> Oleme kindlad, et ühest muinsuskaitse-eksperdist komisjonis ei piisa ning otsustuste laiapõhjalisus, mis on demokraatliku riigi aluspõhimõte, ei täituks. Hädavajalik on kultuurivaldkonna, st erialaliitude esindajate määramine komisjoni, kaasates laiapõhjaliselt erinevate loomeliitude eksperdid kui oma eriala ja valdkonna professionaalid.
Konks on siin. Eksperthinnangute eest on tore raha saada. Kui aga hinnanguid ei tellita, ei ole ka lootust tasule. Ei midagi isiklikku, lihtsalt äri.
Ausalt, peale seda kui kirjanikeliit väga ei osanud hukka mõista pedofiiliat ja pärast sitast hukkamõistu ikka pooled rusikatega vehkisid võivad mu poolest kõik sellised liidud ennast kokku pakkida.
Mis nad valesti ütlesid peale selle imeliku väljendusviisi?
Vajadus vastuolulise pärandiga tegeleda on olemas, kuid keerulise minevikuga ei aita toime tulla mitte kõige “võõraks” hinnatu mahalammutamine, vaid sisuline töö mineviku ja selle märkidega siinsel väga mitmekihilise ajalooga piirimaal. Oleme seisukohal, et kultuuri üks alatisi ülesandeid on mitte lõhkuda, vaid hoida siinse ajaloo tunnistajaid materiaalse ja visuaalse ajaloo-õpikuna ka tulevastele põlvkondadele. Me pole nõus, et üks vastuoluline kihistus tühistatakse kultuurimälust ilma sisulise ja professionaalse analüüsita.
Allkirjastanud:
Eesti Ajakirjanike Liit
Eesti Arhitektide Liit
Eesti Balletiliit
Eesti Disainerite Liit
Eesti Heliloojate Liit
Eesti Kinoliit
Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit
Eesti Lavastuskunstnike Liit
Eesti Maastikuarhitektide Liit
Eesti Näitlejate Liit
Eesti Sisearhitektide Liit
Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit
Eesti Teatriliit
Pole vaja mingit demokraatiat ja vabadust arvamusele!
Kõik mis on ehitatud 1939-1991 tuleb lammutada ja hävitada!
Kõik mis on sündinud 1939-1991 tuleb piinata ja hävitada!
Kõik mis on toimunud 1939-1991 tuleb purustada ja unustada!
Kõik mis on loodud 1939-1991 tuleb hävitada ja unustada!
Tuleb unustada minevik! Ainult siis saame me seda korrata!
Arvamust avaldavad pealkirjad ei ole siin redditis uudiste linkimisel kombeks – pane vähemalt flairiks, et “pealkiri muudetud”. Oma arvamuse saad öelda kommentaaride all.
Minu arvamus on, et minevikuga võitlemine on tulutu ja nürimeelne tegevus, ning selle võiks järele jätta. Kohe üldse järele jätta, mitte kuhugi komisjoni eksperte rohkem või vähem panna.
Võitlus monumentide ja sümbolitega on rahmeldamine, mis viib raha välja ning ei too midagi kasulikku. Lammutamisega tuleb aeg sama hästi toime.
P.S.
Kunagi toimunud agressiooni toetavaks sümboliks võib lugeda ka risti iga kiriku katusel, see ei tähenda, et nendega võitlema peab.
Ehh… nad ei ole punamonumentide eemaldamise vastu, vaid pigem selle poolt, et neid tuleks eelnevalt muinsuskaitseametiga kooskõlastada. Ma ei näe selles probleemi.
“Punaterrori mälestusi ei tohitavat lihtsalt maha lammutada kui miskit «võõraks hinnatut», vaid «keerulise mineviku» ja «selle märkidega» tuleb teha «sisulist tööd». Pealegi on objektid defineeritud kui «niinimetatud punamonumendid». Sellega antakse mõista, nagu oleks neile külge pandud lausa stereotüpiseeriv ja liigategev silt.
Tuntakse muret, et plaanitav seadusemuudatus laiendavat «eemaldatavate objektide» hulka, lisades nende sekka ka arhitektuuri- ja kunstiteosed. Leninistlik-stalinistliku bolševistliku terrori ja vallutussõja territooriumimärgistusi tulevat samuti hoida kui «siinse ajaloo tunnistajaid materiaalse ja visuaalse ajaloo-õpikuna ka tulevastele põlvkondadele».
Tegu ei olekski justkui okupatsiooniaja kuritegelike võimusümbolitega, mille eesmärgiks oli kohalikule kultuurile tema orja- ja alluvastaatuse, kuid ka kadumiselemääratuse kinnitamine. Pigem näevad pöördumise koostajad neid sümboleid meie mitmekihilisse ajalukku vankumatult kuuluvate ja lõhkumise eest kaitset vajavate kunstilise loome osadega.”
Miks on baltisaksa pärand pohhui aga punapärand mitte?
Keegi mainis, et aga kirikud on ka võõrvõimu vallutusobjektid – siin ma näen whataboutismi.
Baltisakslased on haihtunud, ära kadunud maailmast: nende institutsioonid ja jõud ei ekisteeri enam. Kui Eestis oleks Rooma varemed, see oleks ka okei, kuna piisavalt aega on mööda läinud.
Aga Venemaa veel aktiivselt kasutab punamonumente oma tsiviilreligioonis… need kujud on veel aktiivsed võõrriigi imperialismi objektid. Vaadake mis juttu venekeelsed inimesed meie maal räägivad. Nemad hoiavadki neid objekte elus.
Ja mis on venelase probleem? See, et ta käitub Eestimaal nii nagu tema oleks see põhirahvus. Aga ennast lugupidaval rahvusriigil on õigus oma domineeriva rahvuse narratiivi kehtestada kõikide vähemuste arvel. Ja endast lugupidav rahvusriik just seda teebki.
Eesti pole Kanada.
Aga asjakohaselt tuntakse muret ju. Ma näen pöördumise motiivi selles, et tuleb blokeerida liialdused, et ei jäetaks tankieemaldamise järgses hasardis pmst vabu käsi minna kellelegi näiteks valimiste eel odava populaarsuse võitmiseks “kuritegelike sümbolitena” Sõpruse kino maja fassaadilt stalinistlik-rahvuslikku ornamenti maha kiskuma või Estoniasse laemaali üle värvima. Kui me nüüd ei räägi kusagil kunagiste sõjaväeosade territooriumil võssa unustatud mittemidagiütlevatest viisnurgaga postamentidest, siis suur osa sellest, mis praeguseni alles, on ikkagi siinsete Eesti autorite looming, st meie kultuuripärandi osa (Pakosta sai muinsuskaitseametist kinga tegelikult selle suhtumise pärast, et pärast 1939. aastat, st juba üle 80 aasta, pole Eestis tehtud mitte midagi säilitamisväärset – mis on absurdne). Pole midagi imelikku nõudmises, et otsustusprotsess selle materjali edasise saatuse küsimuses peab olema läbipaistev ja asjatundjaid kaasav, mitte punktiskoorimisvõimalus ainult järgmiste valimisteni mõelda suutvatele poliitkretiinidele.
Nooremad põlvkonnad ei saa vist aru, et nõukaaegne ideoloogiline pahn on avalikust ruumist valdavas osas juba läinud, osalt nii ammu, et peaaegu keegi ei mäleta enam Stalini-aegseid masstoodetud pioneeride jms kipskujusid linnaruumis. Aga punalipuga laemaal Estonias on midagi muud: tunnistus sellest, et purukspommitatud Estonia taastati sõja järel kohalike pingutustega, kuid selle juurde käisid paratamatult järeleandmised ideoloogias (eks teine variant oleks olnud niisama vahtida, kui varemed siledaks lükatakse – nagu tehti Narvaga ja ka Pärnu keskaegse kiriku ja linnusega). Ka laulupidusid sai edasi pidada, kui kavva panna piisavalt nõukogude võimu ja pealikke ülistavat ning venekeelset materjali + kujundusse ja rongkäiku loosungeid. Fotod neist pidudest on tagantjärele suht’ilged vaadata, aga traditsioon jäi tänu ajutistele järeleandmistele püsima.
10 comments
> Oleme kindlad, et ühest muinsuskaitse-eksperdist komisjonis ei piisa ning otsustuste laiapõhjalisus, mis on demokraatliku riigi aluspõhimõte, ei täituks. Hädavajalik on kultuurivaldkonna, st erialaliitude esindajate määramine komisjoni, kaasates laiapõhjaliselt erinevate loomeliitude eksperdid kui oma eriala ja valdkonna professionaalid.
Konks on siin. Eksperthinnangute eest on tore raha saada. Kui aga hinnanguid ei tellita, ei ole ka lootust tasule. Ei midagi isiklikku, lihtsalt äri.
Ausalt, peale seda kui kirjanikeliit väga ei osanud hukka mõista pedofiiliat ja pärast sitast hukkamõistu ikka pooled rusikatega vehkisid võivad mu poolest kõik sellised liidud ennast kokku pakkida.
Mis nad valesti ütlesid peale selle imeliku väljendusviisi?
Vajadus vastuolulise pärandiga tegeleda on olemas, kuid keerulise minevikuga ei aita toime tulla mitte kõige “võõraks” hinnatu mahalammutamine, vaid sisuline töö mineviku ja selle märkidega siinsel väga mitmekihilise ajalooga piirimaal. Oleme seisukohal, et kultuuri üks alatisi ülesandeid on mitte lõhkuda, vaid hoida siinse ajaloo tunnistajaid materiaalse ja visuaalse ajaloo-õpikuna ka tulevastele põlvkondadele. Me pole nõus, et üks vastuoluline kihistus tühistatakse kultuurimälust ilma sisulise ja professionaalse analüüsita.
Allkirjastanud:
Eesti Ajakirjanike Liit
Eesti Arhitektide Liit
Eesti Balletiliit
Eesti Disainerite Liit
Eesti Heliloojate Liit
Eesti Kinoliit
Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit
Eesti Lavastuskunstnike Liit
Eesti Maastikuarhitektide Liit
Eesti Näitlejate Liit
Eesti Sisearhitektide Liit
Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit
Eesti Teatriliit
Pole vaja mingit demokraatiat ja vabadust arvamusele!
Kõik mis on ehitatud 1939-1991 tuleb lammutada ja hävitada!
Kõik mis on sündinud 1939-1991 tuleb piinata ja hävitada!
Kõik mis on toimunud 1939-1991 tuleb purustada ja unustada!
Kõik mis on loodud 1939-1991 tuleb hävitada ja unustada!
Tuleb unustada minevik! Ainult siis saame me seda korrata!
Arvamust avaldavad pealkirjad ei ole siin redditis uudiste linkimisel kombeks – pane vähemalt flairiks, et “pealkiri muudetud”. Oma arvamuse saad öelda kommentaaride all.
Minu arvamus on, et minevikuga võitlemine on tulutu ja nürimeelne tegevus, ning selle võiks järele jätta. Kohe üldse järele jätta, mitte kuhugi komisjoni eksperte rohkem või vähem panna.
Võitlus monumentide ja sümbolitega on rahmeldamine, mis viib raha välja ning ei too midagi kasulikku. Lammutamisega tuleb aeg sama hästi toime.
P.S.
Kunagi toimunud agressiooni toetavaks sümboliks võib lugeda ka risti iga kiriku katusel, see ei tähenda, et nendega võitlema peab.
Ehh… nad ei ole punamonumentide eemaldamise vastu, vaid pigem selle poolt, et neid tuleks eelnevalt muinsuskaitseametiga kooskõlastada. Ma ei näe selles probleemi.
“Punaterrori mälestusi ei tohitavat lihtsalt maha lammutada kui miskit «võõraks hinnatut», vaid «keerulise mineviku» ja «selle märkidega» tuleb teha «sisulist tööd». Pealegi on objektid defineeritud kui «niinimetatud punamonumendid». Sellega antakse mõista, nagu oleks neile külge pandud lausa stereotüpiseeriv ja liigategev silt.
Tuntakse muret, et plaanitav seadusemuudatus laiendavat «eemaldatavate objektide» hulka, lisades nende sekka ka arhitektuuri- ja kunstiteosed. Leninistlik-stalinistliku bolševistliku terrori ja vallutussõja territooriumimärgistusi tulevat samuti hoida kui «siinse ajaloo tunnistajaid materiaalse ja visuaalse ajaloo-õpikuna ka tulevastele põlvkondadele».
Tegu ei olekski justkui okupatsiooniaja kuritegelike võimusümbolitega, mille eesmärgiks oli kohalikule kultuurile tema orja- ja alluvastaatuse, kuid ka kadumiselemääratuse kinnitamine. Pigem näevad pöördumise koostajad neid sümboleid meie mitmekihilisse ajalukku vankumatult kuuluvate ja lõhkumise eest kaitset vajavate kunstilise loome osadega.”
Peeter Espaki arvamus asjast: [https://arvamus.postimees.ee/7645400/peeter-espak-loomeliitude-silmakirjalikkus-ja-allakaik](https://arvamus.postimees.ee/7645400/peeter-espak-loomeliitude-silmakirjalikkus-ja-allakaik)
Miks on baltisaksa pärand pohhui aga punapärand mitte?
Keegi mainis, et aga kirikud on ka võõrvõimu vallutusobjektid – siin ma näen whataboutismi.
Baltisakslased on haihtunud, ära kadunud maailmast: nende institutsioonid ja jõud ei ekisteeri enam. Kui Eestis oleks Rooma varemed, see oleks ka okei, kuna piisavalt aega on mööda läinud.
Aga Venemaa veel aktiivselt kasutab punamonumente oma tsiviilreligioonis… need kujud on veel aktiivsed võõrriigi imperialismi objektid. Vaadake mis juttu venekeelsed inimesed meie maal räägivad. Nemad hoiavadki neid objekte elus.
Ja mis on venelase probleem? See, et ta käitub Eestimaal nii nagu tema oleks see põhirahvus. Aga ennast lugupidaval rahvusriigil on õigus oma domineeriva rahvuse narratiivi kehtestada kõikide vähemuste arvel. Ja endast lugupidav rahvusriik just seda teebki.
Eesti pole Kanada.
Aga asjakohaselt tuntakse muret ju. Ma näen pöördumise motiivi selles, et tuleb blokeerida liialdused, et ei jäetaks tankieemaldamise järgses hasardis pmst vabu käsi minna kellelegi näiteks valimiste eel odava populaarsuse võitmiseks “kuritegelike sümbolitena” Sõpruse kino maja fassaadilt stalinistlik-rahvuslikku ornamenti maha kiskuma või Estoniasse laemaali üle värvima. Kui me nüüd ei räägi kusagil kunagiste sõjaväeosade territooriumil võssa unustatud mittemidagiütlevatest viisnurgaga postamentidest, siis suur osa sellest, mis praeguseni alles, on ikkagi siinsete Eesti autorite looming, st meie kultuuripärandi osa (Pakosta sai muinsuskaitseametist kinga tegelikult selle suhtumise pärast, et pärast 1939. aastat, st juba üle 80 aasta, pole Eestis tehtud mitte midagi säilitamisväärset – mis on absurdne). Pole midagi imelikku nõudmises, et otsustusprotsess selle materjali edasise saatuse küsimuses peab olema läbipaistev ja asjatundjaid kaasav, mitte punktiskoorimisvõimalus ainult järgmiste valimisteni mõelda suutvatele poliitkretiinidele.
Nooremad põlvkonnad ei saa vist aru, et nõukaaegne ideoloogiline pahn on avalikust ruumist valdavas osas juba läinud, osalt nii ammu, et peaaegu keegi ei mäleta enam Stalini-aegseid masstoodetud pioneeride jms kipskujusid linnaruumis. Aga punalipuga laemaal Estonias on midagi muud: tunnistus sellest, et purukspommitatud Estonia taastati sõja järel kohalike pingutustega, kuid selle juurde käisid paratamatult järeleandmised ideoloogias (eks teine variant oleks olnud niisama vahtida, kui varemed siledaks lükatakse – nagu tehti Narvaga ja ka Pärnu keskaegse kiriku ja linnusega). Ka laulupidusid sai edasi pidada, kui kavva panna piisavalt nõukogude võimu ja pealikke ülistavat ning venekeelset materjali + kujundusse ja rongkäiku loosungeid. Fotod neist pidudest on tagantjärele suht’ilged vaadata, aga traditsioon jäi tänu ajutistele järeleandmistele püsima.