Artikkel vahendab Sandor Liive ja Indrek Neivelti seisukohti.
– Liive mainib, et retsid hinnad tõenäoliselt suunavad poliitikuid turgu reguleerima. *(Nõustun.)*
– Neivelt mainib, et elektrihinna võiks fikseerida. *(Ei nõustu, hindade varieerumine on loomulik, ebanormaalne on varieerumine suure amplituudiga. Kehtestama peaks piirhinna või algoritmi, millega piirhind määratakse.)*
Mu isiklik arusaam on, et mingist hinnapunktist ei too rohkem maksmine enam turule oluliselt rohkem võimsust – saadava võimsuse ja makstud raha kohta võib moodustada diagrammi, kus raha (x-telje väärtuse) lisamine enam võimsuse (y-telje) väärtust ei kasvata ning hind hakkab käituma sisendiks olevatest kuludest sootuks sõltumatult. Sellist hinda peaks mina ebaloomulikuks. Ei tohiks olla võimatu sõnastada algoritm, mis selle punkti leiab ja piirhinna sinna asetab, et kogemata röövkapitalism ei juhtuks. Ravimitel on juba piirhinnad, elutähtsa teenuse puhul on see samuti loomulik.
Ehk siis, IMHO me ei pea elektrikaubanduses minema tagasi ENSV joonele, aga võiksime astuda paar sammu reguleeritud turu suunas, kus on suurtarbijate jaoks teatud (läbirääkimistega, mitte ülalt alla) plaanimajanduse elemente – et suurtarbijatega arutatakse kriisihetkel, kas tarbimist saaks planeerida.
Samuti märgib Liive ära, et võrgutasu hüvitamine on praegu ebatõhus meede (nõustun):
> Rääkides võimalikust riigi abist inimestele elektriarvete tasumisel, ütles Liive, et praegu tehtav võrgutasude kompenseerimine on rahaliselt väga väike abi.
2 comments
Artikkel vahendab Sandor Liive ja Indrek Neivelti seisukohti.
– Liive mainib, et retsid hinnad tõenäoliselt suunavad poliitikuid turgu reguleerima. *(Nõustun.)*
– Neivelt mainib, et elektrihinna võiks fikseerida. *(Ei nõustu, hindade varieerumine on loomulik, ebanormaalne on varieerumine suure amplituudiga. Kehtestama peaks piirhinna või algoritmi, millega piirhind määratakse.)*
Mu isiklik arusaam on, et mingist hinnapunktist ei too rohkem maksmine enam turule oluliselt rohkem võimsust – saadava võimsuse ja makstud raha kohta võib moodustada diagrammi, kus raha (x-telje väärtuse) lisamine enam võimsuse (y-telje) väärtust ei kasvata ning hind hakkab käituma sisendiks olevatest kuludest sootuks sõltumatult. Sellist hinda peaks mina ebaloomulikuks. Ei tohiks olla võimatu sõnastada algoritm, mis selle punkti leiab ja piirhinna sinna asetab, et kogemata röövkapitalism ei juhtuks. Ravimitel on juba piirhinnad, elutähtsa teenuse puhul on see samuti loomulik.
Ehk siis, IMHO me ei pea elektrikaubanduses minema tagasi ENSV joonele, aga võiksime astuda paar sammu reguleeritud turu suunas, kus on suurtarbijate jaoks teatud (läbirääkimistega, mitte ülalt alla) plaanimajanduse elemente – et suurtarbijatega arutatakse kriisihetkel, kas tarbimist saaks planeerida.
Samuti märgib Liive ära, et võrgutasu hüvitamine on praegu ebatõhus meede (nõustun):
> Rääkides võimalikust riigi abist inimestele elektriarvete tasumisel, ütles Liive, et praegu tehtav võrgutasude kompenseerimine on rahaliselt väga väike abi.
ei ei turg on vääramatu jõud lol