lahendada ammu-ammu enne kõrghariduse taset.