ATH on uus ja põnev haigus, mida tahta?

13 comments

1. Ebapopulaarne arvamus, aga mul on tunne, et paljudel on see moepärast. Nagu varasematel aastatel oli popp ja noorpärane depressioon, nüüd ATH. Dr. Google diagnoositud.

   Varasemalt vähemalt mulle tundus, et ilma arsti diagnoosita pandi endale ise diagnoos, kui natuke kehv oli lihtsalt üks päev olla.

   Nüüd tundub, et sama on ka ATHga, et kui minuti ei suuda keskenduda ühele asjale ilma tõmblemata, tuleb jälle enesediagnoos, et mul ATH.

   Samas kurb ongi, et selle enesediagnoosi tõttu muutub see haigus pigem selliseks tavaliseks, et meil “igalühel” see ju on. Ja see kellel reaalselt see haigus on, muutub ühiskonna suhtumine, et pole sul häda midagi.

   Vähemalt, see on minu arvamus. Hea, kui sellest räägitakse ja teadvustatakse, aga kui seda hakatakse massiliselt läbi Google endale määrama ka, siis on kuri karjas

2. Nad käigu kirikus! Sest usk/usundid neile mõeldud ongi.

3. Usun, et osa ATH’d on ikka tõsine teema.

   Mul on endalgi tähelepanuga raskusi, kuid tundub ka et palju sellest sõltub sellest, kui palju ma olen ekraani taga. Sest päevad, mis mööduvad ekraani taga ja fb/redditit jälgides, tapavad tähelepanu (võimet) ja õhtuks on vahepeal selline peavalu, et karju appi..

4. Mul diagnoositi ath alles hiljuti. olen 39n. ath ei ole vabandus ega moehaigus, see on selgitus, miks ma käitun või tunnen end teatud moodi. diagnoos aitas mind tohutult, sest ma mõistsin, miks ma olen veider, teistmoodi, ja aitas mul aktsepteerida ennast sellisena nagu ma olen. surve olla “normaalne” (eriti naistel) on üpris suur.

   minu aju on arenenud teisiti. ma ei ole neurotüüpiline. mul on seetõttu mõningaid raskusi (inimsuhetes, elu korraldamisel); aga samas on mul seetõttu ka põnev elu. ath ei ole minu puhul keskendumisraskus, vaid ma keskendun mitmele asjale korraga ja seetõttu tekivad vead, hajameelsus jne. hüperaktiivsus muutub täiskasvanu eas sissepoole pööratuks ja teiseneb ärevuseks. ja on veel hunnik igasuguseid muid süptomeid.

5. Iga inimene on elu jooksul õppinud haldama kindlat *taskide* arvu, mida ta hallata suudab. Nn infoajastul on inimese ajule väljakutse suurem, kuna infomüra on palju. Järele anda, dopamiin, neuronid ja möllud ****** keerata ja siis selle kohta paber küsida on alati lihtsam, kui aju treenida ning prioriteete paika panna. Kuna mõnel osaliselt geneetilisel teel saadud siis on toetust lihtsalt natuke rohkem vaja. Väga lootusetu etapp evolutsioonis ei tundu.

6. Pool aastat tagasi sain ATH diagnoosi. Elukvaliteet on selle ajaga kordades tõusnud, nii endast paremini aru saamise kui ravimite tõttu.

   Soovitan psühhiaatri mõtteid lugeda: https://ulemistetervisemaja.ee/ulemiste-psuhhiaatriakliiniku-psuhhiaater-selgitab-ath-diagnoosi/

7. Ei tea, miks keegi ATH-d *tahtma* peaks. Diagnoosi küll, kui on päriselt probleem.

   Mu elukaaslasel diagnoositi juba ammu-ammu tähelepanuhäired ja mõne asjaga on vahel ikka väike rist ja viletsus küll. Vähemalt saan ma omaette ohates mõelda, et ega ta meelega tee, lihtsalt aju töötab teistmoodi. Poleks diagnoosi, siis ma vist reaalselt katkuks siin juukseid, et kuidas ja miks küll nii saab.

   Ma olen tuttavatelt kuulnud, et selliste eripärade jms kindlaksmääramine aitab ka enesekuvandiga palju. Ei pea mõtlema, et fakk, miks ma ei oska normaalne olla, vaid saab nentida, et ahah, okei, mu normaalsus ongi vähe teistmoodi ja sellega peab arvestama. Võib-olla eksperdid oskavad nõu anda, et kuidas oma elu ja tegevust paremini korraldada, et endale ise auke ei kaevaks, või leiab teisi saatusekaaslasi, kellega asja arutada.

8. ATH on ehtne haigus/diagnoos, ja paljud kellel see on, aitab palju elu parandada kui neid sellega diagnoositakse. Aga ei tohi jubtuda sellist asja nagu siin Rootsis, kus seda üle diagnoositakse, eriti noorte seas, ja siis pooltel klassis, kes muidu on täiesti normaalsed inimesed, pannakse raskete ravimite peale, ja keeratakse keha putsi (tavaliselt tekkivad söömishäired).

9. Ma arvan, et killuke tõtt võib olla mõlemas, aga pigem siiski ei ole ülepaisutatud. Killuke tõtt, ehk siis see, *kõigil* justkui on midagi vs “vanasti ei olnud meil kellegi midagi viga”.

   Njaa, vanasti peksti lastest veidrused välja. Kui olid veidrik, siis peeti kas lollakaks või ühiskond konditsioneeris su käituma nii nagu vaja oli. Kas see tähendas, et neil inimestel ei olnud mingeid neuroloogilisi põhjuseid oma probleemidele? Ei – pigem ikka seda, et mida ei tea, seda pole olemas; mida ei näe ega kuule, seda ei eksisteeri. Võtame kasvõi seksuaalvähemused – nad on alati olemas olnud; neil pole lihtsalt olnud võimalik olla avalikult need, kes nad päriselt olid. Kui me oskame midagi paremini diagnoosida, siis kas see näitab seda, et me enne ei osanud või näitab see seda, et enne neid haigusi ei olnud?

   Kindlasti ei saa öelda, et ühiskond ja keskkond ei mängi rolli meie kujunemises, juba emaüsas. Kasvõi viimase aja uuringud on näidanud, et õhusaaste, mikroplastik jms kräpp mõjutab juba sündimata lapsi. Miks me arvame, et see on uus asi ja ei olnud teema juba aastakümneid varem? Minule teadaolevalt on ju alati teatud, et nt Ida-Virumaa kaevanduste juures elavatel inimestel on kehvem tervis. Miks me siis arvame, et vaimsed või neuroloogilised haigused ei pruugi ka olla mõjutatud nt geneetikast (nii mõnegi puhul on geneetika just siduv lüli minu teada), keskkonnast, ema emotsionaalsest seisundist kui ta nt rase oli jne.

   “Imelik” laps 50a tagasi oligi võib-olla tegelikult ATH laps. Aga õppemeetodid koolis ja ootused olid teistsugused. Kui paljud teist kasvasid üles teadmisega, et laps räägib kui kana pissib? Sellised kasvatuslikud arvamused ju mõjutavad seda kuidas inimene õpib lapseeas oma käitumist suunama ja vanematele näitama kui ta saab aru, et muidu on pahandus. Asi see siis ei ole üritada varjata, et laps ise tunneb, et midagi on valesti.

   Ei tasu ka öelda, et tegu on popi asjaga ja selletõttu inimesed ütlevad, et nii on. Nii palju kui olen kuulnud ja lugenud, siis paljud – eriti naised – saavad esialgu igasuguseid muid diagnoose kui ATH, alustades söömishäiretest ja lõpetades depressiooniga. Paljud vaimsed haigused on ka omavahel seotud – tekib üks, võid teise ka mingi hetk sappa saada.

   TLDR: ei ole mooduhaigus, on asi mida oskame paremini näha ja ühiskonnana mõista.

   Jobu inimene on aga lihtsalt jobu – diagnoos ei ole seal oluline; võid olla depressioonis või OCD, see enamasti ei vabanda välja kui teistega halvasti käitud. Paremat ligipääsu vaimse tervise ravimiseks on meil vaja ja arusaama, et igaüks meist on omamoodi ja seni kuni inimesed suures ja laias laastus oma eludega ise hakkama saavad, oma kohustused täidetud jne., ei tohiks see küll kellegi sabasulgesid ärritada, et natuke rohkem ATH diagnoosiga inimesi ringi liigub.

10. Kui seda kanepiga ravida tohiks võtaks ka ühe diagnoosi.

11. Suht fuck off tahaks selle peale öelda.

    Mul lapsel on diagnoositud. Elu muutus peale diagnoosi täielikult. Heas mõttes. Ei ole ravimite peal. Aga on kliiniline psühholoog kes temaga räägib. On plaan kuidas käituda ja aidata.

    Ja tema vanema vaatepunktist diagnoos aitas palju kaasa meie omavahelisele suhtele. Ma saan nüüd aru, et asi ei ole kasvatuses, ma saan nüüd aru miks ta reageerib nii nagu reageerib ja miks mõnikord asjad lähevad mis lähevad. Ja ma olen ise temaga suheldes kordades rahulikum. Ning meil on plaan ja strateegiad kuidas erinevates olukordades käituda ja mis üldist elu-olu aitavad.

12. ATH ei ole haigus, vaid psüühikahäire. Inimene ei saa endale päevapealt ATH-d, vaid sa sünnid sellega. Inimesel kellel on ATH on ka aju füüsiliselt teise struktuuriga ning mitmed uuringud on seda tõestanud. Ma ei usu, et ükski inimene kes on reaalselt sellega elanud tahaks endale seda. Kui ma peaks maksma kasvõi 10 000 EUR, et mul ei oleks enam ATH-d ja ma ei peaks ostma ravimeid iga kuu 130 euro eest, et normaalselt funktsioneerida siis ma võtaks selle diili iga kell.

13. Saate sissejuhatav tekst on tobedalt clickbait kirjutatud. Minu teada osalevad seal ikkagi inimesed, kes jagavad matsu. Psühhiaater Katrin Orav on ju üks Eesti tipp arste ATH vallas.