Enda poolt lisan kommentaari, et ma pole selle vastusega peaaegu üldse mitte nõus. Nõustun selle osaga, et mingite asjade ärajätmine (alkohol) ja reguleerimine (uni, trenn) aitavad üldisele seisundi parandamisele kaasa.
Ent: on väga rumal (ning ma imestan selle suhtumise üle) öelda, et psühholoogi juurde ei peagi pääsema, et perearst peaks olema punkt nr 1.
Andestage mulle mu arvamus, aga samamoodi nagu ei lähe enamus naisi perearsti juurde günekoloogiliste probleemidega (ja sinna pole saatekirja ka vaja, muidugi), ei usu ma, et sellest on abi kui inimesel on juba meeleoluprobleemid ja ta läheb perearstile. Eriti nt medikamentide määramisel on ülioluline, et arst teab mida määrata. Siiralt kahtlen, et perearstid on piisavalt pädevad.
Eesti-suguses riigis, kus on suur varjatud vaimse tervise kriis, on sellised avaldused peaaegu kriminaalsed.
Mees räägib tõtt. Paljud inimesed ei tee ise midagi ja on suhtumisega, et lähen arstile, arst määrab tableti ja saan terveks. Esimene abi tuleb siiski iseendast.
Muidugi peab ennast ise aitama, üks antidepresandi tups tuleb lükata endale alla ja kohe hea olla
Edit: kuna irooniast aru vist ei saadud, siis lisan /s juurde
Minu arust depressiooni üks hirmus külg ongi see, et sa ei suuda ennast ise nii lihtsalt aidata. Kuidas sa motiveerid end sporti tegema, kui ei suuda voodistki välja tulla? Sellises olukorras olles nõuab see väga suurt eneseületust.
On suur vedamine, kui ümber on lähedased, kes hoolivad ja tahavad aidata ning üritavad sellest olukorrast välja tõmmata, aga kui inimene elab nt üksi, siis võib juhtuda, et keegi teine ei näegi, et abi on vaja.
See on karm aga tõsi.
Kui riigil ei ole kohustusi inimese ees, siis miks on inimesel kohustused riigi ees?
Maksan aastas pea 10 000 tervisekindlustusele, aga psühiaatri juures käin ikka oma rahast, sest järjekord on aasta ja minu probleemid ei pidavat nii olulised olema. See vist ongi see ise enda aitamine.
Siukest iba ajab siis enam sotse põhimõtte pärast ei vali.
>Läbirääkimiste käigus peakts kliiniliste psühholoogide hinnatase tõusma ja neid võiks hoida pigem selles süsteemis, mis on terviklik, kus perearstid võib-olla soovitavad ja liigutavad patsienti targasti.
Jumal hoidku. Hinnatase on praegu niigi suur. Psühholoogi juures soovitatakse käia iga nädal. Kui vastuvõtt maksab 50-60 eurot, nagu praegu, kuus on see juba 250-300. (Isegi mina oma natuke üle keskmise sissetulekuga ei saaks seda endale lubada). Kuhu veel tõsta?
Mul on väga hea meel, et vähemalt raha eest sain otse psühholoogi juurde. Perearst ei pruugi kõike osata (ega pole kohustatud). Mul nt valutas talvel jalg. Kui läksin perearsti juurde, ta soovitas lihtsalt liikuda rohkem. Hiljem selgus, et valude põhjuseks oli ärevushäire (need kadusid ära, kui hakkasin võtma ravimit).
Kas *recreational cannabis use* ja “*It is what it is*” ütlemine on eneseabi vorm?
10 comments
Enda poolt lisan kommentaari, et ma pole selle vastusega peaaegu üldse mitte nõus. Nõustun selle osaga, et mingite asjade ärajätmine (alkohol) ja reguleerimine (uni, trenn) aitavad üldisele seisundi parandamisele kaasa.
Ent: on väga rumal (ning ma imestan selle suhtumise üle) öelda, et psühholoogi juurde ei peagi pääsema, et perearst peaks olema punkt nr 1.
Andestage mulle mu arvamus, aga samamoodi nagu ei lähe enamus naisi perearsti juurde günekoloogiliste probleemidega (ja sinna pole saatekirja ka vaja, muidugi), ei usu ma, et sellest on abi kui inimesel on juba meeleoluprobleemid ja ta läheb perearstile. Eriti nt medikamentide määramisel on ülioluline, et arst teab mida määrata. Siiralt kahtlen, et perearstid on piisavalt pädevad.
Eesti-suguses riigis, kus on suur varjatud vaimse tervise kriis, on sellised avaldused peaaegu kriminaalsed.
Mees räägib tõtt. Paljud inimesed ei tee ise midagi ja on suhtumisega, et lähen arstile, arst määrab tableti ja saan terveks. Esimene abi tuleb siiski iseendast.
Muidugi peab ennast ise aitama, üks antidepresandi tups tuleb lükata endale alla ja kohe hea olla
Edit: kuna irooniast aru vist ei saadud, siis lisan /s juurde
Minu arust depressiooni üks hirmus külg ongi see, et sa ei suuda ennast ise nii lihtsalt aidata. Kuidas sa motiveerid end sporti tegema, kui ei suuda voodistki välja tulla? Sellises olukorras olles nõuab see väga suurt eneseületust.
On suur vedamine, kui ümber on lähedased, kes hoolivad ja tahavad aidata ning üritavad sellest olukorrast välja tõmmata, aga kui inimene elab nt üksi, siis võib juhtuda, et keegi teine ei näegi, et abi on vaja.
See on karm aga tõsi.
Kui riigil ei ole kohustusi inimese ees, siis miks on inimesel kohustused riigi ees?
Maksan aastas pea 10 000 tervisekindlustusele, aga psühiaatri juures käin ikka oma rahast, sest järjekord on aasta ja minu probleemid ei pidavat nii olulised olema. See vist ongi see ise enda aitamine.
Sotside populaarsuse nulli kukutamise speedrun any%.
Siukest iba ajab siis enam sotse põhimõtte pärast ei vali.
>Läbirääkimiste käigus peakts kliiniliste psühholoogide hinnatase tõusma ja neid võiks hoida pigem selles süsteemis, mis on terviklik, kus perearstid võib-olla soovitavad ja liigutavad patsienti targasti.
Jumal hoidku. Hinnatase on praegu niigi suur. Psühholoogi juures soovitatakse käia iga nädal. Kui vastuvõtt maksab 50-60 eurot, nagu praegu, kuus on see juba 250-300. (Isegi mina oma natuke üle keskmise sissetulekuga ei saaks seda endale lubada). Kuhu veel tõsta?
Mul on väga hea meel, et vähemalt raha eest sain otse psühholoogi juurde. Perearst ei pruugi kõike osata (ega pole kohustatud). Mul nt valutas talvel jalg. Kui läksin perearsti juurde, ta soovitas lihtsalt liikuda rohkem. Hiljem selgus, et valude põhjuseks oli ärevushäire (need kadusid ära, kui hakkasin võtma ravimit).
Kas *recreational cannabis use* ja “*It is what it is*” ütlemine on eneseabi vorm?
Nöör ja seep on kallimaks läinud kahjuks.