Seekord räägib kasvatusteadlane. Ta küll pole õppinud spetsiaalselt täiskasvanute kasvatamist poliitilistes küsimustes, aga on poliitikaga kursis ja jutustab sellest pikemalt:
> Kui keegi ütleb, et monumendid on Eesti elu keskne teema, siis ta ajab udu. Siiani pole need kellelegi erilist huvi pakkunud.
Mõju sõjale Ukrainas:
> Ukrainal ei ole sellest sooja ega külma, kus meil mingi mälestustank asub.
Psühholoogilised kasud:
> Paljudel inimestel pärast tanki äraviimist enesetunne paraneb, tuntakse, et oleme peremehed omal maal.
Ebatõenäolised lootused:
> Kujutlus, mis siin Eestis ringleb, et paari kuuga õnnestub Narvas kedagi Eesti ajaloo osas ümber veenda, see on enesepettus.
Eelnevate taustal psühholoogilised kahjud, kahjud võimude lahususele:
> Narva linnal ja tema demokraatlikult valitud volikogul väänatakse käed selja taha ja see jääb kauaks meelde.
Mida Heidmets arvab, et tulevik peaks tooma, ning et mida reaalselt toob:
> Mina lükkaks kogu monumentide epopöa sõjajärgsele ajale. Ei usu ma seda poliitikute juttu, et kui kohe ei teisalda, läheb Eesti lõhki. Ma laseks professionaalidel – monumentide komisjonil – rahulikult oma tööd teha. Tänane “pea kuum ja ora kõhus” olukord ei anna häid tulemusi, pronkssõdur seda ju õpetas.
> Samas, olles realist ja nähes otsustajate põlevaid silmi, siis viiakse see tank tõenäoliselt lähiajal ära.
Küllalti kaine arvamus. Reinsalu hüsteeritsemisega läksin juba peaaegu kaasa.
Esimese hooga vihastasin natuke, aga argumente lugedes tuleb tõdeda, et üsna raske tema arutluskäigu loogikasse auke torkida. Eriti arvestades, et meile (eestlastele) meeldib nii mikro- kui makrotasandil pidevalt kuulutada, et Ukraina ründamises pole meile midagi uut ja venelast oskame karta juba 30+ aastat.
Samas mõeldes, et kaua venitada. Võimalik, et Ukraina sõda käib 5 või rohkemat aastat. Et “lükkame aga edasi ja leiame X vabandusi” oleme me juba pea 30aastat näinud ja kuulnud. Et kas peale sõda on siis lihtsam? Pronkssõdur viidi minema kui Gruusia sõda polnud alanud isegi, et see on jabur jutt Matil, et venitame ja venitame.
Ega hiljem see lihtsamaks ei muutu, praegu on juba söed kuumaks aetud, nüüd tuleb roog valmis teha
Kui Venemaa Ukraina sõja võidab siis ei peagi enam selle kuju pärast muretsema, sest me järgmised keda rünnatakse.
Imo kas see tank otsekoheselt likvideerida ja akspteerida mis saab juhtuda või siis unustada kogu asi ja jätta see sinna ja minna eluga edasi.
Igasugu muu venitamine ja arutamine annab aina auru eripooltele. Seda rohkem see teema meedias käib ja tähelepanu saab, seda suuremaks propaganda relvaks ta Kremlile saab.
Oleks pidanud ilma suurt kisa tekitamata kohe ära likvideerima, enne kui sinna juba mingi öö valve laivi lendas jne. Nüüd läheb otsus iga päevaga raskemaks lihtsalt.
6 comments
Seekord räägib kasvatusteadlane. Ta küll pole õppinud spetsiaalselt täiskasvanute kasvatamist poliitilistes küsimustes, aga on poliitikaga kursis ja jutustab sellest pikemalt:
> Kui keegi ütleb, et monumendid on Eesti elu keskne teema, siis ta ajab udu. Siiani pole need kellelegi erilist huvi pakkunud.
Mõju sõjale Ukrainas:
> Ukrainal ei ole sellest sooja ega külma, kus meil mingi mälestustank asub.
Psühholoogilised kasud:
> Paljudel inimestel pärast tanki äraviimist enesetunne paraneb, tuntakse, et oleme peremehed omal maal.
Ebatõenäolised lootused:
> Kujutlus, mis siin Eestis ringleb, et paari kuuga õnnestub Narvas kedagi Eesti ajaloo osas ümber veenda, see on enesepettus.
Eelnevate taustal psühholoogilised kahjud, kahjud võimude lahususele:
> Narva linnal ja tema demokraatlikult valitud volikogul väänatakse käed selja taha ja see jääb kauaks meelde.
Mida Heidmets arvab, et tulevik peaks tooma, ning et mida reaalselt toob:
> Mina lükkaks kogu monumentide epopöa sõjajärgsele ajale. Ei usu ma seda poliitikute juttu, et kui kohe ei teisalda, läheb Eesti lõhki. Ma laseks professionaalidel – monumentide komisjonil – rahulikult oma tööd teha. Tänane “pea kuum ja ora kõhus” olukord ei anna häid tulemusi, pronkssõdur seda ju õpetas.
> Samas, olles realist ja nähes otsustajate põlevaid silmi, siis viiakse see tank tõenäoliselt lähiajal ära.
Küllalti kaine arvamus. Reinsalu hüsteeritsemisega läksin juba peaaegu kaasa.
Esimese hooga vihastasin natuke, aga argumente lugedes tuleb tõdeda, et üsna raske tema arutluskäigu loogikasse auke torkida. Eriti arvestades, et meile (eestlastele) meeldib nii mikro- kui makrotasandil pidevalt kuulutada, et Ukraina ründamises pole meile midagi uut ja venelast oskame karta juba 30+ aastat.
Samas mõeldes, et kaua venitada. Võimalik, et Ukraina sõda käib 5 või rohkemat aastat. Et “lükkame aga edasi ja leiame X vabandusi” oleme me juba pea 30aastat näinud ja kuulnud. Et kas peale sõda on siis lihtsam? Pronkssõdur viidi minema kui Gruusia sõda polnud alanud isegi, et see on jabur jutt Matil, et venitame ja venitame.
Ega hiljem see lihtsamaks ei muutu, praegu on juba söed kuumaks aetud, nüüd tuleb roog valmis teha
Kui Venemaa Ukraina sõja võidab siis ei peagi enam selle kuju pärast muretsema, sest me järgmised keda rünnatakse.
Imo kas see tank otsekoheselt likvideerida ja akspteerida mis saab juhtuda või siis unustada kogu asi ja jätta see sinna ja minna eluga edasi.
Igasugu muu venitamine ja arutamine annab aina auru eripooltele. Seda rohkem see teema meedias käib ja tähelepanu saab, seda suuremaks propaganda relvaks ta Kremlile saab.
Oleks pidanud ilma suurt kisa tekitamata kohe ära likvideerima, enne kui sinna juba mingi öö valve laivi lendas jne. Nüüd läheb otsus iga päevaga raskemaks lihtsalt.