Armas ja natuke naiivne kirjutis, ja mitte, et otseselt midagi valesti oleks öeldud, aga see ühise otsimine peab olema kahepoolne protsess, nö poolel teel kokku saamine.
Kui üks pool tunneb ajaloolist kõikeläbivat valu praegu käimasoleva sõja taustal eriti teravalt, aga teine pool ei suuda isegi mitte sedasama ajaloolist valu pühitsevale rondile nelke kuhjamata jätta, on igasugune võimalik dialoog ja teineteisemõistmine juba eos hävitatud.
Tore üldinimlik jutt austusest jääb siinkohal ikkagi liiga abstraktseks nunnuks mulliks – on vahe, kas räägime niisama lahku kasvamisest või konkreetsest traumast ja ülekohtust, mida paljud eestlased tänapäevalgi väga valulikult tunnetavad.
Seda lõhet ei suuda möödaminnes Jaan Pehki tsiteerides niisama lihtsalt hakata ületama.
Tore naivistlik jutt, aga paraku täiesti efektita peale “kõik on inimesed, kõik saavad haiget” mullita. Kui mõned inimesed soovivad elada sovjetjäänukmentaliteedis, kasvatada oma lapsi muinasjuttudega mingist suurest vene vabastajast ja kummardada ida poole, sest “no seal ju asjad korras ja tugev president”, ja sõja kohta arvavad, et no mis need hohollid siis läksid sõbraliku Venemaaga tüli norima, siis nende inimeste koht on minu jaoks ajaloo prügikastis. See maailmavaade on lihtsalt objektiivselt väär ja ei sobitu tänapäeva ühiskonda. Siiamaani lasti neil nii arvata, aga nüüd vaikselt silmad avanevad – kui lased sellisel paralleelreaalsusel eksisteerida, tekivad jamad.
Muidu Narvaga mul on endal palju positiivseid kokkupuuteid. Tean mitut noort narvakat, kes räägivad eesti keelt ja jagavad normaalset maailmavaadet, on oma valdkonnas edukat ja ajavad oma asja. Olen käinud Narvas jalutamas, muusikafestivalidel, tuttavatel külas. Vaikselt on hakanud asi paremaks minema, kuigi üldfooni annab jätkuvalt purukspommitatud ja siis sovjetlikuks ehitatud linnaplaan. Promenaad on kena, poes ja restoranides pursitakse vajadusel eesti keelt. Aga vat need tarakanid, kes jätkuvalt vastu rinda taovad ja “vsjo naše” röögivad – nendele mul empaatiat ei jagu.
3 comments
et narvakad on nagu juba eraldi rahvus vä?
Armas ja natuke naiivne kirjutis, ja mitte, et otseselt midagi valesti oleks öeldud, aga see ühise otsimine peab olema kahepoolne protsess, nö poolel teel kokku saamine.
Kui üks pool tunneb ajaloolist kõikeläbivat valu praegu käimasoleva sõja taustal eriti teravalt, aga teine pool ei suuda isegi mitte sedasama ajaloolist valu pühitsevale rondile nelke kuhjamata jätta, on igasugune võimalik dialoog ja teineteisemõistmine juba eos hävitatud.
Tore üldinimlik jutt austusest jääb siinkohal ikkagi liiga abstraktseks nunnuks mulliks – on vahe, kas räägime niisama lahku kasvamisest või konkreetsest traumast ja ülekohtust, mida paljud eestlased tänapäevalgi väga valulikult tunnetavad.
Seda lõhet ei suuda möödaminnes Jaan Pehki tsiteerides niisama lihtsalt hakata ületama.
Tore naivistlik jutt, aga paraku täiesti efektita peale “kõik on inimesed, kõik saavad haiget” mullita. Kui mõned inimesed soovivad elada sovjetjäänukmentaliteedis, kasvatada oma lapsi muinasjuttudega mingist suurest vene vabastajast ja kummardada ida poole, sest “no seal ju asjad korras ja tugev president”, ja sõja kohta arvavad, et no mis need hohollid siis läksid sõbraliku Venemaaga tüli norima, siis nende inimeste koht on minu jaoks ajaloo prügikastis. See maailmavaade on lihtsalt objektiivselt väär ja ei sobitu tänapäeva ühiskonda. Siiamaani lasti neil nii arvata, aga nüüd vaikselt silmad avanevad – kui lased sellisel paralleelreaalsusel eksisteerida, tekivad jamad.
Muidu Narvaga mul on endal palju positiivseid kokkupuuteid. Tean mitut noort narvakat, kes räägivad eesti keelt ja jagavad normaalset maailmavaadet, on oma valdkonnas edukat ja ajavad oma asja. Olen käinud Narvas jalutamas, muusikafestivalidel, tuttavatel külas. Vaikselt on hakanud asi paremaks minema, kuigi üldfooni annab jätkuvalt purukspommitatud ja siis sovjetlikuks ehitatud linnaplaan. Promenaad on kena, poes ja restoranides pursitakse vajadusel eesti keelt. Aga vat need tarakanid, kes jätkuvalt vastu rinda taovad ja “vsjo naše” röögivad – nendele mul empaatiat ei jagu.