St hoomamatut, kirjeldamatut ja võrdlematut erakordsust. Sellist ilu, et hing jääb kinni. Tähenduse üleküllust, täielikku lummatust, midagi religioosse kogemuse laadset. Midagi, mis jääb elu lõpuni meelde.
Esimest korda sain seda tunda, kui läksime sõpradega Rhodosel puhkusel olles päikeseloojangut vaatama. Ronisime ühele pankrannikule ja hetkega jäi kogu jutukas seltskond vait. Järgmised 10 minutit ei öelnud keegi midagi, vaatasime lihstalt kaugusesse kuni päike silmapiiri taha kadus.
Eile sain selle kogemuse uuesti Viljandi pärimusmuusika aidas, kui esines [Chris Thile](https://www.youtube.com/watch?v=E_ulJz5QF7E&t=316s&ab_channel=TheCurrent). Häid kontserte kogenud küllaga, aga sõnatuks ei ole niimodi enne midagi võtnud. Üks mees mandoliiniga suutis lava rohkem täita kui terve orkester. Tundus ületavat inimliku musikaalsuse piire. Ei suudagi rohkem kirjeldada. Kes oli kohal, see teab.
On teil ka olnud sarnaseid kogemusi, mida tahaks jagada?
7 comments
Olen natuke kade, sest mul endal tekib selline tunne tavaliselt ainult siis, kui olen armunud. See ei kesta minuteid, vaid on pigem nagu periood. Viimase 5 aasta jooksul tekkis paar korda.
U. 5 aastat tagasi mulle hakkas meeldima üks tuttav. Olen tolleks hetkeks elanud Tallinnas alles mitu kuud, ja see ülevus seostus mul ka Tallinna ja terve selle iluga, mis ümbritseb meid iga päev. Ei tea, mida mu aju armumise mõjul eraldas, aga mäletan, et ärkasin esimese nädala jooksul, ja mul olid kuldsed sädemed silmade ees. Kõik selles inimeses tundus mulle nii fantastiline, et tekkis tunne, justkui ta on mu hingesugulane, kes on universumi poolt loodud spetsiaalselt minu jaoks. Tobe armumine.
Sarnane tunne tekkis ka siis, kui sain tuttavaks oma eksiga eelmisel aastal. Kõik oli esialgu lihtne ja sujuv. Mulle tundus, et ta mind mõistab, ja kogu tema *vibe* ei tekitanud minus äratõuget, nagu mul tavaliselt juhtub enamiku inimestega. Ja siis ma sain teada, et me isegi töötasime samas valdkonnas.
Sellistel hetkedel tekib tunne, nagu su elu on sirge tee, kus kõik läheb sujuvalt ja klapib omavahel.
Shout-out to Munamägi
kunagi käisin ühe minu jaoks väga kalli tüdrukuga jalutamas maarjamäe memoriaali lähedal, see iseenesest oli minu jaoks juba ülev kogemus
nägime mingil ajahetkel meteoori lahe kohal taevas – ei olnud tähesaju periood ega midagi, lihtsalt üks suur tulekera mis korra peaaegu kogu ala valgeks tegi, nagu päev oleks saabunud.
ma olen tähesadusid käinud vaatamas, aga nii konkreetset ja selgesti eristatavat tulekera pole lendamas rohkem näinud. see oli minu jaoks märgilise tähtsusega ning väga romantiline. soovisin vaikselt ja vaatasime niisama taevast, ilma rohkem palju rääkimata. see soov on tänaseks täide läinud, ma arvan.
Austraalia bushis farmitöid tegemas. Õhtul pandi camparitesse magama ja enamasti vajusid ka nagu nott.
Üks õhtu oli meeletu insomnia ja motlesin et lähen välja, joon teed ja teen ühe tobi.
Astun välja uksest ja selline tunne nagu oleks ringi eestulede ette juhtunud (majas sees oli kottpime).
Pole varem näinud kui palju valgust võib kuu näidata kui pole 500km ùmbrises ühtegi linna.
Loomulikult täiskuu aga sellegi poolest ma olin sõnatu. Maa nägi välja nagu oleksin tänavavalguse all. Keset ööd näen pmst sama kaugele kui päeval (bushis ei kasva ju puud eriti kõrgeks ka).
Pilves päi tannhauserit vaadata
Siis kui tuumapohmakas üle läheb, on päris ilus olla.
Lapse sünd oli imeline. Kahjuks see ei kestnud kaua, sest laps oli enneaegne, mistõttu viidi igaks juhuks kuskile UV-lambi alla ning koroona tõttu (2020.a) ei saanud ma niikuinii kauem seal püsida, saadeti ära.
Nädal hiljem, kui lõpuks koju sai ning hälli asetasime, siis oli küll see hetk, kus ma täitsa mitmeks minutiks jäingi imetlema elu.