Aga kuule, äkki võiks Marek Tamm mul lahti imeda hoopis. Mingil kontingendil on lihtsalt permanentne erektsioon tasuta kõrghariduse kaotamise ideele mõeldes.
Mul pole raha isegi maksumüüri väljalülitamiseks, mis siin rääkida õppekohatasust…
Tundub päris uskumatu, et enne 2013 aastat said ka inimesed kõrgharidust? Kvalifitseerusid gümnaasiumis pingutades riigieelarvelistele kohtadele või võtsid sisseastumiseks õppelaenu ja siis nägid vaeva, et ala selgeks saada, sest laenuga kaasnes ka mingi vastutus.
Täna toodame maksumaksjate raha eest meeletus koguses baka kraadiga burgeriflippijaid, õppejõud põgenevad mõttetu palga eest teistesse ametitesse või välismaale ja öelda, et midagi peaks muutma on ennekuulmatu ketserlus.
Mis võib juhtuda:
1. Vaesemad noored inimesed jätavad ülikoolis käimata. Eesti jääb niigi juba Lätile ja Leedule alla [täiskasvanute protsendiga](https://www.reddit.com/r/europe/comments/zbgkr7/of_young_adults_with_a_university_degree/), kel on kõrgharidus. Kõrghariduse kvaliteet langeb veelgi, sest järelkasv muudkui kahaneb.
2. Jõukamad ja andekamad lähevad üha rohkemal määral kõrgharidust omandama riikidesse, kus kõrgharidus on tasuta või marginaalselt odavam kui kodus, aga oluliselt parema kvaliteediga. Tekib olukord, kus ukrainlased, nigeerlased ja kolumbialased õpivad Eestis ja eestlased õpivad Šotis ja Saksamaal, kuhu nad võivad ka elama/töötama jääda. Saame muulastelt küll õppetasu, aga võimekatest noortest jääme jäädavalt ilma.
Isiklikult olen arvamusel, et ülikool kui institutsioon on võib-olla oma aja juba ära elanud. See ainepunktide ja moodulite rägastik on formaalsus, mille sooritamist me tunnistame ühiskondliku intertsi tõttu saavutuseks.
>Ülikoolilõpetamine iseendast ju pole veel kedagi teinud intelligentseks, inimene võib ülikooliski leppida valmispuretud toiduga ja olla õnnelik, et alma mater muretseb nii emalikult talle suhu nämmi kogu eluajaks. (Uku Masing)
Kas eesmärk on suurendada majanduslikku ebavõrdust? Vaesemad jätavad olukorrast ülikooli mineku ära, samas kui kohad täituvad jõukamatest peredest inimestega…
edit. Ja suuremast pildist arusaamiseks tuleks ilmselt läbi lugeda ka aruande jaluses olevad viited.
Sa jumal näed ja ei mürista…
Ma võiks pikalt ja laialt sel teemal kirjutada, aga milleks? Targemad ja andekamad kui mina on korduvalt sellele teemal öelnud seda, mida ministeerium ja eksperdid kuulda ei taha.
Raha. Põhjuseks on raha. Õhust ja armastusest ei ela ja paraku on Eestis mediaanpalk ikkagi kusagil 1100 euro kandis. Kui sul on nüüd ikkagi tudeng, kes tuleb nt Kapa-Kohilast või näiteks Saaremaalt, ja pead hakkama elama Tallinnas või Tartus, siis palju õnne – see inimene peab ka kuidagi elama, olukorras kus toetusi tegelikult talle ette nähtud ei ole. Kui läheb hästi, siis saab värske tudeng ühikasse kohagi – näiteks Tartus – aga Tallinna Ülikooli tudengitel on küll vesi ahjus.
Tudengite liit kritiseeris 2012 reformi väga põhjalikult ning ütles juba toona, et olemasolev süsteem oli kehva aga toona alles loodud süsteem oli veel hullem. Ministeerium ja eksperdid aga panevad näpud kõrva, teevad “ma ei kuuuuuuleeeee” ning keelduvad tudengeid kuulamast kui nood ütlevad, et mis nende arust valesti on.
Olles ülikoolis õppinud nii eelmise süsteemi ajal kui ka praeguse ajal (ja tasulisel kohal), siis võiks ma seda väga põhjalikult lahata miks see igati lonkab, aga milleks? Kedagi ei huvita ju. Tudengid stressavad ennast surnuks, sest teevad 16-tunniseid tööpäevi kuna opivad ja töötavad samal ajal, samal ajal nt osa välistudengeid saab Eesti riigilt õppetoetusi mitmesaja euro eest kuus (isiklik kogemus). Eesti tudeng aga ei saa (kui ei õpi IT-d, või ei juhtu erialal olema sihtotstarbeline stipendium), sest teadupärast läheb arvesse, kas inimene töötas aasta enne õppimist ja maksis maksu ning lävend, üle mille oled liiga suurt palka saanud toetuse saamiseks, on väga madal.
EDIT: kuna ei taha, et jääks mulje nagu ma süüdistan välistudengeid, siis lisan väikese seletuse neile, kes viimastel aastatel õppinud ei ole. Ei oska öelda ka, kas see on nii paljudel erialadel või oli nii ainult sellel, kus kursusi võtsin, aga sain jutust aru, et need välistudengid ei olnud ainukesed, vaid tegu oli ikkagi pigem süsteemse asjaga.
Nimelt: Eesti tudeng üldiselt õppetoetusi ei saa. Et saada, siis pead olema kas väga hea õppeedukusega ja saab suht väike protsent õpilasi mingi 50 või 100 eurot kuus (mingid reeglid olid veel), aga see on toetus oli paar aastat tagasi täielikult õppeedukuse-põhine. Igasuguseid toimetulekutoetusi tudeng üldiselt ei näe kui ta on vähegi normaalse palgaga tööl käinud, sest süsteem on jabur ja loeb seda, et inimene on kuid varem (nt enne kooli) täiskohaga tööl käinud ja seega puudub vajadus sellel inimesel toetusi saada. Ei loe see, et võib-olla läks inimene ümber õppima või et ta on pidanud vähendama töö hulka (ja ka saadava palga numbrit) – loeb see, et oled teeninud raha üle teatud taseme; kui jah, siis toetusi ei saa.
Välistudengid kellega koos õppima sattusin olid kohati samas paadis. Paljud neist läksid siin poole kohaga tööle – kulleriteks, kuhugi kööki, pesumajadesse vms. Osad said raha vanemate vms pereliikmete käest. Süüa tegid nad tihti kambakesi koos, nii olevat odavam olnud. Mis aga oli negatiivne üllatus oli see, et välistudengitele saadeti laiali kiri, kus kutsuti neid tegema avaldust stipendiumile, millega välistudengitele maksti iga kuu mingi summa raha. Pole teadlik, kas tingimuseks oli õppeedukus või olid määravaks muud tegurid, aga oluline oli see, et tegu ei tohtinud olla kohaliku tudengiga – võib-olla ELi tudengid said ka seda toetust, seda ma ei tea. Igatahes – mulle ütlesid need tudengid, et neile maksti iga kuu 300 eurot stipendiumit sellest programmist ja kursustel, mida kuulasin, olid valdav enamus stipendiumi saajateks.
Võib-olla oli just sellel aastal mingi eriprogramm, millega tudengitele raha maksti – seda ma ei tea. Küll aga võin öelda, et lisaks minule oli nii mõnigi kohalik tudeng päris pahane, sest meile ei olnud mitte mingisugust rahalist abi ette nähtud. Muidugi – õpitaksegi iseendale, aga ma arvan, et nii mõnelegi inimesele oleks see 300 eurot ikka vaga suur raha millega toetust saada. Natuke jäi kriipima küll, et toetuste vahe nii suur oli ja kohalikule tudengile piltlikult öeldes keskmist sõrme näidati kui rahalise toe kohta uurisin.
Selle otsuse demograafiline löök oleks ilmselt hullem, kui 2008 Ansipi kärbetel.
Selle pealkirjaga küll ei nõustu.
Tasuta haridus, ja täiendav haridus eksami, mitte rahakoti paksuse alusel, on üks ebavõrdsust tasandavate teenuste paketist, mida riik peab osutama.
Inimeselt, kes alles alustab täiskasvanuelu, ei saa eeldada rahalisi vahendeid, kuna tõenäoliselt poleks need tema enda vahendid, vaid ta peaks need hankima. Ja koheselt tekiks ebavõrdsus, kuna raha hankimiseks pole kõigil sama häid võimalusi.
9 comments
Aga kuule, äkki võiks Marek Tamm mul lahti imeda hoopis. Mingil kontingendil on lihtsalt permanentne erektsioon tasuta kõrghariduse kaotamise ideele mõeldes.
Mul pole raha isegi maksumüüri väljalülitamiseks, mis siin rääkida õppekohatasust…
Tundub päris uskumatu, et enne 2013 aastat said ka inimesed kõrgharidust? Kvalifitseerusid gümnaasiumis pingutades riigieelarvelistele kohtadele või võtsid sisseastumiseks õppelaenu ja siis nägid vaeva, et ala selgeks saada, sest laenuga kaasnes ka mingi vastutus.
Täna toodame maksumaksjate raha eest meeletus koguses baka kraadiga burgeriflippijaid, õppejõud põgenevad mõttetu palga eest teistesse ametitesse või välismaale ja öelda, et midagi peaks muutma on ennekuulmatu ketserlus.
Mis võib juhtuda:
1. Vaesemad noored inimesed jätavad ülikoolis käimata. Eesti jääb niigi juba Lätile ja Leedule alla [täiskasvanute protsendiga](https://www.reddit.com/r/europe/comments/zbgkr7/of_young_adults_with_a_university_degree/), kel on kõrgharidus. Kõrghariduse kvaliteet langeb veelgi, sest järelkasv muudkui kahaneb.
2. Jõukamad ja andekamad lähevad üha rohkemal määral kõrgharidust omandama riikidesse, kus kõrgharidus on tasuta või marginaalselt odavam kui kodus, aga oluliselt parema kvaliteediga. Tekib olukord, kus ukrainlased, nigeerlased ja kolumbialased õpivad Eestis ja eestlased õpivad Šotis ja Saksamaal, kuhu nad võivad ka elama/töötama jääda. Saame muulastelt küll õppetasu, aga võimekatest noortest jääme jäädavalt ilma.
Isiklikult olen arvamusel, et ülikool kui institutsioon on võib-olla oma aja juba ära elanud. See ainepunktide ja moodulite rägastik on formaalsus, mille sooritamist me tunnistame ühiskondliku intertsi tõttu saavutuseks.
>Ülikoolilõpetamine iseendast ju pole veel kedagi teinud intelligentseks, inimene võib ülikooliski leppida valmispuretud toiduga ja olla õnnelik, et alma mater muretseb nii emalikult talle suhu nämmi kogu eluajaks. (Uku Masing)
Kas eesmärk on suurendada majanduslikku ebavõrdust? Vaesemad jätavad olukorrast ülikooli mineku ära, samas kui kohad täituvad jõukamatest peredest inimestega…
TAN aruanne ise näib olevat [siin](https://valitsus.ee/media/5611/download).
Ja [pressiteade siin](https://www.tlu.ee/uudised/valmis-uus-teadus-ja-arendusnoukogu-korghariduse-raport).
edit. Ja suuremast pildist arusaamiseks tuleks ilmselt läbi lugeda ka aruande jaluses olevad viited.
Sa jumal näed ja ei mürista…
Ma võiks pikalt ja laialt sel teemal kirjutada, aga milleks? Targemad ja andekamad kui mina on korduvalt sellele teemal öelnud seda, mida ministeerium ja eksperdid kuulda ei taha.
Raha. Põhjuseks on raha. Õhust ja armastusest ei ela ja paraku on Eestis mediaanpalk ikkagi kusagil 1100 euro kandis. Kui sul on nüüd ikkagi tudeng, kes tuleb nt Kapa-Kohilast või näiteks Saaremaalt, ja pead hakkama elama Tallinnas või Tartus, siis palju õnne – see inimene peab ka kuidagi elama, olukorras kus toetusi tegelikult talle ette nähtud ei ole. Kui läheb hästi, siis saab värske tudeng ühikasse kohagi – näiteks Tartus – aga Tallinna Ülikooli tudengitel on küll vesi ahjus.
Tudengite liit kritiseeris 2012 reformi väga põhjalikult ning ütles juba toona, et olemasolev süsteem oli kehva aga toona alles loodud süsteem oli veel hullem. Ministeerium ja eksperdid aga panevad näpud kõrva, teevad “ma ei kuuuuuuleeeee” ning keelduvad tudengeid kuulamast kui nood ütlevad, et mis nende arust valesti on.
Olles ülikoolis õppinud nii eelmise süsteemi ajal kui ka praeguse ajal (ja tasulisel kohal), siis võiks ma seda väga põhjalikult lahata miks see igati lonkab, aga milleks? Kedagi ei huvita ju. Tudengid stressavad ennast surnuks, sest teevad 16-tunniseid tööpäevi kuna opivad ja töötavad samal ajal, samal ajal nt osa välistudengeid saab Eesti riigilt õppetoetusi mitmesaja euro eest kuus (isiklik kogemus). Eesti tudeng aga ei saa (kui ei õpi IT-d, või ei juhtu erialal olema sihtotstarbeline stipendium), sest teadupärast läheb arvesse, kas inimene töötas aasta enne õppimist ja maksis maksu ning lävend, üle mille oled liiga suurt palka saanud toetuse saamiseks, on väga madal.
EDIT: kuna ei taha, et jääks mulje nagu ma süüdistan välistudengeid, siis lisan väikese seletuse neile, kes viimastel aastatel õppinud ei ole. Ei oska öelda ka, kas see on nii paljudel erialadel või oli nii ainult sellel, kus kursusi võtsin, aga sain jutust aru, et need välistudengid ei olnud ainukesed, vaid tegu oli ikkagi pigem süsteemse asjaga.
Nimelt: Eesti tudeng üldiselt õppetoetusi ei saa. Et saada, siis pead olema kas väga hea õppeedukusega ja saab suht väike protsent õpilasi mingi 50 või 100 eurot kuus (mingid reeglid olid veel), aga see on toetus oli paar aastat tagasi täielikult õppeedukuse-põhine. Igasuguseid toimetulekutoetusi tudeng üldiselt ei näe kui ta on vähegi normaalse palgaga tööl käinud, sest süsteem on jabur ja loeb seda, et inimene on kuid varem (nt enne kooli) täiskohaga tööl käinud ja seega puudub vajadus sellel inimesel toetusi saada. Ei loe see, et võib-olla läks inimene ümber õppima või et ta on pidanud vähendama töö hulka (ja ka saadava palga numbrit) – loeb see, et oled teeninud raha üle teatud taseme; kui jah, siis toetusi ei saa.
Välistudengid kellega koos õppima sattusin olid kohati samas paadis. Paljud neist läksid siin poole kohaga tööle – kulleriteks, kuhugi kööki, pesumajadesse vms. Osad said raha vanemate vms pereliikmete käest. Süüa tegid nad tihti kambakesi koos, nii olevat odavam olnud. Mis aga oli negatiivne üllatus oli see, et välistudengitele saadeti laiali kiri, kus kutsuti neid tegema avaldust stipendiumile, millega välistudengitele maksti iga kuu mingi summa raha. Pole teadlik, kas tingimuseks oli õppeedukus või olid määravaks muud tegurid, aga oluline oli see, et tegu ei tohtinud olla kohaliku tudengiga – võib-olla ELi tudengid said ka seda toetust, seda ma ei tea. Igatahes – mulle ütlesid need tudengid, et neile maksti iga kuu 300 eurot stipendiumit sellest programmist ja kursustel, mida kuulasin, olid valdav enamus stipendiumi saajateks.
Võib-olla oli just sellel aastal mingi eriprogramm, millega tudengitele raha maksti – seda ma ei tea. Küll aga võin öelda, et lisaks minule oli nii mõnigi kohalik tudeng päris pahane, sest meile ei olnud mitte mingisugust rahalist abi ette nähtud. Muidugi – õpitaksegi iseendale, aga ma arvan, et nii mõnelegi inimesele oleks see 300 eurot ikka vaga suur raha millega toetust saada. Natuke jäi kriipima küll, et toetuste vahe nii suur oli ja kohalikule tudengile piltlikult öeldes keskmist sõrme näidati kui rahalise toe kohta uurisin.
Selle otsuse demograafiline löök oleks ilmselt hullem, kui 2008 Ansipi kärbetel.
Selle pealkirjaga küll ei nõustu.
Tasuta haridus, ja täiendav haridus eksami, mitte rahakoti paksuse alusel, on üks ebavõrdsust tasandavate teenuste paketist, mida riik peab osutama.
Inimeselt, kes alles alustab täiskasvanuelu, ei saa eeldada rahalisi vahendeid, kuna tõenäoliselt poleks need tema enda vahendid, vaid ta peaks need hankima. Ja koheselt tekiks ebavõrdsus, kuna raha hankimiseks pole kõigil sama häid võimalusi.