Isegi kogemuste ja teenete pinnalt pole eemalt täpne olla paraku kerge, samuti nagu polnud mõne aasta eest selles võimalust uustulnukal. Andrus Ansipil on praegu kokku sattunud riiklik ja isiklik, minevik ja olevik, reiting ja nakatumine, loodus ja riigijuhtumine. Vastuvõtjate häälestus ei lase seda enam lahti harutada, nii nagu pöörati omal ajal minu mõte, et omadega on jäänud rääkimata, ümber suu kinni hoidmise soovituseks. Just sellena väänab seda nüüd ka Kroonika.
Kuid meil on võimalik ette kujutada, milline oleks praegu elu peaminister Ansipiga, mida tema saaks teha põhimõtteliselt teisiti ning mil määral oleksid tema kätes loodus ja avalik arvamus.
Kindel oleks, et pilt ja heli oleksid praegu ühesemad. Peaminister kehtestaks oma tõde ning esitaks tõestuseks täpseid numbreid ja fakte. Tervishoiuminister ei vuristaks ette kõike, mida teab, vaid võtaks sõnastada peamisi poliitilisi valikuid ja käitumissoovitusi. Seda, et viirus saab meid kõiki kätte nagunii, kuulnuks me tema suust juba ammu, sest see levib nagu suits, mitte nagu veepiisad.
Rahandusminister saaks loodetavasti rääkida ja kirjutada, et viirusega tuleb õppida elama, et elu ei saa edasi lükata ning et majandus on elu ise, ehkki teises keeles. Just nagu olen mina seletanud mullu märtsist saati. Meil poleks enam selles segadust, mis mullu sisse töötati, kes arvab, kes soovitab ja mis on otsus – ehkki õigupoolest pole seda enam väga niigi.
Ent kommunikatsioon pole kõik. Sellisena tooks ta valitsusele ka etteheiteid roosadest prillidest ja ülbusest. Sest tõepoolest – kes nad sellised õige on, et peavad ennast targemaks ja muudkui seletavad ja otsustavad, ära on tüüdanud! Ja muidugi on valitsuse ülbuses süüdistamine ülbelt muretu rutiin kõigele vaatamata ka praegu, sest ei nõua mitte mingeid põhjendusi.
Koroonastrateegia ise, nii palju kui Andruse pahandamisi on kuuldud, ei oleks tingimata erinev praegusest. Või äkki siiski? Sest kuigi ta ka ise on kinnitanud, et pole mingi sulgeja, oleks risk selleks tema puhul suurem, kuna ta on natuurilt suurem sekkuja ja administreerija ning tundlikum ka avalike meeleolude suhtes. Nood ent tahavad riigi mõistliku vaoshoituse asemel kõva kätt ja kasvõi asendustegevusi. Usun pigem, et praegu näitaks Andrus karmi nägu ainult mittevaktsineerijaile.
Ta on ikka üllatanud isiklike favoriitidega peaministritoolile, ent ei kannataks, kui kedagi pakutaks tema asemele tema ametiajal. Ühega neist, haridusministriga, poleks ta praegu rahul pelgalt põhjusel, et tuulelipuna vastu valitsuse otsuseid ja iseenda eelmisi seisukohtigi käituval pealinnavõimul on eestlased justkui ära võluda lastud. Riigi sõnum, et koolid tuleb püüda lahti hoida, sest risk on laste puhul väga madal, ei ole domineerinud.
Vaktsineerimise tempo pärast oleks Andrus kindlasti varakult pahandanud, sest jälgib hoolikalt edetabeleid. Eesti kiirele stardile riikide tippu järgnes kevadel kolinal kukkumine. Ja ega minagi leppinud algusest peale, et hakkame vaktsiine teise doosi tarbeks lattu koguma. Polnud mingit kahtlust, et üks doos paljudele hoiab haiglat ja surma rohkem ära kui kaks süsti neist pooltele. Pärast esimest süsti tuleb inimene kindlasti ka teise järele. Immuunsusel lihtsalt on oma loogika, mis ei ühti täielikult tootja ega ametniku mundriauga olla perfektne eeskirjades. Siiski vaielnuksin vastu, kui peaminister ei eelistanuks defitsiidi ajal riskigruppe ja ütleks, et tempo olevat kõik.
Tempo langus pole kiiduväärne mingitki pidi. Selle kritiseerimise peale praegu, novembris, vastaks Andrus ent, et olete hiljaks jäänud ja haugute vale puu all. Sest vaktsineerimine ei seisa enam ammu kättesaadavuse taga, esialgne strateegia päriti eelmiselt valitsuselt ning viimane kolmandik kodanikke saigi meil minna ainult raskelt. Eesti oli vaktsineerimise ja valeuudiste poolest enne koroonatki Ida-Euroopa ning kuivõrd vaktsiinivastastel on olemas ka parlamendipoliitikute aktiivne toetus, on see neile rammus pinnas.
Ma kahtlustan ka, et Ansip poleks avalikkuse nõutud vaktsineerimise eest vastutajat eraldi värvanud. Ega too ju lõpuks vastutanudki, kui just tema tulekul asjad halvemuse poole läksid.
Kõik me oleksime Ansipi valitsuses pahased Andruse väite peale, et Eesti on nakatumise maailmameister. Me oleme kõrgliigas hoopis testimiselt ja sellise tiitli omistamine Eestile on ebaõiglane nii ajastuselt kui sisult. Nakatumine oli ütlemise hetkeks tükk aega languses olnud, ent ka meie põhjaliku testimisega vallutatud kõrge tipp pole teiste riikide tippudega hästi võrreldav. Nakatumine pole vaktsiinide ajastul üldse otsustav näitaja, sest ei mõõda tingimata virulentsust, raskeid haigestumisi ega survet meditsiinisüsteemile. Elu toimimise seisukohalt on määrav siiski mittevaktsineeritute nakatumine ning meie pingutused testimisega annavad olukorrast üksjagu mustema pildi.
Ansipi laual, päriselt, mitte bürokraatia klišeena, oleksid seepärast iga päev väljatrükid erinevatest graafikutest ning ta demonstreeriks neid ka pressikonverentsidel kui valitud strateegia õigsuse tõestust. Kriitikud pandaks halastamatult paika näiteks koroonasuremuse andmetega, kus me oleme paremad hästi võrreldavatest Lätist ja Leedust, aga ka Šveitsist, Austriast, Rootsist, Prantsusmaast, Luksemburgist, Lõuna-Euroopast, rääkimata Ida-Euroopast.
Aga see jutt ärritaks ilmselt jälle paljusid, sealhulgas viimseni kurnatud meedikuid, mistõttu ka kriitikuil pole raske nimetada endale soodsat ajalõiku või hoopis Soomet. Ja sellelegi järgneks tõestus. Eelmise valitsuse lõpus ja praeguse alguses vallandunud teine tõusulaine oli praegusest märksa kõrgem ning Wuhani tüvest neli ja Briti omast kaks korda nakkavam delta teeb kolmanda lainena laastamistööd ometi põhiliselt mittevaktsineeritute ja ealiselt immuunpuudulike seas.
Ma ei usu, et peaminister Ansip lepiks jutuga, et viiruse peatamine on pelgalt valitsuse kättevõtmise asi. Koroona ongi ikkagi looduse kallal käimise tagajärg, nähtavas tulevikus ta ei kao, jääb kodanikest vähemalt sama palju sõltuma kui riigist ning ei tohi endale allutada meie vabadusi. Andrus olekski uhke rääkima, et Eesti on suurema osa ajast saanud elada soovitud moel, ning näitama tabeleid, kus meie elu ehk teise nurga alt majandus paistab ülejäänute kõrval suurepärane.
Erinevalt paljudest oleme me juba jõukamad kui enne pandeemiat. Töökohtade asemel on otsas hoopis tööjõud ning neljaprotsendiline aastane hinnatõus sööb tänavu ära kõigest pisut üle poole palgaralli võitudest. Aga seda teeks ta tingimusel, et on õige mu lootus, et Andrus Ansip poleks valinud teistsugust koroonastrateegiat kui maksimaalne avatus ja koroonapassid.
Vaktsineerimises oleks ta korralduse suhtes muidugi sõnakam, aga et tema kasutada oleks koroonapassidest tõhusamaid abinõusid ja käsutada tervishoiuministri portfell, pole realistlik arvata.
1 comment
Isegi kogemuste ja teenete pinnalt pole eemalt täpne olla paraku kerge, samuti nagu polnud mõne aasta eest selles võimalust uustulnukal. Andrus Ansipil on praegu kokku sattunud riiklik ja isiklik, minevik ja olevik, reiting ja nakatumine, loodus ja riigijuhtumine. Vastuvõtjate häälestus ei lase seda enam lahti harutada, nii nagu pöörati omal ajal minu mõte, et omadega on jäänud rääkimata, ümber suu kinni hoidmise soovituseks. Just sellena väänab seda nüüd ka Kroonika.
Kuid meil on võimalik ette kujutada, milline oleks praegu elu peaminister Ansipiga, mida tema saaks teha põhimõtteliselt teisiti ning mil määral oleksid tema kätes loodus ja avalik arvamus.
Kindel oleks, et pilt ja heli oleksid praegu ühesemad. Peaminister kehtestaks oma tõde ning esitaks tõestuseks täpseid numbreid ja fakte. Tervishoiuminister ei vuristaks ette kõike, mida teab, vaid võtaks sõnastada peamisi poliitilisi valikuid ja käitumissoovitusi. Seda, et viirus saab meid kõiki kätte nagunii, kuulnuks me tema suust juba ammu, sest see levib nagu suits, mitte nagu veepiisad.
Rahandusminister saaks loodetavasti rääkida ja kirjutada, et viirusega tuleb õppida elama, et elu ei saa edasi lükata ning et majandus on elu ise, ehkki teises keeles. Just nagu olen mina seletanud mullu märtsist saati. Meil poleks enam selles segadust, mis mullu sisse töötati, kes arvab, kes soovitab ja mis on otsus – ehkki õigupoolest pole seda enam väga niigi.
Ent kommunikatsioon pole kõik. Sellisena tooks ta valitsusele ka etteheiteid roosadest prillidest ja ülbusest. Sest tõepoolest – kes nad sellised õige on, et peavad ennast targemaks ja muudkui seletavad ja otsustavad, ära on tüüdanud! Ja muidugi on valitsuse ülbuses süüdistamine ülbelt muretu rutiin kõigele vaatamata ka praegu, sest ei nõua mitte mingeid põhjendusi.
Koroonastrateegia ise, nii palju kui Andruse pahandamisi on kuuldud, ei oleks tingimata erinev praegusest. Või äkki siiski? Sest kuigi ta ka ise on kinnitanud, et pole mingi sulgeja, oleks risk selleks tema puhul suurem, kuna ta on natuurilt suurem sekkuja ja administreerija ning tundlikum ka avalike meeleolude suhtes. Nood ent tahavad riigi mõistliku vaoshoituse asemel kõva kätt ja kasvõi asendustegevusi. Usun pigem, et praegu näitaks Andrus karmi nägu ainult mittevaktsineerijaile.
Ta on ikka üllatanud isiklike favoriitidega peaministritoolile, ent ei kannataks, kui kedagi pakutaks tema asemele tema ametiajal. Ühega neist, haridusministriga, poleks ta praegu rahul pelgalt põhjusel, et tuulelipuna vastu valitsuse otsuseid ja iseenda eelmisi seisukohtigi käituval pealinnavõimul on eestlased justkui ära võluda lastud. Riigi sõnum, et koolid tuleb püüda lahti hoida, sest risk on laste puhul väga madal, ei ole domineerinud.
Vaktsineerimise tempo pärast oleks Andrus kindlasti varakult pahandanud, sest jälgib hoolikalt edetabeleid. Eesti kiirele stardile riikide tippu järgnes kevadel kolinal kukkumine. Ja ega minagi leppinud algusest peale, et hakkame vaktsiine teise doosi tarbeks lattu koguma. Polnud mingit kahtlust, et üks doos paljudele hoiab haiglat ja surma rohkem ära kui kaks süsti neist pooltele. Pärast esimest süsti tuleb inimene kindlasti ka teise järele. Immuunsusel lihtsalt on oma loogika, mis ei ühti täielikult tootja ega ametniku mundriauga olla perfektne eeskirjades. Siiski vaielnuksin vastu, kui peaminister ei eelistanuks defitsiidi ajal riskigruppe ja ütleks, et tempo olevat kõik.
Tempo langus pole kiiduväärne mingitki pidi. Selle kritiseerimise peale praegu, novembris, vastaks Andrus ent, et olete hiljaks jäänud ja haugute vale puu all. Sest vaktsineerimine ei seisa enam ammu kättesaadavuse taga, esialgne strateegia päriti eelmiselt valitsuselt ning viimane kolmandik kodanikke saigi meil minna ainult raskelt. Eesti oli vaktsineerimise ja valeuudiste poolest enne koroonatki Ida-Euroopa ning kuivõrd vaktsiinivastastel on olemas ka parlamendipoliitikute aktiivne toetus, on see neile rammus pinnas.
Ma kahtlustan ka, et Ansip poleks avalikkuse nõutud vaktsineerimise eest vastutajat eraldi värvanud. Ega too ju lõpuks vastutanudki, kui just tema tulekul asjad halvemuse poole läksid.
Kõik me oleksime Ansipi valitsuses pahased Andruse väite peale, et Eesti on nakatumise maailmameister. Me oleme kõrgliigas hoopis testimiselt ja sellise tiitli omistamine Eestile on ebaõiglane nii ajastuselt kui sisult. Nakatumine oli ütlemise hetkeks tükk aega languses olnud, ent ka meie põhjaliku testimisega vallutatud kõrge tipp pole teiste riikide tippudega hästi võrreldav. Nakatumine pole vaktsiinide ajastul üldse otsustav näitaja, sest ei mõõda tingimata virulentsust, raskeid haigestumisi ega survet meditsiinisüsteemile. Elu toimimise seisukohalt on määrav siiski mittevaktsineeritute nakatumine ning meie pingutused testimisega annavad olukorrast üksjagu mustema pildi.
Ansipi laual, päriselt, mitte bürokraatia klišeena, oleksid seepärast iga päev väljatrükid erinevatest graafikutest ning ta demonstreeriks neid ka pressikonverentsidel kui valitud strateegia õigsuse tõestust. Kriitikud pandaks halastamatult paika näiteks koroonasuremuse andmetega, kus me oleme paremad hästi võrreldavatest Lätist ja Leedust, aga ka Šveitsist, Austriast, Rootsist, Prantsusmaast, Luksemburgist, Lõuna-Euroopast, rääkimata Ida-Euroopast.
Aga see jutt ärritaks ilmselt jälle paljusid, sealhulgas viimseni kurnatud meedikuid, mistõttu ka kriitikuil pole raske nimetada endale soodsat ajalõiku või hoopis Soomet. Ja sellelegi järgneks tõestus. Eelmise valitsuse lõpus ja praeguse alguses vallandunud teine tõusulaine oli praegusest märksa kõrgem ning Wuhani tüvest neli ja Briti omast kaks korda nakkavam delta teeb kolmanda lainena laastamistööd ometi põhiliselt mittevaktsineeritute ja ealiselt immuunpuudulike seas.
Ma ei usu, et peaminister Ansip lepiks jutuga, et viiruse peatamine on pelgalt valitsuse kättevõtmise asi. Koroona ongi ikkagi looduse kallal käimise tagajärg, nähtavas tulevikus ta ei kao, jääb kodanikest vähemalt sama palju sõltuma kui riigist ning ei tohi endale allutada meie vabadusi. Andrus olekski uhke rääkima, et Eesti on suurema osa ajast saanud elada soovitud moel, ning näitama tabeleid, kus meie elu ehk teise nurga alt majandus paistab ülejäänute kõrval suurepärane.
Erinevalt paljudest oleme me juba jõukamad kui enne pandeemiat. Töökohtade asemel on otsas hoopis tööjõud ning neljaprotsendiline aastane hinnatõus sööb tänavu ära kõigest pisut üle poole palgaralli võitudest. Aga seda teeks ta tingimusel, et on õige mu lootus, et Andrus Ansip poleks valinud teistsugust koroonastrateegiat kui maksimaalne avatus ja koroonapassid.
Vaktsineerimises oleks ta korralduse suhtes muidugi sõnakam, aga et tema kasutada oleks koroonapassidest tõhusamaid abinõusid ja käsutada tervishoiuministri portfell, pole realistlik arvata.