>Ajateenija lähedasi on tema surmast teavitatud ning kaitsevägi osutab neile psühhosotsiaalset toetust.
Kas mingit paremat sõna pole olemas? “Psühhosotsiaalne” kõlab nagu midagi väga halba.
Kaastunne.
Kuna ise pole käinud, siis huvitab kui palju ja mis mahus ajateenistused psüholoogile pääsemise võimalus on?
Mind ise üllatas et viimase kiirõppekogunemise/ hoogtöölaagri raames anti reservile relvad koos n-ö suurte poiste kuulidega. Kui hästi ollakse kursis sellega millega reservväelased reservis nö põdevad ja kogevad? Tundub nagu hea võimalus mõnele psüühiliselt haigele kahju tekitamiseks, isegi juhul kui teised ta ruttu maha aitaks võtta.
Avaldan kaastunnet.
Ma ei tea, mida tuleks teha, et sellised sündmused rohkem pilti jõuaks, et need lõpuks tähendaks ka midagi.
Kõik see, kuidas minuga teenistuse jooksul käituti, kuidas minusse suhtuti, paneb mind väga kriitiliselt mõtlema, kui palju ma tahan oma võimetega riigikaitsesse tagasi anda.
Tahaks helifaili teiega jagada, kus jaoga mööda porist jõge sumpasime ja siis meie peale karjus mingi veebel, et kui tema poeg selliseks p*deks kasvaks, siis ta uputaks ta siiasamma jõkke ära. Keegi targem ehk oskab nõu anda, kas ja kuidas tegevväelaste häält ja sõimu avalikusesse lasta? 😀
Kokkuvõttes arvan, et ajateenistusel on ühiskonnale päris kõrge hind ja ma arvan, et see ei leia ühiskonnas piisavat käsitlust. Mõne aja tagant juhtub midagi traagilist, siis on korraks kurb, ja siis kõik läheb samamoodi edasi.
Midagi võiks siin ikka protseduuris muutuda. Varemgi lugenud lehes sellisest, eeldatavasti enesetappust ajateenistuses. Teravaga tiirus laskmisel on tavaliselt igasugune moona üle lugemine aga ega 1-2 veeblit ei suuda jälgida, et iga mees iga paugu ka tegelikult ära teeb. Nihverdada padrun mitmete laskmiste jooksul kõrvale pole otseselt keeruline. Ei tea, mis see rakendatav lahendus siin oleks aga ilmselgelt suudetakse ikka teravat kõrvale nihverdada.
Kas arstliku komisjoni ülesanne ei ole selliseid juhtumeid ära hoida? Mitte võtta kaitseväkke inimesi, kes midagi sellist teeksid?
Komisjoni psühhiaater küsis meie grupi käest ainult seda, kas me kuseme öösel voodisse, ning otsustas selle alusel, kas meie kätte saab laetud relva usaldada või mitte.
Omette müsteerium oli ka see, kuidas minu esimeses jaos oli neli poissi, kellel oli skolioos ning kes ei saanud isegi killuvesti kanda, või see tüüp, kes ei osanud sõnagi eesti keelt, kuid kes pidi nooremallohvitseriks saama.
Nõustun, et tegu on kurva juhtumiga. Kaastunne omastele.
Endalt elu saab võtta ka väljaspool ajateenistust ja teisi vahendeid kasutades, seega ei maksa tingimata teenistusest või relvade kättesaadavusest süüdlast teha. Lõplik teadmine miks asi nii lõppes ei pruugi kunagi avalikuks saada, seega kedagi või midagi selles süüdistada pole mõistlik.
Mitu inimelu peame me kaotama, et ajateenistus ära kaotataks? Ammu on juba aeg.
kohutavalt välditakse sõnu “enesetapp” või “suitsiid”, kui juttu kaitseväest. meenub 2019. uudis, kus üks eesti ohvitser end maha lasi ja meedias kirjutati, et ohvitser “langes enda relva läbi’.
ja kas pole imelik, et nii delfi kui ka postimehe enda veebilehtedel pluss ka nende facebookis on selle artikli all kommentaarid välja lülitatud?
saan aru, et delikaatne teema, ei taha ju, et lolle kommentaare tuleks. aga kui on hukkunutega avarii või koroonasurmad – kommentaarid lahti. uudisteväljaannetel on pohhui, siin defo kaitseväe käsi mängus. jah, võib-olla kõlan nagu mingisugune hull vandenõuteoreetik, aga nii on…
8 comments
>Ajateenija lähedasi on tema surmast teavitatud ning kaitsevägi osutab neile psühhosotsiaalset toetust.
Kas mingit paremat sõna pole olemas? “Psühhosotsiaalne” kõlab nagu midagi väga halba.
Kaastunne.
Kuna ise pole käinud, siis huvitab kui palju ja mis mahus ajateenistused psüholoogile pääsemise võimalus on?
Mind ise üllatas et viimase kiirõppekogunemise/ hoogtöölaagri raames anti reservile relvad koos n-ö suurte poiste kuulidega. Kui hästi ollakse kursis sellega millega reservväelased reservis nö põdevad ja kogevad? Tundub nagu hea võimalus mõnele psüühiliselt haigele kahju tekitamiseks, isegi juhul kui teised ta ruttu maha aitaks võtta.
Avaldan kaastunnet.
Ma ei tea, mida tuleks teha, et sellised sündmused rohkem pilti jõuaks, et need lõpuks tähendaks ka midagi.
Kõik see, kuidas minuga teenistuse jooksul käituti, kuidas minusse suhtuti, paneb mind väga kriitiliselt mõtlema, kui palju ma tahan oma võimetega riigikaitsesse tagasi anda.
Tahaks helifaili teiega jagada, kus jaoga mööda porist jõge sumpasime ja siis meie peale karjus mingi veebel, et kui tema poeg selliseks p*deks kasvaks, siis ta uputaks ta siiasamma jõkke ära. Keegi targem ehk oskab nõu anda, kas ja kuidas tegevväelaste häält ja sõimu avalikusesse lasta? 😀
Kokkuvõttes arvan, et ajateenistusel on ühiskonnale päris kõrge hind ja ma arvan, et see ei leia ühiskonnas piisavat käsitlust. Mõne aja tagant juhtub midagi traagilist, siis on korraks kurb, ja siis kõik läheb samamoodi edasi.
Midagi võiks siin ikka protseduuris muutuda. Varemgi lugenud lehes sellisest, eeldatavasti enesetappust ajateenistuses. Teravaga tiirus laskmisel on tavaliselt igasugune moona üle lugemine aga ega 1-2 veeblit ei suuda jälgida, et iga mees iga paugu ka tegelikult ära teeb. Nihverdada padrun mitmete laskmiste jooksul kõrvale pole otseselt keeruline. Ei tea, mis see rakendatav lahendus siin oleks aga ilmselgelt suudetakse ikka teravat kõrvale nihverdada.
Kas arstliku komisjoni ülesanne ei ole selliseid juhtumeid ära hoida? Mitte võtta kaitseväkke inimesi, kes midagi sellist teeksid?
Komisjoni psühhiaater küsis meie grupi käest ainult seda, kas me kuseme öösel voodisse, ning otsustas selle alusel, kas meie kätte saab laetud relva usaldada või mitte.
Omette müsteerium oli ka see, kuidas minu esimeses jaos oli neli poissi, kellel oli skolioos ning kes ei saanud isegi killuvesti kanda, või see tüüp, kes ei osanud sõnagi eesti keelt, kuid kes pidi nooremallohvitseriks saama.
Nõustun, et tegu on kurva juhtumiga. Kaastunne omastele.
Endalt elu saab võtta ka väljaspool ajateenistust ja teisi vahendeid kasutades, seega ei maksa tingimata teenistusest või relvade kättesaadavusest süüdlast teha. Lõplik teadmine miks asi nii lõppes ei pruugi kunagi avalikuks saada, seega kedagi või midagi selles süüdistada pole mõistlik.
Mitu inimelu peame me kaotama, et ajateenistus ära kaotataks? Ammu on juba aeg.
kohutavalt välditakse sõnu “enesetapp” või “suitsiid”, kui juttu kaitseväest. meenub 2019. uudis, kus üks eesti ohvitser end maha lasi ja meedias kirjutati, et ohvitser “langes enda relva läbi’.
ja kas pole imelik, et nii delfi kui ka postimehe enda veebilehtedel pluss ka nende facebookis on selle artikli all kommentaarid välja lülitatud?
saan aru, et delikaatne teema, ei taha ju, et lolle kommentaare tuleks. aga kui on hukkunutega avarii või koroonasurmad – kommentaarid lahti. uudisteväljaannetel on pohhui, siin defo kaitseväe käsi mängus. jah, võib-olla kõlan nagu mingisugune hull vandenõuteoreetik, aga nii on…