“Närvilised ja vihased” kõlab nagu mingi sitt kodukootud versioon “Kiiretest ja vihastest”
Njah ma olin ka kunagi selline vend. Kui üle kiirusepiirangu +10 ei olnud tundus täielik venimine ja aja raiskamine. Maantee sõit meenutas 10nete möödasõitudega pigem mingit F1 etappi, kõik selle nimel, et 10-20 min varem Tallinnast-Tartusse jõuda (Õppisin sel ajal TÜ-s aga elasin Tallinnas).
See oli mingi 8a tagasi. Nüüd olen avastanud, et tundumalt chillim on maanteel ikka reeglitest kinni pidada. Olen pannud gepsu järgi püsikiirusehoidja täpselt 90ne peale (spido näitab mu autol mingi 95 siis hoopis) ja nii mõnus kruiisida. Ei mingit tõmblemist ega ärritumist nende peale kes ka 90nega lasevad.
Kui keegi mööda tahab minna, aga palun, ei takista aga samas pole minu probleem kuidas ja millal ta mööda saab, ma veeren niisama suurima lubatud kiirusega ja ei pikkivahe “meetriks laskmine” ei pane mind kiirust juurde lisama.
Kui ette tuleb mingi reka/buss kes sõidab 85ega siis võin tema taga paarkend kiltsa chillida kuniks möödasõidu võimalus tekib. Ei pea elu eest suruma koguaeg, kunagi ajasid sellised lausa vihaseks.
Nüüd 30nesena olen hakanud aru saama, et enda tervise ja närvirakkude huvides on tunduvalt mõistlikum rahulikumalt võtta. Nüüd ajavad pigem närvi need vennad kes elu eest mööda üritavad suruda kui autod vastu tulevad. Iroonilisel kombel olin kunagi sama sugune :D.
Kõik kes sõidavad kiiremini kui mina on maniakid ja need kes aeglasemalt on debiilikud.
Loomulikult, auto on ainukene koht ja kord, kui eestlane oma emotsioone välja näitab ja võõraste inimeste peale karjub
Aastad liikluses on õpetanud, tähtis on unistamine. Keegi keerab ette, vb lased signaali ja siis unustad selle ning ei lase teistel oma mõtetes elada.
Tuleb kasutada pardakaamerat ja frustratsioon välja elada läbi liikluspolitsei vihjemeili.
Eestlased lõpuks nii vihased et hakkavad end maanteedel tapma.
Teenin alla keskmise, ei sõida autoga
Muidu ma närviline inimene ei ole, aga vot roolis küll. Kuigi põhjus on eelkõige vähene sõidukogemus. Hetkel autot ei oma ja olen ka muidu üritanud vältida olukordi, kus ma pean kedagi sõidutama, et nende ees mitte häbisse jääda.
Varuks inimesed rohkem aega ja ei kiirustaks igale poole oleks rahulikum sõita.
Võtan alati mõned minutid varu. Saab rahulikult punktist A punkti B sõita. Üldiselt olen arvamusel, et mingi psühholoogiline test võiks olla enne lubade andmist.
Õnneks neid eriti ekstreemseid indiviide on vähe. Aga ebameeldiv on igal juhul nendega kokku puutuda.
Aga üldiselt ütleks, et olukord on päris hea võrreldes mõne vahemere, lähis ida riigiga.
Ostsin sel aastal tôuksi, ühest küljest kuna lihtsalt meeldib sellega sôita aga ka sellepàrast, et vähendada üksi tehtud sôite tööle ja ka poodi. Olen vâga rahul ja palju mônusam on töòle ja koju sôita, eriti kui saab vaadata teisi autojuhte ummikutes passimas.
Küll aga nüüd olen nàrvis nende paskade kôrgete ààrekivide peale ning fooritsüklite, kus passimisele kulub umbes 1/4 kogu sôidust. Reaalselt nagu what the shit… pean tunnistama, et vôimaluse sôidan punasega yle, kui tee on puhas ja ohtu pole. See passimine on ikka jubetûûtu.
11 comments
“Närvilised ja vihased” kõlab nagu mingi sitt kodukootud versioon “Kiiretest ja vihastest”
Njah ma olin ka kunagi selline vend. Kui üle kiirusepiirangu +10 ei olnud tundus täielik venimine ja aja raiskamine. Maantee sõit meenutas 10nete möödasõitudega pigem mingit F1 etappi, kõik selle nimel, et 10-20 min varem Tallinnast-Tartusse jõuda (Õppisin sel ajal TÜ-s aga elasin Tallinnas).
See oli mingi 8a tagasi. Nüüd olen avastanud, et tundumalt chillim on maanteel ikka reeglitest kinni pidada. Olen pannud gepsu järgi püsikiirusehoidja täpselt 90ne peale (spido näitab mu autol mingi 95 siis hoopis) ja nii mõnus kruiisida. Ei mingit tõmblemist ega ärritumist nende peale kes ka 90nega lasevad.
Kui keegi mööda tahab minna, aga palun, ei takista aga samas pole minu probleem kuidas ja millal ta mööda saab, ma veeren niisama suurima lubatud kiirusega ja ei pikkivahe “meetriks laskmine” ei pane mind kiirust juurde lisama.
Kui ette tuleb mingi reka/buss kes sõidab 85ega siis võin tema taga paarkend kiltsa chillida kuniks möödasõidu võimalus tekib. Ei pea elu eest suruma koguaeg, kunagi ajasid sellised lausa vihaseks.
Nüüd 30nesena olen hakanud aru saama, et enda tervise ja närvirakkude huvides on tunduvalt mõistlikum rahulikumalt võtta. Nüüd ajavad pigem närvi need vennad kes elu eest mööda üritavad suruda kui autod vastu tulevad. Iroonilisel kombel olin kunagi sama sugune :D.
Kõik kes sõidavad kiiremini kui mina on maniakid ja need kes aeglasemalt on debiilikud.
Loomulikult, auto on ainukene koht ja kord, kui eestlane oma emotsioone välja näitab ja võõraste inimeste peale karjub
Aastad liikluses on õpetanud, tähtis on unistamine. Keegi keerab ette, vb lased signaali ja siis unustad selle ning ei lase teistel oma mõtetes elada.
Tuleb kasutada pardakaamerat ja frustratsioon välja elada läbi liikluspolitsei vihjemeili.
Eestlased lõpuks nii vihased et hakkavad end maanteedel tapma.
Teenin alla keskmise, ei sõida autoga
Muidu ma närviline inimene ei ole, aga vot roolis küll. Kuigi põhjus on eelkõige vähene sõidukogemus. Hetkel autot ei oma ja olen ka muidu üritanud vältida olukordi, kus ma pean kedagi sõidutama, et nende ees mitte häbisse jääda.
Varuks inimesed rohkem aega ja ei kiirustaks igale poole oleks rahulikum sõita.
Võtan alati mõned minutid varu. Saab rahulikult punktist A punkti B sõita. Üldiselt olen arvamusel, et mingi psühholoogiline test võiks olla enne lubade andmist.
Õnneks neid eriti ekstreemseid indiviide on vähe. Aga ebameeldiv on igal juhul nendega kokku puutuda.
Aga üldiselt ütleks, et olukord on päris hea võrreldes mõne vahemere, lähis ida riigiga.
Ostsin sel aastal tôuksi, ühest küljest kuna lihtsalt meeldib sellega sôita aga ka sellepàrast, et vähendada üksi tehtud sôite tööle ja ka poodi. Olen vâga rahul ja palju mônusam on töòle ja koju sôita, eriti kui saab vaadata teisi autojuhte ummikutes passimas.
Küll aga nüüd olen nàrvis nende paskade kôrgete ààrekivide peale ning fooritsüklite, kus passimisele kulub umbes 1/4 kogu sôidust. Reaalselt nagu what the shit… pean tunnistama, et vôimaluse sôidan punasega yle, kui tee on puhas ja ohtu pole. See passimine on ikka jubetûûtu.