Kui ma ei usu iseendassegi, siis kuidas ma saan kedagi “muud” uskuda
Ei osata lihtsalt küsida. Pane küsimus, kas usud “Kliimakatastroofist põhjustatud peatset maailmalõppu” ja küll see protsent üles läheb.
>Levinuim religioon Eestis on õigeusk.
>eestlastest [on] õigeusu omaks pidajaid kolm protsenti.
Norm…
See on hea näide, kuidas sageli ei saa statistikat võtta 100% aluseks oma nägemuse kujundamisel võõrastest aladest. Sest siin näitaks statistika võõrale inimesele, et “aa need eestlased seal õigeusklikud” , kuna see ametlikult kõige levinum usk. Aga kas eesti kultuuriruumis me tegelikult oleme õigeusklikud? Ei. Samamoodi nagu, et Eesti populaarseimad nimed on Aleksandr, Sergei ja Olga statistiliselt. Või milline on meie kriminaalstatistika.
Ühesõnaga, paraku ametlik statistika varjutab paljuski eesti kultuuri pärisolemust, kuna vene kultuuri sisemine üheülbalisus varjutab meie eestlaste sisemist mitmekesisust (ehk ühesugused 25% jõuab alati statistika tipp, kuna ülejäänud on omavahel palju erinevamad).
See ei ole mingi halvustamine vene kultuuri kohta *per se* aga lihtsalt selline huvitav nähtus on tekkinud ja mulle meeldiks näha nö eestlaste statistikat ka vahel.
Viilma kohe haaras kinni:
> Haridustaseme järgi hinnates on usu omaks pidamine suurem kõrgharidusega inimeste seas – 34 protsenti. Keskharidusega inimestest tunnistavad usku 28 protsenti ning põhiharidusega inimeste puhul on vastav näitaja 21 protsenti.
Tahaks selle segmendi vanuselist jaotust näha. Muidu hakka või kartma, et palju diplomivabrikuid meil.
Arvestades käimas olevat kampaaniat peaks taarausu osakaal kindlasti suurenema
Eks oleneb, mis keskkonnas keegi üles kasvab, aga sellise (enda arust) üsna tüüpilise Eesti perekonnana meil küll õpetati kristlikust maailmavaatest tulenevaid väärtusi, aga see ei olnud kunagi seotud kiriku, kristluse vms-ga, vaid alati lihtsalt raamitud kui normaalseks inimeseks olemisega. Nii nagu kristlik ilmaruum on siiski meie ühiskonda piisavalt palju mõjutanud, ent ei saaks öelda, et religioonid mõjutaksid Eesti elu sellisel määral, et kirikul oleks suur roll.
Ent: isiklikult tunnen, et mida rohkem teatud poliitikud ennast religioonide esindajatega seovad või ilmuvad avalikkuse ette, seda vähem tõmmet ma tunnen; pigem suureneb vastikus.
Ma küll ei tea kas paljudel inimestel siiski ongi sisemuses selline salajane soov olla kuidagiviisi ikkagi “kiriku poolt päästetud”, aga poliitikute abiellumised kirikutes (olukorras, kus muidu kirikus kunagi ei käida; tundub, et Jumalat ei usuta ning ei elata enamiku ajast kristlike põhimõtete järgi, tahavad korraga abielluda just kirikutes, mitte ilmalikult) ning läbikäimised kirikute liikmetega jätab minu jaoks kibeda maitse suhu – just siis kui seda rakendatakse poliitikasse. Eraeluline usk on inimese enese asi.
Aga nt olukorrad, kus poliitikud rakendavad usklikke veendumusi oma poliitika ajamisel – serveerides seda kui Eesti rahva tahtmist – ajab mind pigem usust ja neist poliitikutest eemale.
Mina nt ei nõustu Vooglaiu poliitikaga ja arvamustega ja mind häirib, et tema ja temasuguste arvamustega inimesed saavad poliitikute abiga palju laiemat kõlapinda, sest nad on vähemuses ja isegi nende usklikud põhimõtted näivad kristlike seas olevat ekstreemsed. Mind häirib, et nii mõnigi konservatiivsem partei flirdib kirikuga ja presenteerib seda kui “Eesti rahva tahet” ja tagasipöördumist õigete väärtuste juurde.
Aga see eest kasvas sellega minu usk eesti inimestesse.
PS. Puujumal for the win
Aitäh, et demonstreerisid kontekstivaba ja pinnapealset mõtlemist.
Ava oma süda ja lase sinna valgus sisse!
Tnx Veerpalu.
Kas kuskilt saaks teada palju hindusid oli?
Palju neist paduusklikest venelastest üldse kirikus käib. Kunagi veeti meid õigeusukirikusse kuulama kuulama papi loengut sellest kui õige nende usk on. Meelde jäi kaks asja 1 külm ja 2 neil ei ole pinke kirikus. Tegi meile seal oma stand-upi rutiini näite ka ära – jorises natuke ja siis läks sinna altari seina taha, kuhu inimesed mina ei tohi.
1/10 ei soovita.
Mul on tunne, et loodus ikkagi tühja kohta ei salli ja eestlane on tegelikkuses vägagi usklik. Hetkel tundub, et ollakse sügavalt rahausku. Raha toob õnne, raha lunastab, raha annab rahu. Mõtted, palved ja lootused keerlevad ümber numbrite pangakontol ja parem homne = majanduskasv, palgatõus ja rohkem ilusaid asju. Piibli asemel vaadatakse religioosse pühendumusega aktsiaturge, loetakse tõuse ja langusi. Ja usutakse, et juba enne surma tuleb taevariik – Finantsvabadus! Ja selleni viib üks ja ainus õpetus – Rahatarkus! Muidugi on raha nimel õigus ka moraalselt veidi kõrvale kalduda (eesmärk on ju üllas), rääkimata täielikust vaimupimedusest, mis valitseb keskkonna osas – maailm ei hukku sellest, kui mina omale uue suurema suv ja nooblima maja ostan. Tarbimine ja soe istmikualune on ikkagi inimõigus, nagu ka puhkusereisid Bora Borale ja Alpidesse. Milleks oodata mingit paradiisi pärast surma, kui saan selle endale luua siinpoolsuses.
Selline mulje on mulle jäänud väga paljude inimeste elu mõttest siinmail. Vbla olen valesti aru saanud.
14 comments
Kui ma ei usu iseendassegi, siis kuidas ma saan kedagi “muud” uskuda
Ei osata lihtsalt küsida. Pane küsimus, kas usud “Kliimakatastroofist põhjustatud peatset maailmalõppu” ja küll see protsent üles läheb.
>Levinuim religioon Eestis on õigeusk.
>eestlastest [on] õigeusu omaks pidajaid kolm protsenti.
Norm…
See on hea näide, kuidas sageli ei saa statistikat võtta 100% aluseks oma nägemuse kujundamisel võõrastest aladest. Sest siin näitaks statistika võõrale inimesele, et “aa need eestlased seal õigeusklikud” , kuna see ametlikult kõige levinum usk. Aga kas eesti kultuuriruumis me tegelikult oleme õigeusklikud? Ei. Samamoodi nagu, et Eesti populaarseimad nimed on Aleksandr, Sergei ja Olga statistiliselt. Või milline on meie kriminaalstatistika.
Ühesõnaga, paraku ametlik statistika varjutab paljuski eesti kultuuri pärisolemust, kuna vene kultuuri sisemine üheülbalisus varjutab meie eestlaste sisemist mitmekesisust (ehk ühesugused 25% jõuab alati statistika tipp, kuna ülejäänud on omavahel palju erinevamad).
See ei ole mingi halvustamine vene kultuuri kohta *per se* aga lihtsalt selline huvitav nähtus on tekkinud ja mulle meeldiks näha nö eestlaste statistikat ka vahel.
Viilma kohe haaras kinni:
> Haridustaseme järgi hinnates on usu omaks pidamine suurem kõrgharidusega inimeste seas – 34 protsenti. Keskharidusega inimestest tunnistavad usku 28 protsenti ning põhiharidusega inimeste puhul on vastav näitaja 21 protsenti.
Tahaks selle segmendi vanuselist jaotust näha. Muidu hakka või kartma, et palju diplomivabrikuid meil.
Arvestades käimas olevat kampaaniat peaks taarausu osakaal kindlasti suurenema
Eks oleneb, mis keskkonnas keegi üles kasvab, aga sellise (enda arust) üsna tüüpilise Eesti perekonnana meil küll õpetati kristlikust maailmavaatest tulenevaid väärtusi, aga see ei olnud kunagi seotud kiriku, kristluse vms-ga, vaid alati lihtsalt raamitud kui normaalseks inimeseks olemisega. Nii nagu kristlik ilmaruum on siiski meie ühiskonda piisavalt palju mõjutanud, ent ei saaks öelda, et religioonid mõjutaksid Eesti elu sellisel määral, et kirikul oleks suur roll.
Ent: isiklikult tunnen, et mida rohkem teatud poliitikud ennast religioonide esindajatega seovad või ilmuvad avalikkuse ette, seda vähem tõmmet ma tunnen; pigem suureneb vastikus.
Ma küll ei tea kas paljudel inimestel siiski ongi sisemuses selline salajane soov olla kuidagiviisi ikkagi “kiriku poolt päästetud”, aga poliitikute abiellumised kirikutes (olukorras, kus muidu kirikus kunagi ei käida; tundub, et Jumalat ei usuta ning ei elata enamiku ajast kristlike põhimõtete järgi, tahavad korraga abielluda just kirikutes, mitte ilmalikult) ning läbikäimised kirikute liikmetega jätab minu jaoks kibeda maitse suhu – just siis kui seda rakendatakse poliitikasse. Eraeluline usk on inimese enese asi.
Aga nt olukorrad, kus poliitikud rakendavad usklikke veendumusi oma poliitika ajamisel – serveerides seda kui Eesti rahva tahtmist – ajab mind pigem usust ja neist poliitikutest eemale.
Mina nt ei nõustu Vooglaiu poliitikaga ja arvamustega ja mind häirib, et tema ja temasuguste arvamustega inimesed saavad poliitikute abiga palju laiemat kõlapinda, sest nad on vähemuses ja isegi nende usklikud põhimõtted näivad kristlike seas olevat ekstreemsed. Mind häirib, et nii mõnigi konservatiivsem partei flirdib kirikuga ja presenteerib seda kui “Eesti rahva tahet” ja tagasipöördumist õigete väärtuste juurde.
Aga see eest kasvas sellega minu usk eesti inimestesse.
PS. Puujumal for the win
Aitäh, et demonstreerisid kontekstivaba ja pinnapealset mõtlemist.
Ava oma süda ja lase sinna valgus sisse!
Tnx Veerpalu.
Kas kuskilt saaks teada palju hindusid oli?
Palju neist paduusklikest venelastest üldse kirikus käib. Kunagi veeti meid õigeusukirikusse kuulama kuulama papi loengut sellest kui õige nende usk on. Meelde jäi kaks asja 1 külm ja 2 neil ei ole pinke kirikus. Tegi meile seal oma stand-upi rutiini näite ka ära – jorises natuke ja siis läks sinna altari seina taha, kuhu inimesed mina ei tohi.
1/10 ei soovita.
Mul on tunne, et loodus ikkagi tühja kohta ei salli ja eestlane on tegelikkuses vägagi usklik. Hetkel tundub, et ollakse sügavalt rahausku. Raha toob õnne, raha lunastab, raha annab rahu. Mõtted, palved ja lootused keerlevad ümber numbrite pangakontol ja parem homne = majanduskasv, palgatõus ja rohkem ilusaid asju. Piibli asemel vaadatakse religioosse pühendumusega aktsiaturge, loetakse tõuse ja langusi. Ja usutakse, et juba enne surma tuleb taevariik – Finantsvabadus! Ja selleni viib üks ja ainus õpetus – Rahatarkus! Muidugi on raha nimel õigus ka moraalselt veidi kõrvale kalduda (eesmärk on ju üllas), rääkimata täielikust vaimupimedusest, mis valitseb keskkonna osas – maailm ei hukku sellest, kui mina omale uue suurema suv ja nooblima maja ostan. Tarbimine ja soe istmikualune on ikkagi inimõigus, nagu ka puhkusereisid Bora Borale ja Alpidesse. Milleks oodata mingit paradiisi pärast surma, kui saan selle endale luua siinpoolsuses.
Selline mulje on mulle jäänud väga paljude inimeste elu mõttest siinmail. Vbla olen valesti aru saanud.
Mina usun Kaja Kallast. Enne uskusin Edgarit.