Väga hea, et kohus tühistab selle Kaitseväe kombe, et kõik peavad kogu aeg käskudele alluma.
Kohtunik paistab unustavat, et teatud hetkel olid haiglad juba täitsa viimase piirile viidud, kus patsiente raviti juba valikuliselt.
Mõnevõrra üllatav otsus, kuna Kaitsevägi saab kehtestada oma liikmetele muid kohustusi, isegi sõtta minemise kohustuse. Sealjuures kandes isikukaitse vahendeid. Ühtviisi saab Kaitsevägi kehtestada relvadest tulistamise kohustuse, isegi kui on teada, et relvad mõnikord annavad tõrkeid, mis võivad relva kasutajale ohtlikke kõrvalmõjusid anda.
Veidi paralleele tõmmates – kui pandeemia on sõda, siis viirus on selles sõjas vaenlane ja vaktsiin on relv vaenlase vastu. Aga, kaitseväelane ei ole viiruse vastases sõjas võitleja, vaid tsiviilisik. Viiruse vastases sõjas on võitleja pigem meditsiinitöötaja. Temal on kohustused, tsiviilisik vaatab kas jaksab.
Kohustuse tõhusus ennetatava ohu ärahoidmisel oli tolleks hetkeks küsitav küll. Kaitseväes nimelt moodustavad põhimassi suhteliselt noored inimesed, kelle haiglaravile sattumine oli harv. Samuti ei käi nad väga palju linna peal ringi, vaid istuvad enamasti omakeskis üksustes. Tegemist ei ole riskirühmaga ega eesliini töötajatega koroona vaatenurgast.
Sisuliselt oli ühel kaalukausil üksuste töövõime säilitamine, teisel aga inimestele vaktsineerimise peale surumine, mis aga arenenud viiruse (levinud oli deltatüvi) tõttu ei taganud täielikult viiruse mitte levimist.
Huvitav saab olema, mida otsustab kohus, kui sarnase küsimusega meditsiinitöötaja kaebus ette tuleb – kuna meditsiini süsteemis käiakse tihti läbi riskirühmadega ja haiguste kohtamise tõenäosus on keskmisest kõrgem. Lisaks ei istuta omakeskis koos, vaid lävitakse ülejäänud ühiskonnaga. Kui meditsiinitöötaja siirutab nõrgas seisus olevale (vanale ja kaasuvate haigustega) patsiendile viiruse, siis ta võib halva õnne korral patsiendi tappa, kesise õnne korral kopsust vigaseks teha – ja selle ennetamiseks nähakse meditsiini valdkonnas palju vaeva. Ma ei usu, et kohus leiaks, et tervishoiu asutus *ei või* patsiendi elu ja tervise kaitseks kehtestada kõiki tõhusaid meetmeid, kaasa arvatud pandeemiana leviva haiguse vastu vaktsineerimise kohustus (kui pole individuaalset talumatust vaktsiini komponentide vastu).
P.S.
Tähele tasub panna, et otsus tuli praegu kohtu esimesest astmest, Tallinna Halduskohtust. Seega on võimalus, et otsus kaevatakse edasi.
Samas käsku peab täitma
Lõpuks saavad aru kui jaburalt käituti. Mingi kohus küll ei tohiks otsustada Covidi kohta sest niimoodi annab sellega väga segaseid signaale mis koguaeg muutuvad nagu tuule suund.
>Peaks olema kompetentne ametnik ehk epidemioloog.
*Läbipõdemine esmakordselt = 2 süstiga kuur.
Läbipõdemisel jäävad antikehad pikemalt kui süstiga saades . Vaktsineerimisel peab koguaeg “uuendama”sest on ainult teatud arv ja langeb igakord kui keha läheb rünnaku alla. Süstimine ei lõppe kunagi sest see ei anna kindlat garantiid viiruse vastu mis muteerub kiiremalt kui vaktsiirimise tempo on.
6 comments
Tõde tuleb lõpuks päevavalgele.
Väga hea, et kohus tühistab selle Kaitseväe kombe, et kõik peavad kogu aeg käskudele alluma.
Kohtunik paistab unustavat, et teatud hetkel olid haiglad juba täitsa viimase piirile viidud, kus patsiente raviti juba valikuliselt.
Mõnevõrra üllatav otsus, kuna Kaitsevägi saab kehtestada oma liikmetele muid kohustusi, isegi sõtta minemise kohustuse. Sealjuures kandes isikukaitse vahendeid. Ühtviisi saab Kaitsevägi kehtestada relvadest tulistamise kohustuse, isegi kui on teada, et relvad mõnikord annavad tõrkeid, mis võivad relva kasutajale ohtlikke kõrvalmõjusid anda.
Veidi paralleele tõmmates – kui pandeemia on sõda, siis viirus on selles sõjas vaenlane ja vaktsiin on relv vaenlase vastu. Aga, kaitseväelane ei ole viiruse vastases sõjas võitleja, vaid tsiviilisik. Viiruse vastases sõjas on võitleja pigem meditsiinitöötaja. Temal on kohustused, tsiviilisik vaatab kas jaksab.
Kohustuse tõhusus ennetatava ohu ärahoidmisel oli tolleks hetkeks küsitav küll. Kaitseväes nimelt moodustavad põhimassi suhteliselt noored inimesed, kelle haiglaravile sattumine oli harv. Samuti ei käi nad väga palju linna peal ringi, vaid istuvad enamasti omakeskis üksustes. Tegemist ei ole riskirühmaga ega eesliini töötajatega koroona vaatenurgast.
Sisuliselt oli ühel kaalukausil üksuste töövõime säilitamine, teisel aga inimestele vaktsineerimise peale surumine, mis aga arenenud viiruse (levinud oli deltatüvi) tõttu ei taganud täielikult viiruse mitte levimist.
Huvitav saab olema, mida otsustab kohus, kui sarnase küsimusega meditsiinitöötaja kaebus ette tuleb – kuna meditsiini süsteemis käiakse tihti läbi riskirühmadega ja haiguste kohtamise tõenäosus on keskmisest kõrgem. Lisaks ei istuta omakeskis koos, vaid lävitakse ülejäänud ühiskonnaga. Kui meditsiinitöötaja siirutab nõrgas seisus olevale (vanale ja kaasuvate haigustega) patsiendile viiruse, siis ta võib halva õnne korral patsiendi tappa, kesise õnne korral kopsust vigaseks teha – ja selle ennetamiseks nähakse meditsiini valdkonnas palju vaeva. Ma ei usu, et kohus leiaks, et tervishoiu asutus *ei või* patsiendi elu ja tervise kaitseks kehtestada kõiki tõhusaid meetmeid, kaasa arvatud pandeemiana leviva haiguse vastu vaktsineerimise kohustus (kui pole individuaalset talumatust vaktsiini komponentide vastu).
P.S.
Tähele tasub panna, et otsus tuli praegu kohtu esimesest astmest, Tallinna Halduskohtust. Seega on võimalus, et otsus kaevatakse edasi.
Samas käsku peab täitma
Lõpuks saavad aru kui jaburalt käituti. Mingi kohus küll ei tohiks otsustada Covidi kohta sest niimoodi annab sellega väga segaseid signaale mis koguaeg muutuvad nagu tuule suund.
>Peaks olema kompetentne ametnik ehk epidemioloog.
*Läbipõdemine esmakordselt = 2 süstiga kuur.
Läbipõdemisel jäävad antikehad pikemalt kui süstiga saades . Vaktsineerimisel peab koguaeg “uuendama”sest on ainult teatud arv ja langeb igakord kui keha läheb rünnaku alla. Süstimine ei lõppe kunagi sest see ei anna kindlat garantiid viiruse vastu mis muteerub kiiremalt kui vaktsiirimise tempo on.