> Kolmas väide: „Teaduspõhise kindluse puudumisele ka vaktsiinide tõhususe osas viitavad nii teadusuuringu tulemused, haiguse uudsus kui teiste riikide kogemus, samuti ENPA raport. Seetõttu **jääb arusaamatuks, miks üks teaduspõhiselt ebakindel meede on kaalukam ja selgelt eelistatud teiste teaduspõhiselt ebakindlate meetmete ees**.„
Sellega võib osaliselt isegi nõustuda, aga siin on probleemiks referendumite puudumine ning esindusdemokraatia olemus (ning kohtusüsteemi irdumine mõlemast).
Näiteks võiks referendumile panna sundkarantiini piiridel – nii nagu see Taiwanis on korraldatud.
Seetõttu ongi meil Riigikohus. Kuhu see otsus ka lõpuks jõuab. Ja suure tõenäosusega ümber lükatakse.
Kõlab nagu kaklusejärgne rusikatega vehkimine.
Kohtusüsteem on ehitatud nii, et kohtunik ei pea olema ekspert – osapooled toovad kohtule ekspertide arvamuse, vajadusel tulevad eksperdid ise saali ütlusi andma (stiilinäide: Rein Raud ja Tarmo Jüristo käisid ekspertidena ütlusi andmas Kaur Kenderi kirjandusteose kohta).
Siin tundub, et statistika küsimuses on kohtunik üksi jäetud – statistikat peeti imelihtsaks ja ühtegi statistikut saali ei kutsutud. Või ei pidanud osapooled punkti oluliseks. Tundub, et hagejad väitsid ka asju, mida saab ilusti ümber lükata – aga kostja ei vaevunud seda tegema. Ei vaevunud eksperti kutsuma ega piisavalt argumenteerima (ehk siis, riigi juristid läksid mütsiga lööma).
Ei tohiks olla üllatav, et üht kohtunikku esimeses kohtuastmes saab ka valeväidet uskuma panna. Tema arusaamine ja aeg on piiratud, järgmises kohtuastmes on kohtunikke 3 ja Riiigkohtu kolleegiumis võib neid terve kari olla. Need suudavad põhjalikumalt käsitleda.
Esimene probleemne väide näikse olevat:
> „Kohus nõustub kaebajatega selles, et haiglaravi koormust ei tekita mitte isikute nakatumise tõenäosus, vaid tegelik ravil olevate isikute absoluutarv, mis viitab, et vaktsineeritutest tulenev haiglakoormus on tegelikkuses suurem kui vaktsineerimata isikutest tulenev haiglakoormus.“
> /…/
> Krista Fischeri selgituse kohaselt oli aga vaktsineerimisel selge mõju haiglakoormuse vähendamisel, seda eriti viiruse esimeste tüvede levimise ajal.
> „Oluline on vaadata mitte vaktsineeritute protsenti haiglapatsientide seas, vaid haiglasse sattumise tõenäosust vaktsineeritud ja vaktsineerimata isikute seas,“ selgitab Fischer seda, kuidas statistikast aru saada.
Ehk siis, võrdlemiseks tuleb valimisse võtta sama vanu inimesi, kellest osad on vaktsineeritud ja osad mitte. Seejärel tuleb vaadata, kuidas neil läheb. Selgub, et vaktsineeritutel läheb hulga paremini.
Siis läheb edasi argumendiga, kus oleks saali kutsuma pidanud arste. Kas saali kutsuti arste? Tundub et mitte ühtegi, osapooled ei vaevunud ja kohus ei pidanud vajalikuks.
> Teine väide: „Igal juhul tuleb arvestada, et riskirühma kuuluvatel isikutel on suurem oht sattuda haiglaravile, kuid teiselt poolt ei saa välistada õrna immuunsuse tõttu suuremat riski vaktsineerimisega kaasnevatele kõrvaltoimetele.“
> Selle väite lükkavad ümber perearstid Piret Rospu ja Marje Oona. Nad selgitavad, et just nõrga immuunsusega inimesed vajavadki suuremat kaitset COVID-19 eest.
> Et koroonavaktsiin on ohtlikum nõrga immuunsusega inimestele, on vale.
> „Sellist asja küll pole COVID-vaktsiinide puhul olemas. Elusvaktsiinide puhul jah, aga COVIDi vaktsiinid ei ole elusvaktsiinid,“ täpsustab Rospu.
…no ja edasi läheb selle peale, et kas vaktsiinid üldse on tõhusad, ja kas selle kohta üldse on piisavalt andmeid. Ning vastus on: on küll tõhusad, andmeid on maailmas jalaga segada – aga andmed muutuvad pidevalt, kuna viirus ei seisa paigal ning ka vaktsineerimisest möödunud aeg tiksub.
> Kolmas väide: „Teaduspõhise kindluse puudumisele ka vaktsiinide tõhususe osas viitavad nii teadusuuringu tulemused, haiguse uudsus kui teiste riikide kogemus, samuti ENPA raport. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks üks teaduspõhiselt ebakindel meede on kaalukam ja selgelt eelistatud teiste teaduspõhiselt ebakindlate meetmete ees.„
> „Tõhustusdooside toime ja kõrvaltoimete kohta on palju andmeid ja pole alust väita, et mõju on teadmata,“ kinnitab perearst Marje Oona.
4 comments
> Kolmas väide: „Teaduspõhise kindluse puudumisele ka vaktsiinide tõhususe osas viitavad nii teadusuuringu tulemused, haiguse uudsus kui teiste riikide kogemus, samuti ENPA raport. Seetõttu **jääb arusaamatuks, miks üks teaduspõhiselt ebakindel meede on kaalukam ja selgelt eelistatud teiste teaduspõhiselt ebakindlate meetmete ees**.„
Sellega võib osaliselt isegi nõustuda, aga siin on probleemiks referendumite puudumine ning esindusdemokraatia olemus (ning kohtusüsteemi irdumine mõlemast).
Näiteks võiks referendumile panna sundkarantiini piiridel – nii nagu see Taiwanis on korraldatud.
Seetõttu ongi meil Riigikohus. Kuhu see otsus ka lõpuks jõuab. Ja suure tõenäosusega ümber lükatakse.
Kõlab nagu kaklusejärgne rusikatega vehkimine.
Kohtusüsteem on ehitatud nii, et kohtunik ei pea olema ekspert – osapooled toovad kohtule ekspertide arvamuse, vajadusel tulevad eksperdid ise saali ütlusi andma (stiilinäide: Rein Raud ja Tarmo Jüristo käisid ekspertidena ütlusi andmas Kaur Kenderi kirjandusteose kohta).
Siin tundub, et statistika küsimuses on kohtunik üksi jäetud – statistikat peeti imelihtsaks ja ühtegi statistikut saali ei kutsutud. Või ei pidanud osapooled punkti oluliseks. Tundub, et hagejad väitsid ka asju, mida saab ilusti ümber lükata – aga kostja ei vaevunud seda tegema. Ei vaevunud eksperti kutsuma ega piisavalt argumenteerima (ehk siis, riigi juristid läksid mütsiga lööma).
Ei tohiks olla üllatav, et üht kohtunikku esimeses kohtuastmes saab ka valeväidet uskuma panna. Tema arusaamine ja aeg on piiratud, järgmises kohtuastmes on kohtunikke 3 ja Riiigkohtu kolleegiumis võib neid terve kari olla. Need suudavad põhjalikumalt käsitleda.
Esimene probleemne väide näikse olevat:
> „Kohus nõustub kaebajatega selles, et haiglaravi koormust ei tekita mitte isikute nakatumise tõenäosus, vaid tegelik ravil olevate isikute absoluutarv, mis viitab, et vaktsineeritutest tulenev haiglakoormus on tegelikkuses suurem kui vaktsineerimata isikutest tulenev haiglakoormus.“
> /…/
> Krista Fischeri selgituse kohaselt oli aga vaktsineerimisel selge mõju haiglakoormuse vähendamisel, seda eriti viiruse esimeste tüvede levimise ajal.
> „Oluline on vaadata mitte vaktsineeritute protsenti haiglapatsientide seas, vaid haiglasse sattumise tõenäosust vaktsineeritud ja vaktsineerimata isikute seas,“ selgitab Fischer seda, kuidas statistikast aru saada.
Ehk siis, võrdlemiseks tuleb valimisse võtta sama vanu inimesi, kellest osad on vaktsineeritud ja osad mitte. Seejärel tuleb vaadata, kuidas neil läheb. Selgub, et vaktsineeritutel läheb hulga paremini.
Siis läheb edasi argumendiga, kus oleks saali kutsuma pidanud arste. Kas saali kutsuti arste? Tundub et mitte ühtegi, osapooled ei vaevunud ja kohus ei pidanud vajalikuks.
> Teine väide: „Igal juhul tuleb arvestada, et riskirühma kuuluvatel isikutel on suurem oht sattuda haiglaravile, kuid teiselt poolt ei saa välistada õrna immuunsuse tõttu suuremat riski vaktsineerimisega kaasnevatele kõrvaltoimetele.“
> Selle väite lükkavad ümber perearstid Piret Rospu ja Marje Oona. Nad selgitavad, et just nõrga immuunsusega inimesed vajavadki suuremat kaitset COVID-19 eest.
> Et koroonavaktsiin on ohtlikum nõrga immuunsusega inimestele, on vale.
> „Sellist asja küll pole COVID-vaktsiinide puhul olemas. Elusvaktsiinide puhul jah, aga COVIDi vaktsiinid ei ole elusvaktsiinid,“ täpsustab Rospu.
…no ja edasi läheb selle peale, et kas vaktsiinid üldse on tõhusad, ja kas selle kohta üldse on piisavalt andmeid. Ning vastus on: on küll tõhusad, andmeid on maailmas jalaga segada – aga andmed muutuvad pidevalt, kuna viirus ei seisa paigal ning ka vaktsineerimisest möödunud aeg tiksub.
> Kolmas väide: „Teaduspõhise kindluse puudumisele ka vaktsiinide tõhususe osas viitavad nii teadusuuringu tulemused, haiguse uudsus kui teiste riikide kogemus, samuti ENPA raport. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks üks teaduspõhiselt ebakindel meede on kaalukam ja selgelt eelistatud teiste teaduspõhiselt ebakindlate meetmete ees.„
> „Tõhustusdooside toime ja kõrvaltoimete kohta on palju andmeid ja pole alust väita, et mõju on teadmata,“ kinnitab perearst Marje Oona.