Vana hea reform: olla halb peremees ja siis kiunuda, kuidas riigiettevõte teeb lollusi. Seejärel lahendusena hakkida riigiettevõte tükikesteks ja sööta need sõpradest oligarhidele, kes on “head peremehed”. Miinustajatele: palun selgitage lahti, kuidas on ettevõtja või eraisiku jaoks kasulik maksta elektritarbimise pealt lollimaksu mingitele (välismaistele) energiaärikatele?
Ma ei tea kuidas seda olukorda lahendada – põhimõtteliselt oleks vaja mingisugust laiemat ühiskondlikku ja erakondadeülest arusaamist ja kokkulepet selle osas, mida riik enda energeetikaettevõtetelt ootab. Sest praegu on paraku mõneti skisofreeniline olukord, kus tahetakse vastandlikke asju.
On ühiskondlik ootus, et elekter oleks odav, võrgutasu madal ning elekter samas igal aja hetkel olemas (kõrge varustuskindlus).
Riik seadusandjana nõuab et tuleb saavutada süsinikuneutraalsus, maksta keskkonnatasusid/osta kvoote, võrgutasu kirjutatakse konkurentsiameti poolt ette, kohustatakse Eesti Energiat müüma fikseeritud hinnaga elektrit.
Riik omanikuna tahab saada dividende, tahab põlevkivisektori arendamist, Ida-Virumaa tööjõu rakendamist, investeerimist taastuvenergiasse, elektrivõrku, keemiatööstusesse.
(Eriti tobe on olukord kus seadus nõuab varustuskindluse tagamist Eleringilt, aga rahandusminsiteerium omanikuna nõuab seda Eesti Energialt)
Samal ajal on laenu hind läinud järsult ülesse ja ka siis ollakse nõus rahastama ainult rohelisi projekte.
Jah, loomulikult võib Elektrilevi Eesti Energia kontsernist lahutada. Põhimõtteliselt võib omanik nõuda ka tuumajaama ehitamist või ettevõtte likvideerimist ja varade realiseerimist. Erastamist, börsile viimist, mida iganes. Aga mis eesmärgil neid asju tehakse ja kas omanik valitsuse vahetumisel jälle teisipidiseid eesmärke ja plaane ei hakka tegema?
Üks asi on aga kindel, mis iganes need plaanid ka ei ole, siis energeetikasektor vajab PALJU raha investeeringuteks.
Seal ei ole isegi vahet, kas pudrukausi juurde lastakse 1 oligarh või 10 kalevipoega. Fakt on see, et sellega üritatakse ettevõtet muuta lüpsilehmaks. Pannakse nö lumepall veerema. Minu arvates ei ole ülejäänud majandusele kasulik, kui strateegilist ja elutähtsat ressurssi jagava loomulikult monopoolse ettevõtte peamine eesmärk on teenida kasumit, mis tuleb kogu riigi majanduse arvelt.
Avaliku sektoriga lähebki kaua, sest puudub motivatsioon muutusteks. Mitu aastat nad omnivat, operaili ning levirat erastavad…. 7-10 aastat juba.
4 comments
Vana hea reform: olla halb peremees ja siis kiunuda, kuidas riigiettevõte teeb lollusi. Seejärel lahendusena hakkida riigiettevõte tükikesteks ja sööta need sõpradest oligarhidele, kes on “head peremehed”. Miinustajatele: palun selgitage lahti, kuidas on ettevõtja või eraisiku jaoks kasulik maksta elektritarbimise pealt lollimaksu mingitele (välismaistele) energiaärikatele?
Ma ei tea kuidas seda olukorda lahendada – põhimõtteliselt oleks vaja mingisugust laiemat ühiskondlikku ja erakondadeülest arusaamist ja kokkulepet selle osas, mida riik enda energeetikaettevõtetelt ootab. Sest praegu on paraku mõneti skisofreeniline olukord, kus tahetakse vastandlikke asju.
On ühiskondlik ootus, et elekter oleks odav, võrgutasu madal ning elekter samas igal aja hetkel olemas (kõrge varustuskindlus).
Riik seadusandjana nõuab et tuleb saavutada süsinikuneutraalsus, maksta keskkonnatasusid/osta kvoote, võrgutasu kirjutatakse konkurentsiameti poolt ette, kohustatakse Eesti Energiat müüma fikseeritud hinnaga elektrit.
Riik omanikuna tahab saada dividende, tahab põlevkivisektori arendamist, Ida-Virumaa tööjõu rakendamist, investeerimist taastuvenergiasse, elektrivõrku, keemiatööstusesse.
(Eriti tobe on olukord kus seadus nõuab varustuskindluse tagamist Eleringilt, aga rahandusminsiteerium omanikuna nõuab seda Eesti Energialt)
Samal ajal on laenu hind läinud järsult ülesse ja ka siis ollakse nõus rahastama ainult rohelisi projekte.
Jah, loomulikult võib Elektrilevi Eesti Energia kontsernist lahutada. Põhimõtteliselt võib omanik nõuda ka tuumajaama ehitamist või ettevõtte likvideerimist ja varade realiseerimist. Erastamist, börsile viimist, mida iganes. Aga mis eesmärgil neid asju tehakse ja kas omanik valitsuse vahetumisel jälle teisipidiseid eesmärke ja plaane ei hakka tegema?
Üks asi on aga kindel, mis iganes need plaanid ka ei ole, siis energeetikasektor vajab PALJU raha investeeringuteks.
Seal ei ole isegi vahet, kas pudrukausi juurde lastakse 1 oligarh või 10 kalevipoega. Fakt on see, et sellega üritatakse ettevõtet muuta lüpsilehmaks. Pannakse nö lumepall veerema. Minu arvates ei ole ülejäänud majandusele kasulik, kui strateegilist ja elutähtsat ressurssi jagava loomulikult monopoolse ettevõtte peamine eesmärk on teenida kasumit, mis tuleb kogu riigi majanduse arvelt.
Avaliku sektoriga lähebki kaua, sest puudub motivatsioon muutusteks. Mitu aastat nad omnivat, operaili ning levirat erastavad…. 7-10 aastat juba.