Olin just näinud Kristjan Vanaselja [parempoolsete tendents Isamaas] artiklit “Espak ja Mölder on võtnud omaks SAPTK narratiivi”, kui üks linnukene laulis mulle, et Tarmo Jüristo on kirjutanud artikli “Me peame rääkima sellest, millest Martin Mölder ei räägi” (täistekst [siin](https://paste.ee/r/2mrFl/0)). Mölder on teatavasti Tartu Ülikooli politoloog ja aitab Ühiskonnauuringute Instituuti, Jüristo aga SALK eestvedaja ning endine Praxise esimees. Kui juba nimega inimesed omavahel mingit kala rapivad, siis anonüümne ikka tahaks teada, mis kala on. 🙂
> Selle loo veelkordseks jutustamiseks loetleb Mölder terve hulga poliitiliselt polariseerivaid teemasid nagu koroonapiirangud, sisseränne, rohepööre ja kooseluseadus. Need kõik lubavad autoril justkui tõmmata maha seda jaotust kinnitavad rindejooned ja nii võib lugeja leidagi ennast kaasa noogutamas ja nõustumas, et asjad ongi just nii, nagu politoloog Mölder neid oma terava pilgu ja vaheda sulega kirjeldab.
> /…/
> Alustame oktoobri lõpus Vabaduse väljakul aset leidnud meeleavaldusest, mis oli Möldri sõnul „üks suuremaid poliitilisi meeleavaldusi pärast taasiseseisvumist”. Osutus on iseenesest muidugi korrektne, aga rääkimata jääb, et see oli üks väheseid pärast taasiseseisvumist korraldatud poliitilisi meeleavaldusi, kuhu toodi osalejaid kokku bussitäite kaupa üle kogu Eesti ning mille korraldamise ja (väga professionaalse) produktsiooni eelarve suurusjärk on tõenäoliselt võrreldav kõigi teiste seni toimunud meeleavalduste omadega kokku.
> Niisamuti jääb siin rääkimata lugu sellest, et toosama meeleavaldus, millele Mölder viitab kui vabadust väärtustava ning ihkava rahva protestile progressiivse eliidi vastu, on tegelikult sellesama rahva absoluutse enamuse silmis äärmiselt ebapopulaarne.
> Turu-uuringute AS-i novembri alguses korraldatud 1235 vastajaga küsitlusuuringus suhtus sedalaadi meeleavaldustesse negatiivselt 70% vastanuid, positiivselt 15%. See tähendab, et kui jätta hetkeks kõrvale inimesed, kes olid selles asjas ükskõiksed või ei soovinud oma arvamust avaldada, on kümnest Eesti inimesest kaheksa mitte „rahva”, vaid „eliidi” poolel.
Tõesti, dihhotoomia suppi nii ei keedeta.
> Paar lõiku hiljem viitab Mölder muu hulgas kooseluseadusele kui näitele samast olukorrast, „kus ühel pool oli ja on seisukoht, et on iseenesestmõistetav, kui ühiskondlik ja poliitiline eliit teeb n-ö progressiivseid otsuseid isegi siis, kui valijad neid parajasti ei poolda”.
> Juba mõnda aega on väga raske käsitleda kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist „eliidi” projektina, millega valijate tahtest üle sõidetaks.
> Tõsi, 2014. aastal ei olnud kooseluseadusel enamuse poolehoidu, aga taas jääb rääkimata, et vahepeal möödunud seitsme aastaga on üht-teist muutunud. Praegu on kooseluseadusel arvamusküsitluste järgi kodanike absoluutse enamuse toetus ning kui jällegi vaadata ainult neid inimesi, kellel on selles küsimuses seisukoht, jagunevad need vahekorras 55% poolt ja 45% vastu.
Siinkoha nõustuks kah. Ühiskondlik muutus, vähemuste õigused, eliit ning avangard ei sobi ühte patta panemiseks. Eliit jääb eliidiks edasi, kuna põhineb millegi omamisel, mida teistel pole jõukohane ka proovides saada – ja LGBT vähemus pole kindlasti eliit, vähemalt seni, kuni enamus nende liikmetest on kesk- või töölisklassist. Samuti pole nad poliitiline avangard – nad pole valinud oma ülesandeks rajada teed tulevikku, vaid kindlustada õigus olla omamoodi. Nende püüdluste lõpp-peatus pole kosmoseterminal, vaid tavaline peatus, millises on jalga puhanud palju rahvagruppe. Ühiskondlik muutus aga toimub – ühiskond pole kivist – ja võib selle vähemuse vaatenurka mõista ja kaasa tulla (Eesti kooseluseadusega on see juhtunud), ent ka tagasi lükata ja maatasa teha (võtame näiteks Iraani Islamirevolutsiooni, mis tegi maatasa hulga suuremaid asju).
> Rääkides ÜRO ränderaamistikust, pagulaskvootidest või rohepöördest väidab Mölder, et nende algatustega kaasa minna soovijad teevad seda, sest „see on suund, kuhu lääneriikide poliitika paratamatult voolab, ja oleks kohatu sellele vastu seista”.
> Ilmselt ei tulnud kirjutajale pähegi võimalus, et keegi võiks neid asju ka täiesti iseseisvalt mõistlikeks, vajalikeks ja vähemalt rohepööret lausa möödapääsmatuteks pidada /…/ Kui küsida inimeste arvamust selle kohta, kas kliimamuutuse peatamine on riiklikul tasemel oluline, on üle 70% valijaid järjepidevalt sellega nõus (vastu 18%).
Möldri jutu neljast näitest on seega kolm upakil. Neljandat Jüristo ei vaidlusta, küll aga kommenteerib:
> Ühiskonnauuringute instituudi erakondade populaarsuse reitingud, mida Mölder iga kuu ilmarahvale tutvustab, ongi päriselt kvaliteetsed ja see on vundament, millele –peale teaduskraadi ning töökoha Tartu ülikoolis – toetub tema renomee ja autoriteet lehelugeja silmis.
> Reitingutega kaasas käivad kommentaarid on aga pahatihti midagi sootuks muud. Neid saab pidada erapooletuks ja objektiivseks hinnanguks samavõrd kui Bornhöhe jutustust „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” autentseks ajalookirjutuseks.
> Halastamatu järjekindlusega pressib end poliitikaveergudele üks muinaslugu. Jutustus suurest võitlusest liberaalse ja konservatiivse maailmavaate vahel, mis pidavat ühtlasi olema kõige kesksem teema Eesti poliitikas.
Vanaselja väidab, et selle loo uskumine on Isamaale kahjulik.
> Eesti 200 toetus eelmisel aastal vaid paari kuuga 7.5 protsendilt 16.5 prostendile. Väidetavalt selles samas liberaalses ruumis, mis pidavat juba ammu täis olema. Isamaa toetus ei ole aga juba kaks aastat üle 6 protsendi kerkinud. Kuigi konservatiivselt tiival pidavat ruumi olema. Midagi on valesti.
Ise ma sellest suurt midagi arvama ei hakanud, peale selle, et Jüristo peaks statistikat edasi tellima ja Mölder enne näidete toomist statistikasse (mida tal ei tohiks vähe olla) siiski pilgu heitma. 🙂
2 comments
Olin just näinud Kristjan Vanaselja [parempoolsete tendents Isamaas] artiklit “Espak ja Mölder on võtnud omaks SAPTK narratiivi”, kui üks linnukene laulis mulle, et Tarmo Jüristo on kirjutanud artikli “Me peame rääkima sellest, millest Martin Mölder ei räägi” (täistekst [siin](https://paste.ee/r/2mrFl/0)). Mölder on teatavasti Tartu Ülikooli politoloog ja aitab Ühiskonnauuringute Instituuti, Jüristo aga SALK eestvedaja ning endine Praxise esimees. Kui juba nimega inimesed omavahel mingit kala rapivad, siis anonüümne ikka tahaks teada, mis kala on. 🙂
Kala oli säärane, et Mölder oli toonud oma artiklis [“Vabaduse väljaku lood räägivad isemõtlevast kodanikust”](https://epl.delfi.ee/artikkel/95155999/martin-molder-vabaduse-valjaku-lood-raagivad-isemotlevast-kodanikust) mitu kaheks jaotust, mis Jüristo statistliste andmetega (Jüristo on kah statistika ja muuhulgas *wedge issue*’de leidmise huviline) ei klappinud.
> Selle loo veelkordseks jutustamiseks loetleb Mölder terve hulga poliitiliselt polariseerivaid teemasid nagu koroonapiirangud, sisseränne, rohepööre ja kooseluseadus. Need kõik lubavad autoril justkui tõmmata maha seda jaotust kinnitavad rindejooned ja nii võib lugeja leidagi ennast kaasa noogutamas ja nõustumas, et asjad ongi just nii, nagu politoloog Mölder neid oma terava pilgu ja vaheda sulega kirjeldab.
> /…/
> Alustame oktoobri lõpus Vabaduse väljakul aset leidnud meeleavaldusest, mis oli Möldri sõnul „üks suuremaid poliitilisi meeleavaldusi pärast taasiseseisvumist”. Osutus on iseenesest muidugi korrektne, aga rääkimata jääb, et see oli üks väheseid pärast taasiseseisvumist korraldatud poliitilisi meeleavaldusi, kuhu toodi osalejaid kokku bussitäite kaupa üle kogu Eesti ning mille korraldamise ja (väga professionaalse) produktsiooni eelarve suurusjärk on tõenäoliselt võrreldav kõigi teiste seni toimunud meeleavalduste omadega kokku.
> Niisamuti jääb siin rääkimata lugu sellest, et toosama meeleavaldus, millele Mölder viitab kui vabadust väärtustava ning ihkava rahva protestile progressiivse eliidi vastu, on tegelikult sellesama rahva absoluutse enamuse silmis äärmiselt ebapopulaarne.
> Turu-uuringute AS-i novembri alguses korraldatud 1235 vastajaga küsitlusuuringus suhtus sedalaadi meeleavaldustesse negatiivselt 70% vastanuid, positiivselt 15%. See tähendab, et kui jätta hetkeks kõrvale inimesed, kes olid selles asjas ükskõiksed või ei soovinud oma arvamust avaldada, on kümnest Eesti inimesest kaheksa mitte „rahva”, vaid „eliidi” poolel.
Tõesti, dihhotoomia suppi nii ei keedeta.
> Paar lõiku hiljem viitab Mölder muu hulgas kooseluseadusele kui näitele samast olukorrast, „kus ühel pool oli ja on seisukoht, et on iseenesestmõistetav, kui ühiskondlik ja poliitiline eliit teeb n-ö progressiivseid otsuseid isegi siis, kui valijad neid parajasti ei poolda”.
> Juba mõnda aega on väga raske käsitleda kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist „eliidi” projektina, millega valijate tahtest üle sõidetaks.
> Tõsi, 2014. aastal ei olnud kooseluseadusel enamuse poolehoidu, aga taas jääb rääkimata, et vahepeal möödunud seitsme aastaga on üht-teist muutunud. Praegu on kooseluseadusel arvamusküsitluste järgi kodanike absoluutse enamuse toetus ning kui jällegi vaadata ainult neid inimesi, kellel on selles küsimuses seisukoht, jagunevad need vahekorras 55% poolt ja 45% vastu.
Siinkoha nõustuks kah. Ühiskondlik muutus, vähemuste õigused, eliit ning avangard ei sobi ühte patta panemiseks. Eliit jääb eliidiks edasi, kuna põhineb millegi omamisel, mida teistel pole jõukohane ka proovides saada – ja LGBT vähemus pole kindlasti eliit, vähemalt seni, kuni enamus nende liikmetest on kesk- või töölisklassist. Samuti pole nad poliitiline avangard – nad pole valinud oma ülesandeks rajada teed tulevikku, vaid kindlustada õigus olla omamoodi. Nende püüdluste lõpp-peatus pole kosmoseterminal, vaid tavaline peatus, millises on jalga puhanud palju rahvagruppe. Ühiskondlik muutus aga toimub – ühiskond pole kivist – ja võib selle vähemuse vaatenurka mõista ja kaasa tulla (Eesti kooseluseadusega on see juhtunud), ent ka tagasi lükata ja maatasa teha (võtame näiteks Iraani Islamirevolutsiooni, mis tegi maatasa hulga suuremaid asju).
> Rääkides ÜRO ränderaamistikust, pagulaskvootidest või rohepöördest väidab Mölder, et nende algatustega kaasa minna soovijad teevad seda, sest „see on suund, kuhu lääneriikide poliitika paratamatult voolab, ja oleks kohatu sellele vastu seista”.
> Ilmselt ei tulnud kirjutajale pähegi võimalus, et keegi võiks neid asju ka täiesti iseseisvalt mõistlikeks, vajalikeks ja vähemalt rohepööret lausa möödapääsmatuteks pidada /…/ Kui küsida inimeste arvamust selle kohta, kas kliimamuutuse peatamine on riiklikul tasemel oluline, on üle 70% valijaid järjepidevalt sellega nõus (vastu 18%).
Möldri jutu neljast näitest on seega kolm upakil. Neljandat Jüristo ei vaidlusta, küll aga kommenteerib:
> Ühiskonnauuringute instituudi erakondade populaarsuse reitingud, mida Mölder iga kuu ilmarahvale tutvustab, ongi päriselt kvaliteetsed ja see on vundament, millele –peale teaduskraadi ning töökoha Tartu ülikoolis – toetub tema renomee ja autoriteet lehelugeja silmis.
> Reitingutega kaasas käivad kommentaarid on aga pahatihti midagi sootuks muud. Neid saab pidada erapooletuks ja objektiivseks hinnanguks samavõrd kui Bornhöhe jutustust „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” autentseks ajalookirjutuseks.
…ning kui vaadata, mida Vanaselja Möldrile [ette heidab](https://epl.delfi.ee/artikkel/93749281/paeva-teema-kristjan-vanaselja-espak-ja-molder-on-votnud-omaks-saptk-narratiivi), siis kah dihhotoomiaid. Ennekõike konservatiivsuse-liberaalsuse maalimist eepilistes toonides.
> Halastamatu järjekindlusega pressib end poliitikaveergudele üks muinaslugu. Jutustus suurest võitlusest liberaalse ja konservatiivse maailmavaate vahel, mis pidavat ühtlasi olema kõige kesksem teema Eesti poliitikas.
Vanaselja väidab, et selle loo uskumine on Isamaale kahjulik.
> Eesti 200 toetus eelmisel aastal vaid paari kuuga 7.5 protsendilt 16.5 prostendile. Väidetavalt selles samas liberaalses ruumis, mis pidavat juba ammu täis olema. Isamaa toetus ei ole aga juba kaks aastat üle 6 protsendi kerkinud. Kuigi konservatiivselt tiival pidavat ruumi olema. Midagi on valesti.
Ise ma sellest suurt midagi arvama ei hakanud, peale selle, et Jüristo peaks statistikat edasi tellima ja Mölder enne näidete toomist statistikasse (mida tal ei tohiks vähe olla) siiski pilgu heitma. 🙂
Eliit see olen mina, rahvas, see oled sina.