Kokku tuli 300-400 inimest, protest kogunes kolmel päeval.
Paraku, ega nüüd teised kah väga aktiivselt sõja vastu ei protesteeri – elu on näidanud, et valitsusele, mis on valmis alustama sõda, protestid lihtsalt ei mõju.
Säärasele valitsusele mõjub sabotaaž ja ressursside (ka inimesed on riigile ressurss) hankimise takistamine – ideaalis revolutsioon, kasvõi poolpidune riigipööre.
Need viimased juhtuvad enamasti paar aastat pärast kaotatud sõda. Ühiskonnas hakkavad ringlema sõjas lohakile jäänud relvad, ka sügavalt pettunud endised sõjaväelased. Opositsioon jõuab kohaneda sellega, et peab tegutsema põranda all – õpitakse nendelt, kes ammusest ajast põranda all on töötanud. Lõpuks, kui on piisavalt pakiline mure ja piisavalt enesekindlust, tullakse lagedale. Võib-olla esimene seltskond tuleb plakatitega. Järgmised juba muude vahenditega, mida eirata ei saa. Takistuseks on 3 korda rohkem politseid, kui Läänes kombeks, aga lõpuks takistus ületatakse.
Väga lihtne. Paljud nendest seostuvad ennast Venemaaga. Sellepärast ei saa nad ise enda vastu protestile minna. Sama põhjuse pärast enda sees nad ei usu, et vene armee tegutseb sõjakuriteodega Ukrainas, sest “see ei ole võimalik, Venemaa pole nii paha, kui sellest kirjutatakse” jne.
Ei kujuta ette miks ei protestita riigis võimsa propagandamasinaga kus protestijad saadetakse idarindele
5 comments
Üks miljon eurot vaestele
Please sire, may I get a pastebin?
Ei pääse lugema. Pealkirja osas on siiski mõned mõtted:
Esiteks, nad protestivad vahest küll: [“Tallinnas Venemaa saatkonna ees meelt avaldanud venelane: esimest korda soovin Vene armeele hävingut”](https://elu24.postimees.ee/7612523/video-ja-galerii-tallinnas-venemaa-saatkonna-ees-meelt-avaldanud-venelane-esimest-korda-soovin-vene-armeele-havingut)
Kokku tuli 300-400 inimest, protest kogunes kolmel päeval.
Paraku, ega nüüd teised kah väga aktiivselt sõja vastu ei protesteeri – elu on näidanud, et valitsusele, mis on valmis alustama sõda, protestid lihtsalt ei mõju.
Säärasele valitsusele mõjub sabotaaž ja ressursside (ka inimesed on riigile ressurss) hankimise takistamine – ideaalis revolutsioon, kasvõi poolpidune riigipööre.
Need viimased juhtuvad enamasti paar aastat pärast kaotatud sõda. Ühiskonnas hakkavad ringlema sõjas lohakile jäänud relvad, ka sügavalt pettunud endised sõjaväelased. Opositsioon jõuab kohaneda sellega, et peab tegutsema põranda all – õpitakse nendelt, kes ammusest ajast põranda all on töötanud. Lõpuks, kui on piisavalt pakiline mure ja piisavalt enesekindlust, tullakse lagedale. Võib-olla esimene seltskond tuleb plakatitega. Järgmised juba muude vahenditega, mida eirata ei saa. Takistuseks on 3 korda rohkem politseid, kui Läänes kombeks, aga lõpuks takistus ületatakse.
Väga lihtne. Paljud nendest seostuvad ennast Venemaaga. Sellepärast ei saa nad ise enda vastu protestile minna. Sama põhjuse pärast enda sees nad ei usu, et vene armee tegutseb sõjakuriteodega Ukrainas, sest “see ei ole võimalik, Venemaa pole nii paha, kui sellest kirjutatakse” jne.
Ei kujuta ette miks ei protestita riigis võimsa propagandamasinaga kus protestijad saadetakse idarindele