Anu Välba (tekst ja video mõlemad olemas) intervjuu Narva linnapea Katri Raigiga. Mis on /r/eesti mõtted sel teemal? Kas ehk me seas on keegi, kes elab/elanud Narvas või mõnes muus sarnases Eesti linnas & oleks nõus jagama ka enda kogemusi?

5 comments

  1. Intervjuust jäi väga sedamoodi mulje, et keegi soovitas minna telesse, et natuke PRi teha. Mind see ohvrirolli etendamine ka ei veennud. Ei linnapea ega tankikummardajate aadressil.

  2. Aitäh, huvitav oli lugeda. Kommenteeriks kah mõnda osa:

    > Praegu oodata, et me Narvas kahe aastaga lähme üle eestikeelsele õppele, volikogus hakkame päevapealt rääkima eesti keeles, kaotame ära 9. mai, võtame maha kõik mälestusmärgid, seda on liiga palju, et rahulikult teha.

    IMHO, mälestusmärkide mahavõtmine oligi ainuke tehtav osa sellest. Seda, et valdavalt venekeelsed inimesed hakkaks teineteisega koolis või volikogus eesti keelt rääkima, on väga palju loodetud. Koolis tuleks kõigepealt leida need õpetajad. Neid loomulikult ei leita ning 2 aastat venib neljaks, siis kuueks… siis võib-olla leitakse jaksu.

    Sellest, kas Eesti ühiskonnas toimub poliitilist tegevust, mis rahvagruppe oma tuleviku pärast kartma paneb, ning kas Eesti venelased seda märkavad, et neilt mingeid õigusi ära võtta soovitakse (võetud ju veel pole)…

    > On diskussioonid relvaloa ära võtmisest ja Vene kodanikelt valimisõiguse (kohalikel valmistel – toim.) äravõtmisest, eestikeelne õpe, – seda on inimeste jaoks liiga palju ja nad kardavad, mis tuleb järgmiseks. Ma ütlen siin välja, mida tegelikult kardetakse. Kardetakse, et keegi ütleb – “sumadan, vaksal i Rossia” ehk “Võta oma kott ja mine Venemaale!”. Me mõlemad teame, et eestlased omavahelises suhtluses seda ka ütlevad.

    Relvalubade arutelu kohal ma ei vaielnud, kellegagi, lugesin ja tõdesin “mhm”. Seevastu valimisõiguse kohal ma ei arutlenud pikalt, vaid tõdesin et osa Isamaa fraktsioonist tegeleb Eestile otseselt kahjuliku tegevusega – elanikke ei saa integreerida ühiskonda nende hääleõiguse järele kätt sirutades. Nad märkavad seda ning peavad seda rünnakuplaaniks enda vastu.

    Tõenäoliselt ei ole maailmas inimest, kes ei peaks oma hääleõiguse äravõtmise kavatsust rünnakuplaaniks enda vastu. Kui keegi tekitab usutava ohu, siis ajalookäsitlused ja filosoofilised arutelud lähevad tagaplaanile. Usutav oht võib mobiliseerida. Seetõttu ohtu ei tohi tekitada. Seetõttu oleks Isamaa fraktsioonist kohane eelnõu tagasi võtta ja öelda, et “sorry, läksime veidi hoogu”. Loodan et enamus inimesi sai aru, et see oht polnud usutav.

    Huvitav nüanss, millest seni kuulnud ei olnud:

    > “Mina elan Narva vanalinnas kolmandal korrusel ja kui kell kolm öösel räägitakse akna all tankist ning arutatakse, millised on minu magamistoa aknad. Minul enam hommikuni und ei tulnud. Ma pean aru saama, et maksimum kümme protsenti inimestest on agressiivselt meelestatud. Ma pean sellest üle saama.”

    > Välba: “Nii lihtne vist see ei olnud, sest politsei võttis sind kaitse alla.”

    > “Aga see ei ole igavene ja täna ma käin täitsa üksi ja iseseisvalt taas ringi.”

    Samuti huvitavaid seikasid kultuurilise inertsi kohta:

    > Nii ja naa. Kui Ukraina sõda algas, siis mitmed tuttavad ütlesid, et mina oma vanavanematega rääkida ei saa, ma ei suhtle nendega, see on lootusetu. Üks minu hea sõber lubas emalt elektri ära võtta, kui ta veel kord vaatab Vene televisiooni. Noorem generatsioon, see piir on hästi suhteline ja läheb u 35-40 eluaasta pealt, saavad väga hästi toimuvast aru. Vanemad inimesed … Kui öeldakse, et Vene televisioon on paha, siis keegi seda enam ei vaata, on naiivsus. Umbes 80 protsenti on leidnud võimaluse läbi internetikanalite seda uuesti vaadata.

    …ehk siis, nendest kes jaksaks mässata, ei toeta õnneks enamus Venemaad, ning mõistavad päris hästi mis Ukrainas toimub… aga see ei konverteeru Eesti riigi tegevuse toetamiseks. Miks, võib igaüks nuputada.

Leave a Reply