Nii Eestis kui kogu Euroopas tuleks nüüd see õnnetu eksperiment nimega “elektrituru liberaliseerimine” läbikukkunuks kuulutada.
Iga sent elektrihinna tõusu vähendab meie inimeste heaolu. Meie tööstuslikus maailmas ei saa inimene elada ilma elektrita: ilma valguseta, ilma soojuseta, ilma külmkapita, pesumasinata ja nii edasi ja nii edasi. Tööstusest kõnelemata – kui me tahame, et siin maal ka edaspidi tööd ja leiba oleks, siis me ei saa endale lubada pidevalt tõusvaid energiahindu. Lõpuks, see on või ja leib, sest või ja leib ei ilmu meie toidulauale lihtsalt maagilisel moel, nende tootmine, transportimine ja müümine vajab energiat.
Loomulikult, kõigepealt tuleb valitsusel tuleb lisaks olemasolevale võrgutasu langetusele ning toetustele võtta kiirkorras ka ajutised meetmed nagu käibemaksulangetus või taastuvenergiatasu kompenseerimine. Kuid pikas perspektiivis see ei aita.
**Ei tule kunagi tagasi**
Ei ole vaja arvata, et külm läheb mööda või Norra kosed hakkavad rohkem voolama või materialiseerime kuskilt maagilisel moel tuumajaama ning siis saab kõik korda. Pigistame silmad kinni ja siis inimesed harjuvad ära. Ei. Tänasel viisil jätkates ei tule odav elekter ei tule enam kunagi tagasi. Piisab paarist protsendist tavavõimsuste puudujäägist, et hind sööstaks läbi lae. Seda mitte ainult Eestis.
Elektrihinnad tõusevad igal pool Euroopas, ühtedel ja samadel põhjustel. Esiteks, loomuliku monopoli, nagu see on energia, andmine erakätesse. Isegi traditsiooniline liberaalne majandusteadus on nii sada aastat nõustunud asjaoluga, et loomuliku monopoliga valdkondade andmine turu kätte toob kaasa hinna kallinemise ja kvaliteedi halvenemise. Nii on juhtunud Eestis ja kogu Euroopas elektriga. Loomulik monopol – eraomandus – kõrged hinnad.
**Ärme hülga fossiilkütuseid**
Teine põhjus on asjaolu, et ilma fossiilsete kütusteta me praegu – ja arvatavasti veel pikka aega – oma industriaalset heaoluühiskonda üleval pidada ei saa. Muidugi need on saastavad ning muidugi on see probleem. Kuid – tehniline, mitte majanduslik probleem.
Tehnilise probleemi lahendamine viisil „anname selle turujõudude meelevalda, küll turg kõik ära lahendab” on toonud meile ainult absurdselt kõrged CO2 kvootide hinnad, kuid pole lahendanud küsimusi kliima soojenemisest või loodushoiust. Vaadake, CO2 on samuti tegelikult naturaalne monopol, õhk ja ilm kuuluvad kõigile, selle suunamine turu kätte toob kaasa ainult hinnatõusu. Täpselt nii, nagu elektrienergiaga on juhtunud.
Saastaja ei maksa. Tarbija maksab. Inimeste heaolu väheneb. Aga mis on meie riigi mõte, kui me oma elanikele mõistlikku elukvaliteeti pakkuda ei suuda?
**Loobugem**
Olukorra parandamiseks tuleb tunnistada, et kuningas on alasti. Turg on läbi kukkunud. Nii elektriturg kui tänane CO2 kvootidega kauplemise süsteem. Meil tuleb nendest loobuda.
Eesti riik, kõik Euroopa riigid, peavad võtma energiatootmise ja pakkumise oma võimekatesse kätesse, tehes seda meie inimeste ja meie ettevõtete parema käekäigu huvides. Loomulikult, vastutasuks soodsa energia eest tuleb kõigil maksimaalselt kaasajastada tootmisprotsesse nii, et need oleksid võimalikult loodussõbralikud, et CO2 emiteeritaks võimalikult vähe. Kuid nende normide kehtestamine ja selle täitmise üle valvamine on tehniline ülesanne, millega avalik võim saab suurepäraselt hakkama.
Mõnes valdkonnas on riik tegelikult väga hea peremees ja energeetika on üks nendest.
[https://epl.delfi.ee/artikkel/95332805/paeva-teema-oudekki-loone-astume-elektriturult-valja-odava-energia-tagaks-riik](https://epl.delfi.ee/artikkel/95332805/paeva-teema-oudekki-loone-astume-elektriturult-valja-odava-energia-tagaks-riik)
4 comments
Sellist jama on raske kommenteerida.
Ainuke põhjus selle postitamiseks on tõesti selle nõrgamõistusliku isendi üle naermine, aga miks?
See, et elektri selline hind on ebanormaalne, on siililegi selge. Aga kuna peamine põhjus on ikkagi erinevat sorti energiakriis, siis tuleks minu meelest (loe: oleks tulnud) ALUSTADA igasse piirkonda piisava ülejäägiga eletkrijaamade ehitamisest, a la tuumajaam Pakrile varuvõimsusega, ja alles siis hakata peedistama co2 kvootide, trahvide ja muuga.
Selle artikli autor on kahjuks õnnetu inimene, kes on mõnikümmend aastat liiga hilja sündinud. Nõukogude aega oleks ta sobinud kui rusikas silmaauku, olnud uhke pioneer, hiljem astunud komsomoli ja teinud ilmselt vinget parteikarjääri. Piisab tema FB seinale pilgu heitmisest, et veenduda – ta ei sobi Eesti Vabariiki, vaid ENSV-sse.
Loone on jätnud kodutöö tegemata – tulemusena on artikkel nõrk.
Esiteks, ta ei maini sõna “tuul”. Vähemalt 50% meie hädade alusest on [selle diagrammi tulemus](https://energiatalgud.ee/sites/default/files/images_sala/e/e7/Tuulemaht.png). Eestis ei rajata tuuleparke tegelikkuses – käib mokalaat selle üle, kuidas tuuleparke *ei saa rajada*. Suurim maaomanik ja monopolist – riik ise oma lõputus tarkuses – paneb 10 aastat järjest ühiskonnale kaigast kodaratesse.
Täna saime Neugrundi tuulepargi arendajatelt Märt Pootsilt kuulda, et nad on loobumise äärel – 15 aastat on käidud riigilt palumas, et ülisobivale madalikule saaks teha tuulepargi. Ei saa. Kaitseministeerium on vastu (pole kuhugi märki lasta, radari soetamisel oleks tuulepargi tahtja nõus toetama), keskkonnaministeerium ei mõtle kaasa (keskkonnamõju saaks kahandada, tegemist on praktiliselt maismaaga)… MKM üksi ei saa lubada. Neugrundi arendaja [ütleb otse](https://arileht.delfi.ee/artikkel/95337473/karm-kriitika-riigi-suunas-innustatult-raagitakse-tuuleparkide-rajamise-olulisusest-samas-keeldutakse-ehituse-menetlemist) järgmist:
> Neugrundi tuulepargi arendaja Märt Pootsi sõnul on uute tõsiseltvõetavate elektrijaamade rajamine Eestis seiskunud juba aastaid ning näiteks **viimane uus tuulepark avati kaheksa aastat tagasi** Paldiskis. “Hullumeelsed elektrihinnad ja suutmatus olukorda kontrolli alla saada pole praeguse valitsuse süü vaid kollektiivne vastutus, mida kannavad kõik viimase paarikümne aasta jooksul riiki juhtinud poliitilised jõud,” ütles Poots. “Aastaid on toimunud täiesti ettenähtav vanade tootmisvõimsuste sulgemine ja fossiilkütustel põhineva energiatootmise kallimaks ajamine ilma uute tootmisvõimsuste juurde loomiseta.”
Selle taustal peaks igaüks, kes kritiseerib *”tänasel viisil jätkamist”* küsima, miks tuuleparke rajada ei õnnestu. Arendajad on seda korduvalt proovinud. Tuuleparkidest tuleks odavam elekter – mitte kogu aeg, ent päris sageli. Selle taustal on Loone esimene suurem väide vale:
> “Tänasel viisil jätkates ei tule odav elekter ei tule enam kunagi tagasi.”
Samuti on eksitav väide, et energia on loomulik monopol.
> Esiteks, loomuliku monopoli, nagu see on energia, andmine erakätesse
Loomulik monopol on näiteks sadam. Tallinnas ei ole ruumi, et igaüks saaks Tallinna Sadama avada. Loomulik monopol on tee – konkureerivad paralleelsed erateed või era-raudteed oleks absurd. Tegevus, mis ei võta teistelt võimalust ega mõtet sama teha, pole loomulik monopol. Tuuleparkidele on Eestis kümneid alternatiivseid asukohti, päikeseparkidele tuhandeid, soojuselektrijaam on piiratud jahutusvee vajadusega, mida leiab kümnetes asukohtades. Ainuke elektrijaama liik, mis loomulikku monopoli meenutab, on hüdroelektrijaam – jõge pole võimalik asendada. Kui isegi tühjemal maatükil elav eraisik tuleb toime energia hankimisega, on jutt loomulikust monopolist eriti kohatu.
> Piisab paarist protsendist tavavõimsuste puudujäägist, et hind sööstaks läbi lae. Seda mitte ainult Eestis.
See väide kannatab trükkimist. Turutõrkega võib tegemist olla, Nordpool on sealhulgas uurinud mitmeid turutõrkeid, ja uurib ka seekord, mis põhjustas 1000-eurose hinna. Oleks tervitatav, kui tulemused ka avaldataks – kas see oli külma söejaama kuumaks ajamine Taanis (kuulujutt), mis lisas karikasse viimase piisa ja ajas kõigil hinna kõrgeks? Loone võiks küsida, kas Nordpooli algoritmid vajaks täiendamist? Ilmselt oleks vastus “jah”. Maailmas ei ole ilmselt ühtegi algoritmi, mis oleks täiuslik.
Kulus ainult paar päeva kõrgeid börsihindu, et populistid-kommunistid ja muud limukad juba põrandapragudest välja roomaks.