Paistab et mõisal on raskusi vabadust ihkavate moonakate taltsutamisega
Ma tahaks teada rahva arvamust nende ekrest lahkunud poliitikute suhtes. Nagu, sa ju teadsid mis erakonnaga sa liitud. Sa ei saa nyyd öelda “oi, see vaenulikkus oli mulle too much” vms 😀
> Kalda kandideeris kohalikel valimistel EKRE liikmena, pälvides 72 häält, mis oli EKRE-s Tartu valla ringkonnas paremuselt teine tulemus.
Tegemist oli Indrek Särje (kes juba ammu erakonnast välja löödi ¹, kuna tahtis rahulikumat konsrvatiivsust) kolleegiga Tartu osakonnas.
*¹ eepiline Särje praadimine käis toona sedasi, et saadeti Tartu osakonda “puhastama” Kingo koos ränd-hääletajatega, aga need ei tulnud tööga toime, mistõttu mõis viskas Särje erakonnast välja*
Paraku nii see on, et liitudes mõne erakonnaga võib heauskne kodanik uskuda, et see erakond kannab tema väärtusi (loosungid, lubadused, üldine missioon, jättes kahe silma vahele need “veits imelikud eripärad” jne), kuid selle sees olles saab näha reaalsust – pidev eneseupitamine, teiste mahategemine, võimule püüdlemine, salatsemine, tagarääkimine, draama tekitamine.
Jah, võiks ju arvata, et erakonnas olemine on kuulumine kogukonda, mis üritab asju paremaks muuta. Aga tegelikult on suurem osa sellest kuulumine grupeeringusse, kus on keskmisest kõrgema enesehinnanguga inimesed, kes üritavad võimule pääseda ja võimul olles seda säilitada. Loomulikult taustal käib see nii-öelda enda ideede läbiviimine, mis aga seguneb sageli bürokraatia, ressursside, keeruliste protsesside, vastasseisu jms taha. Avastamine, et ehk need elluviidud ideed polnudki nii targad, siis nende õigustamine jms. Ehk siis üks suur segadus, kus kipuvadki alles jääma need kõige maniakaalsemad, kõige suurema usuga (et just nemad väärivad seda võimu ja mitte keegi teine) ja kes on valmis üle hüppama ka üle enda erakonnakaaslastest, rääkimata teistest. Julm ja karm maailm on see poliitika.
Ma siinkohal ei räägigi tegelikult konkreetselt sellest juhtumist või ka konkreetselt EKREst. Eks EKREs on muidugi kõik need äärmuslikud omadused võimendunud ja juhid eriti maniakaalse ja ebastabiilse suunitlusega (kui viisakalt väljenduda) minu isikliku maitse jaoks (lihtsalt arutelu mõttes, tahtmata kedagi solvata, palun ärge kohtusse kaevake), kuid eks seda toimub ju igas erakonnas, igas riigis, igas linnakeses. Paraku on see klassikaline inimloomus ja eksisteerinud aastatuhandete vältel.
4 comments
Paistab et mõisal on raskusi vabadust ihkavate moonakate taltsutamisega
Ma tahaks teada rahva arvamust nende ekrest lahkunud poliitikute suhtes. Nagu, sa ju teadsid mis erakonnaga sa liitud. Sa ei saa nyyd öelda “oi, see vaenulikkus oli mulle too much” vms 😀
Ei ole pikk ega keeruline lugu, ning leiab [siit](https://paste.ee/r/FtAc1/0).
> Kalda kandideeris kohalikel valimistel EKRE liikmena, pälvides 72 häält, mis oli EKRE-s Tartu valla ringkonnas paremuselt teine tulemus.
Tegemist oli Indrek Särje (kes juba ammu erakonnast välja löödi ¹, kuna tahtis rahulikumat konsrvatiivsust) kolleegiga Tartu osakonnas.
*¹ eepiline Särje praadimine käis toona sedasi, et saadeti Tartu osakonda “puhastama” Kingo koos ränd-hääletajatega, aga need ei tulnud tööga toime, mistõttu mõis viskas Särje erakonnast välja*
Paraku nii see on, et liitudes mõne erakonnaga võib heauskne kodanik uskuda, et see erakond kannab tema väärtusi (loosungid, lubadused, üldine missioon, jättes kahe silma vahele need “veits imelikud eripärad” jne), kuid selle sees olles saab näha reaalsust – pidev eneseupitamine, teiste mahategemine, võimule püüdlemine, salatsemine, tagarääkimine, draama tekitamine.
Jah, võiks ju arvata, et erakonnas olemine on kuulumine kogukonda, mis üritab asju paremaks muuta. Aga tegelikult on suurem osa sellest kuulumine grupeeringusse, kus on keskmisest kõrgema enesehinnanguga inimesed, kes üritavad võimule pääseda ja võimul olles seda säilitada. Loomulikult taustal käib see nii-öelda enda ideede läbiviimine, mis aga seguneb sageli bürokraatia, ressursside, keeruliste protsesside, vastasseisu jms taha. Avastamine, et ehk need elluviidud ideed polnudki nii targad, siis nende õigustamine jms. Ehk siis üks suur segadus, kus kipuvadki alles jääma need kõige maniakaalsemad, kõige suurema usuga (et just nemad väärivad seda võimu ja mitte keegi teine) ja kes on valmis üle hüppama ka üle enda erakonnakaaslastest, rääkimata teistest. Julm ja karm maailm on see poliitika.
Ma siinkohal ei räägigi tegelikult konkreetselt sellest juhtumist või ka konkreetselt EKREst. Eks EKREs on muidugi kõik need äärmuslikud omadused võimendunud ja juhid eriti maniakaalse ja ebastabiilse suunitlusega (kui viisakalt väljenduda) minu isikliku maitse jaoks (lihtsalt arutelu mõttes, tahtmata kedagi solvata, palun ärge kohtusse kaevake), kuid eks seda toimub ju igas erakonnas, igas riigis, igas linnakeses. Paraku on see klassikaline inimloomus ja eksisteerinud aastatuhandete vältel.