Eero Epner kirjutab sellest möödunud suve “pildirüüstest”, mis läks natuke hoogu ja muudkui laienes. Tekst on pikaldane – saanuks lühemalt – aga põhimõtteliselt ma nõustun. Tajun ühiskonnas sarnast trendi, mis tundub ebakaine. Valitsus on näidanud end rahmeldavast ja pealiskaudsest küljest, mis on mõnedele inimestele isegi meeldinud. Ühiskondlikult paar käiku ette mõtlemise oskus näib olevat protsessi käigus nõrgenenud.
Uus tähelepanek minu jaoks on see, et ajaloolased ei julge vastu kobiseda.
> tunnustatud ajaloolane rääkis muuseumi kohvikus vaikse häälega, kuidas kolleegid mälu-uurijad ei julge enam sõna võtta. Hing justkui kisuks ütlema, et mäletamine on mitmekihiline ja kui Narva tank ning veel mitmed välja arvata, siis paljude monumentide puhul võiks ju hoopis – teate küll – arutada, analüüsida, mõelda. Kas ei võiks näiteks mõne monumendi juures olla hoopis selgitav tekst, mis avaks kontekste, sest ega…
> /…/
> Küsimus ei ole mitte üksikutes otsustes või ideelistes valikutes, vaid mingis üldkehtivusele pürgivas printsiibis, millele annab õigustuse justkui sõda. Plats tuleb puhtaks teha ja punkt.
> Ometi tundub, et selle pürgiva printsiibi taga pole sugugi ainult sõda, vaid hoopis teistsugused ihad. Vähe aitab sõda võita või tulevasi konflikte vältida see, kui kelleltki võetakse talle juba antud hääl, viilitakse maha kipsist viisnurgad või lõpetatakse “nende” keeles teadete edastamine vaksali lummavates ruuporites. Aimdub mingisugune ärganud otsustavus: kannatasime seda kõike 30 aastat, nüüd aitab, juba ammu oleks tulnud teha. Plats puhtaks!
> Kättemaks mingisuguse ebaõnnestumise eest, aga ebaõnnestumise eest vastutavad ainult “nemad”. Samamoodi ka monumentidega, laiemalt aga üleüldse mäluga. Olid juba unustatud vaesed monumendikesed, tuli neid alles otsima hakata, paluti kogu ühiskonna abi, et nad informeeriksid sammaldunud ausammastest, et siis nad üles leida ja maha võtta. Tühistada, kustutada, ära unustada.
> Vähe on Karksi taga tummalt seisval monumendil jõudu ässitada üles inimesi relvi haarama, küll aga oleks tal ehk rammu, et tuletada meelde, panna kõnelema, õpetada mäletama ja jumal teab, võib-olla isegi minevikust õppima. Kuid pole vaja. Me oleme sõjas, tuletatakse meelde. Ja võetakse miskipärast omaks sõja iidne printsiip: see, kellel pole õigus, oskab kasutada ainult jõudu. Plats puhtaks!
> Alles hiljuti kaebasid praegused keelajad, kuidas maailmas kistakse maha monumente, tühistatakse teisitiarvajaid ja kehtestatakse keelamiste ning tsensuuri kaudu mingisugust uut ideoloogilist arusaama maailma asjadest. Ja nüüd ütles lugupeetud ajaloolane, et mitmed tema kolleegid kardavad ilma jääda teadusrahadest, kui nad peaksid hakkama kasvõi sosinal rääkima, et Maarjamäe obelisk see ja too.
> See on tühistamiskultuuri uus tulemine, mis ei taha kuuldagi aruteludest ega pooltoonidest. Neid peetakse üleharitud inimeste ajaviiteks “tõsistel aegadel” ning leitakse, et tuleviku jamasid aitab ära hoida ainult üks lihtne, terviklik ja tõeliselt mõistlik printsiip: plats ükskord ometi tõesti puhtaks!
> Kuidas see kõik peaks kaasa aitama terviklikuma ühiskonna loomisele ja rahvuste (mitte ideoloogiate) vahelisele mõistmisele, kui ühiskonda koheldakse lollikeste kimbuna, kelle silme alt tuleb ära koristada nii ebasobivad mälu, keel kui inimesed? Kas ei meenuta see üht teist ühiskonda? Sellist, kust viimased 30 aastat oleme proovinud kiiruga eemalduda?
Ma sealjuures ei eita, et lammutamine võib olla nauditav töö. Sujub kiirelt, ei nõua erilist täpsust, tulemused on kohe näha. Paraku, kui puudub käega katsutav kasu või praktiline eesmärk, siis mina ei vaevuks. Olemas on ju universaalne lammutaja, aeg. Ta lammutab kõik, niikuinii.
>”Üleüldse ei maksa mõelda liiga keeruliselt. Kui näiteks Venemaa käitub teatud moel, siis järelikult on ka kõik kohalikud venelased sellised”
Briljantne artikkel. Ma lugesin kuskilt, et jagamine “omadeks” ja “võõrasteks” on paratamatu adrenaliini purske tagajärg ohtlikus olukorras. Kahjuks adrenaliini all on raske mõelda targalt, ja praegu on eriti tähtis säilitada enesevalitsust.
Sildistada inimesi mingi tunnuse alusel on väga lihtne. Juhul kui kõik eestlased, kõik venelased või nt kõik mehed ja kõik naised (insert your social group) mõtleks ühtemoodi, meil kõigil oleks palju lihtsam elada. Maailm on aga palju keerulisem ja kaootilisem. Arvamused ka ei ole mingi lahutamatu kogum, vaid on eraldiseisvad (nt armastus vene keele vastu ei pruugi tähendada, et inimene on Putini pooldaja, jne).
Mulle tundub, et autor taob küll õige asja eest trummi, aga järeldus läks natuke võssa ära. Eesti Vabariik ei ole muukeelse rahva kohalikku ellu integreerumisega hakkama saanud. Kelle süül ja kui palju on arutelu koht ilmselt ka jupp aega pärast meie aega, aga läbikukkumise koha pealt on ilmselt kõik ühel meelel. Ka täna käib meie-vs-nemad läbi igast teemakohasest arutelust, ning selleni, et teisel pool on ka tegelikult inimene, mõte tihti ei jõua. Selle koha pealt on autor tabanud naelapead igati hästi.
See aga ei tähenda, et meie riik ja avalik ruum peavad olema võõrvõimu meelevaldsuse muuseum. Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes, tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kõiki teisi olnud aegu ja kultuure võime me meeles pidada selleks sobivas kohas, muuseumis, kus on ära märgitud kõik see jõhkrus ja valu mida see aeg kaasa tõi. Lenini büstid Maarjamäe muuseumis on hea näide kuidas seda taktitundeliselt ja valutult teha. Kas meie vabas riigis peab olema viisnurk maja katusel, lihtsalt sest kunagi nii oli — ei pea.
Minu meelest pole see midagi nii eriline jutt.
Venelased on rahvusvähemus, kes aga ei käitu rahvusvähemusele kohase viisaka tagasihoidlikusega. Kõik Vene kultuuri monumendid, sealhulgas ka Nevski katedraal, kannavad endas kohaliku kultuuri tühistamissõnumit.
Mis on Nevski katedraali sõnum? See, et senine kultuur pole legitiimne… nüüd on õige asi Eestimaa asja üle võtnud. Baltisakslased pühendasid maa Maarjale, Nevski katedraal Aleksander Nevskile. Poola hävitas oma Nevski katedraalid ära 1920-ndatel, selle sama põhjuse pärast… see pole lihtsalt ilus hoone, vaid statement: teie senine kultuur ei loe mitte midagi, loeb ainult meie oma.
Venelastel on oma narratiiv Eesti ajaloo ja maa kohta, ja erinevalt viisakalt ennast tagasihoidvast vähemuskultuurist, käituvad nemad nii, et nemad ongi see kultuurikiht, mis Eestimaad defineerib. Sellepärast ärritavadki nad eestlaste rahvuslikke tundeid.
Nüüd mis puudutab punamonumente: jah, pooled neist olid surnud. Aga mõni monument on veel vägagi elus. Ja mis need monumendid on? Nõukogude Liidu tsiviilreligioon. Ükski endast lugupidav riik ei ole sallinud oma territooriumil võõrriigi tsiviilreligiooni. See on pikalt kestnud agoonia, et siimaani on Nõukogude Liidu tsiviilreligioon Eestimaa pinnal alles. Sellepärast tulebki need kuju maha võtta.
4 comments
Eero Epner kirjutab sellest möödunud suve “pildirüüstest”, mis läks natuke hoogu ja muudkui laienes. Tekst on pikaldane – saanuks lühemalt – aga põhimõtteliselt ma nõustun. Tajun ühiskonnas sarnast trendi, mis tundub ebakaine. Valitsus on näidanud end rahmeldavast ja pealiskaudsest küljest, mis on mõnedele inimestele isegi meeldinud. Ühiskondlikult paar käiku ette mõtlemise oskus näib olevat protsessi käigus nõrgenenud.
Uus tähelepanek minu jaoks on see, et ajaloolased ei julge vastu kobiseda.
> tunnustatud ajaloolane rääkis muuseumi kohvikus vaikse häälega, kuidas kolleegid mälu-uurijad ei julge enam sõna võtta. Hing justkui kisuks ütlema, et mäletamine on mitmekihiline ja kui Narva tank ning veel mitmed välja arvata, siis paljude monumentide puhul võiks ju hoopis – teate küll – arutada, analüüsida, mõelda. Kas ei võiks näiteks mõne monumendi juures olla hoopis selgitav tekst, mis avaks kontekste, sest ega…
> /…/
> Küsimus ei ole mitte üksikutes otsustes või ideelistes valikutes, vaid mingis üldkehtivusele pürgivas printsiibis, millele annab õigustuse justkui sõda. Plats tuleb puhtaks teha ja punkt.
> Ometi tundub, et selle pürgiva printsiibi taga pole sugugi ainult sõda, vaid hoopis teistsugused ihad. Vähe aitab sõda võita või tulevasi konflikte vältida see, kui kelleltki võetakse talle juba antud hääl, viilitakse maha kipsist viisnurgad või lõpetatakse “nende” keeles teadete edastamine vaksali lummavates ruuporites. Aimdub mingisugune ärganud otsustavus: kannatasime seda kõike 30 aastat, nüüd aitab, juba ammu oleks tulnud teha. Plats puhtaks!
> Kättemaks mingisuguse ebaõnnestumise eest, aga ebaõnnestumise eest vastutavad ainult “nemad”. Samamoodi ka monumentidega, laiemalt aga üleüldse mäluga. Olid juba unustatud vaesed monumendikesed, tuli neid alles otsima hakata, paluti kogu ühiskonna abi, et nad informeeriksid sammaldunud ausammastest, et siis nad üles leida ja maha võtta. Tühistada, kustutada, ära unustada.
> Vähe on Karksi taga tummalt seisval monumendil jõudu ässitada üles inimesi relvi haarama, küll aga oleks tal ehk rammu, et tuletada meelde, panna kõnelema, õpetada mäletama ja jumal teab, võib-olla isegi minevikust õppima. Kuid pole vaja. Me oleme sõjas, tuletatakse meelde. Ja võetakse miskipärast omaks sõja iidne printsiip: see, kellel pole õigus, oskab kasutada ainult jõudu. Plats puhtaks!
> Alles hiljuti kaebasid praegused keelajad, kuidas maailmas kistakse maha monumente, tühistatakse teisitiarvajaid ja kehtestatakse keelamiste ning tsensuuri kaudu mingisugust uut ideoloogilist arusaama maailma asjadest. Ja nüüd ütles lugupeetud ajaloolane, et mitmed tema kolleegid kardavad ilma jääda teadusrahadest, kui nad peaksid hakkama kasvõi sosinal rääkima, et Maarjamäe obelisk see ja too.
> See on tühistamiskultuuri uus tulemine, mis ei taha kuuldagi aruteludest ega pooltoonidest. Neid peetakse üleharitud inimeste ajaviiteks “tõsistel aegadel” ning leitakse, et tuleviku jamasid aitab ära hoida ainult üks lihtne, terviklik ja tõeliselt mõistlik printsiip: plats ükskord ometi tõesti puhtaks!
> Kuidas see kõik peaks kaasa aitama terviklikuma ühiskonna loomisele ja rahvuste (mitte ideoloogiate) vahelisele mõistmisele, kui ühiskonda koheldakse lollikeste kimbuna, kelle silme alt tuleb ära koristada nii ebasobivad mälu, keel kui inimesed? Kas ei meenuta see üht teist ühiskonda? Sellist, kust viimased 30 aastat oleme proovinud kiiruga eemalduda?
Ma sealjuures ei eita, et lammutamine võib olla nauditav töö. Sujub kiirelt, ei nõua erilist täpsust, tulemused on kohe näha. Paraku, kui puudub käega katsutav kasu või praktiline eesmärk, siis mina ei vaevuks. Olemas on ju universaalne lammutaja, aeg. Ta lammutab kõik, niikuinii.
>”Üleüldse ei maksa mõelda liiga keeruliselt. Kui näiteks Venemaa käitub teatud moel, siis järelikult on ka kõik kohalikud venelased sellised”
Briljantne artikkel. Ma lugesin kuskilt, et jagamine “omadeks” ja “võõrasteks” on paratamatu adrenaliini purske tagajärg ohtlikus olukorras. Kahjuks adrenaliini all on raske mõelda targalt, ja praegu on eriti tähtis säilitada enesevalitsust.
Sildistada inimesi mingi tunnuse alusel on väga lihtne. Juhul kui kõik eestlased, kõik venelased või nt kõik mehed ja kõik naised (insert your social group) mõtleks ühtemoodi, meil kõigil oleks palju lihtsam elada. Maailm on aga palju keerulisem ja kaootilisem. Arvamused ka ei ole mingi lahutamatu kogum, vaid on eraldiseisvad (nt armastus vene keele vastu ei pruugi tähendada, et inimene on Putini pooldaja, jne).
Mulle tundub, et autor taob küll õige asja eest trummi, aga järeldus läks natuke võssa ära. Eesti Vabariik ei ole muukeelse rahva kohalikku ellu integreerumisega hakkama saanud. Kelle süül ja kui palju on arutelu koht ilmselt ka jupp aega pärast meie aega, aga läbikukkumise koha pealt on ilmselt kõik ühel meelel. Ka täna käib meie-vs-nemad läbi igast teemakohasest arutelust, ning selleni, et teisel pool on ka tegelikult inimene, mõte tihti ei jõua. Selle koha pealt on autor tabanud naelapead igati hästi.
See aga ei tähenda, et meie riik ja avalik ruum peavad olema võõrvõimu meelevaldsuse muuseum. Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes, tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kõiki teisi olnud aegu ja kultuure võime me meeles pidada selleks sobivas kohas, muuseumis, kus on ära märgitud kõik see jõhkrus ja valu mida see aeg kaasa tõi. Lenini büstid Maarjamäe muuseumis on hea näide kuidas seda taktitundeliselt ja valutult teha. Kas meie vabas riigis peab olema viisnurk maja katusel, lihtsalt sest kunagi nii oli — ei pea.
Minu meelest pole see midagi nii eriline jutt.
Venelased on rahvusvähemus, kes aga ei käitu rahvusvähemusele kohase viisaka tagasihoidlikusega. Kõik Vene kultuuri monumendid, sealhulgas ka Nevski katedraal, kannavad endas kohaliku kultuuri tühistamissõnumit.
Mis on Nevski katedraali sõnum? See, et senine kultuur pole legitiimne… nüüd on õige asi Eestimaa asja üle võtnud. Baltisakslased pühendasid maa Maarjale, Nevski katedraal Aleksander Nevskile. Poola hävitas oma Nevski katedraalid ära 1920-ndatel, selle sama põhjuse pärast… see pole lihtsalt ilus hoone, vaid statement: teie senine kultuur ei loe mitte midagi, loeb ainult meie oma.
Venelastel on oma narratiiv Eesti ajaloo ja maa kohta, ja erinevalt viisakalt ennast tagasihoidvast vähemuskultuurist, käituvad nemad nii, et nemad ongi see kultuurikiht, mis Eestimaad defineerib. Sellepärast ärritavadki nad eestlaste rahvuslikke tundeid.
Nüüd mis puudutab punamonumente: jah, pooled neist olid surnud. Aga mõni monument on veel vägagi elus. Ja mis need monumendid on? Nõukogude Liidu tsiviilreligioon. Ükski endast lugupidav riik ei ole sallinud oma territooriumil võõrriigi tsiviilreligiooni. See on pikalt kestnud agoonia, et siimaani on Nõukogude Liidu tsiviilreligioon Eestimaa pinnal alles. Sellepärast tulebki need kuju maha võtta.