* võro keeleala lasteaiad-koolid tuleks muuta eesti-võru kakskeelseiks (võru keelt õppekeelena vähemalt 50 protsenti) nagu tehakse mitmel pool mujal Euroopas samasuguste vähemuspõlisrahvaste juures (kõmrid, friisid, inarisaamid)
Tuleb ainult nõustuda. Masendav on olukord, kus Eesti riik pole jätkuvalt suutnud võrot jt lõunaeestikeeli ametlikult tunnustada; kusjures näiteks setod on **Venemaal** ametlikult tunnustet vähemusrahvus (mitte, et VF-i keskvalitsus hirmsasti sealsete s-ugri hõimude käekäigu eest hoolitseks, pigem vastupidi). Poliitikute eduraportöörlus eestlaste jätkusuutlikkuse jmt yle näib pehmelt öeldes imelikuna, kui samal ajal lämmatab sama riigi puudulik poliitik järjest rohkem kohalikke sõsarrahvaid.
Kogu jutt multikultuurse yhiskonna ehitamisest jmt näib pehmelt öeldes naeruväärsusena, kui me ei suuda isegi tagada omaenda unikaalset väärtust omavate kultuuripiirkondade ja rahvakildude jätkusuutlikkust või õigupoolest – eirame seda. Nagu Sullõv ise kirotab – “*Nagu eesti keele, nii ka võru keele kõnelejail pole omakeelset emamaad kuskil Eestist väljaspool, nagu see on vene- ja ingliskeelseil. Ilma Eesti hoole ja toeta ei sure ei vene ega inglise keel maailmast välja*.” Kymmekond aastat samasugust ykskõiksust veel ning lõunaeesti (mitte, et rannakeeled olulised poleks) keele- ja kultuuriruum vaesub vadjalaste-vepslaste tasemele ning kitšlike turistilõksude kõrval jäävad ainsaks “vaatamisväärsuseks” sinna ehitatud Tallinna uusrikaste maitselagedad suvekodud.
ps. Täiesti asjast kõrvalseisval inimesel on ilmselt hea meenutada, et võro, seto jt keeled ei ole tegelikkuses mingi Tujurikkuja sketš või aeg-ajalt nalja viluks viljeletav palagan, vaid samasugune ja -väärne identiteedi element nagu eesti keel.
Võromaa kultuurisfääris toimetavalt elukaaslaselt olen mitmel korral kuulnud, et kohalikud lapsed suhtuvad tihti omakeelsesse keskkonda positiivselt, kui seda ei esitata mingis ylikuivas ja aegunud võtmes. Pigem on probleemiks väikekodanlikud vanemad, kes ajuti lasteaedades keelepesade avamisele vastu töötavad jne (õnneks on ka muidugi yksjagu positiivseid näiteid).
Võru keele austamist võiks alustada sellest, et eesti kirjakeelt rääkides austame ka eesti kirjakeelt ehk nimetame seda “võru keeleks”, mitte “võro keeleks”.
2 comments
tl;dr autori mõttest:
* võro keeleala lasteaiad-koolid tuleks muuta eesti-võru kakskeelseiks (võru keelt õppekeelena vähemalt 50 protsenti) nagu tehakse mitmel pool mujal Euroopas samasuguste vähemuspõlisrahvaste juures (kõmrid, friisid, inarisaamid)
Tuleb ainult nõustuda. Masendav on olukord, kus Eesti riik pole jätkuvalt suutnud võrot jt lõunaeestikeeli ametlikult tunnustada; kusjures näiteks setod on **Venemaal** ametlikult tunnustet vähemusrahvus (mitte, et VF-i keskvalitsus hirmsasti sealsete s-ugri hõimude käekäigu eest hoolitseks, pigem vastupidi). Poliitikute eduraportöörlus eestlaste jätkusuutlikkuse jmt yle näib pehmelt öeldes imelikuna, kui samal ajal lämmatab sama riigi puudulik poliitik järjest rohkem kohalikke sõsarrahvaid.
Kogu jutt multikultuurse yhiskonna ehitamisest jmt näib pehmelt öeldes naeruväärsusena, kui me ei suuda isegi tagada omaenda unikaalset väärtust omavate kultuuripiirkondade ja rahvakildude jätkusuutlikkust või õigupoolest – eirame seda. Nagu Sullõv ise kirotab – “*Nagu eesti keele, nii ka võru keele kõnelejail pole omakeelset emamaad kuskil Eestist väljaspool, nagu see on vene- ja ingliskeelseil. Ilma Eesti hoole ja toeta ei sure ei vene ega inglise keel maailmast välja*.” Kymmekond aastat samasugust ykskõiksust veel ning lõunaeesti (mitte, et rannakeeled olulised poleks) keele- ja kultuuriruum vaesub vadjalaste-vepslaste tasemele ning kitšlike turistilõksude kõrval jäävad ainsaks “vaatamisväärsuseks” sinna ehitatud Tallinna uusrikaste maitselagedad suvekodud.
ps. Täiesti asjast kõrvalseisval inimesel on ilmselt hea meenutada, et võro, seto jt keeled ei ole tegelikkuses mingi Tujurikkuja sketš või aeg-ajalt nalja viluks viljeletav palagan, vaid samasugune ja -väärne identiteedi element nagu eesti keel.
Võromaa kultuurisfääris toimetavalt elukaaslaselt olen mitmel korral kuulnud, et kohalikud lapsed suhtuvad tihti omakeelsesse keskkonda positiivselt, kui seda ei esitata mingis ylikuivas ja aegunud võtmes. Pigem on probleemiks väikekodanlikud vanemad, kes ajuti lasteaedades keelepesade avamisele vastu töötavad jne (õnneks on ka muidugi yksjagu positiivseid näiteid).
Võru keele austamist võiks alustada sellest, et eesti kirjakeelt rääkides austame ka eesti kirjakeelt ehk nimetame seda “võru keeleks”, mitte “võro keeleks”.