Kas keegi asjassepühendatu selgitaks mulle mis loogikaga sa korjad nt Eesti Redditist või inimese avalikust Facebooki, Instagrami, Tiktoki vms postitusest/videost mingi info üles ja kirjutad/avaldad selle põhjal **tasulise** artikli? Mul on see mõte/hämmeldus tükk aega olnud, mitte nii väga see ideede korjamine, vaid just see raha küsimine ja tuli just meelde nähes seda [artiklit](https://elu24.postimees.ee/7622543/neeme-raud-jubedast-bolti-taksosoidust-see-oli-koige-raigem-kogemus-eriti-kui-jutt-laks-veel-eestlastele) mis on kirjutatud Neeme Raua negatiivsest kogemusest Bolt taksoga ([FB postitus](https://www.facebook.com/neeme.raud.7/posts/pfbid0yfbcxZauw4KoAnkZwjvgucteHZm9mCm39bVwRAfTVcj8nKUeUNutxzagkNHdRzL2l)). Kas tõesti on täis-artiklis nii suur lisaväärtus loodud, et selle eest raha küsida?
10 comments
Nad panevad vist kõik artiklid automaatselt maksumüüri taha ja ainult siis kui autor jaurab võtavad midagi ette, kuid ka siis päev hiljem. Mul mõne enda kirjutatud artikliga nii läinud, et annan tasuta loa avaldamiseks ja nad panevad maksumüüri taha. Pluss muudavad ise suvalt pealkirja ja paragraafe toimetades (kuigi minu nimi jääb autorina, mitte toimetaja oma) aga see selleks.
Lihtne…..sa klikkisid, nad võitsid.
Ajakirjandus ja eetika?
See Neeme Raua artikkel on tasuta, ju?
Loe ERRi.
Ma ei ole asjassepühendatu,aga küllap asi selles, et ajakirjanikud on ennast istutanud erinevatesse privaatsetesse/avalikesse gruppidesse, tahavad FB’s sõbraks saada, et siis sel moel infot kokku kraapida. Kui avalik info, siis teevad sellest omade täiendustega artikli ja küsivad raha. Kuidagi peab ju meediafirma raha teenima.
Minu enda FB sõnavõtust ühes privaatses FB grupis on ka artikkel treitud (Ise andsin loa), eriti palju seal nende omapoolset teksti juures ei olnud ja virutati maksumüüri taha. Ise sain vähemalt seda tasuta lugeda. Peale avaldamist ronis üks teine, sama meediafirma ajakirjanik, mulle FB’s sõbraks.
Tavakodanik ei jõua kõikidel avaliku elu tegelastel silma peal hoida, ajakirjanikul aga on see töö. Küllap selle eest nad raha lõpuks küsivadki.
On see eetiline? Mitte just väga, aga nii ja naa.
Maksumüüri taha pandud sotsmeedia artikkel, oleks aus ja eetiline kui toimetus maksaks postituse autorile ka sümboolse summa. Teoreetiliselt nad lihtsalt varastavad postituse, vb natuke redigeerivad ja lihtsalt küsivad selle eest raha.
Häbi Eesti sopalehtedele ja nende “ajakirjanikele”!
Tean meedia inimesi, kes tahaks eetikakoodeksit rohkem jõustada. Seal on häid punkte, tavasid, mida tihtipeale ei jälgita.
Ajakirjanikud teevad ja müüvad toodet ning nende sihtgrupp on loomulikult nende tellijad. Nad ei “küsi artikli eest raha”, nad vahendavad seda oma tellijatele. Loomulikult kui leidub mõni rumaluke, kes üksiku artikli ostab, siis lasku käia, aga asja mõte on sisu tootmine tellijatele.
Sama hästi võiks ju küsida, et kas stand up koomikust on eetiline küsida raha selle eest, et ta teeb nalja millegi üle, mida tasuta ETV-st nägi eelmisel päeval. 🙂
Ehk siis püüdke aru saada, et see asi käib vastupidi: mitte ajakirjanik ei küsi raha, vaid juba raha maksnud tellijad nõuavad oma raha eest sisu ning seda neile pakutakse. Ajakirjanduse tellimus on teenus, selle eest tahetakse midagi vastu saada. Sotsmeedia ja muu sita läbi traalimine ning sealt naljakamate palade välja noppimine on üks osa sellest teenusest.
Kas see on eetiline? Tõenäoliselt mitte. Kas päris maailmas nii või b teha? Nähtavasti võib.
Artikkel, uudis jms on tihti info edastamine või vahendamine. Sotsiaalmeedias jagavad inimesed avalikult infot & enamus postituste sisu ei ole autoriõigusega kaitstud (keeruline teema). Samuti võib ajakirjanik jälgida või kuulda midagi ning selle põhjal kirjutada.