„Inge ütles, et ma pean Maie ära lämmatama.” Endist koolidirektorit, pealtnäha lahket vanaema kahtlustatakse mõrva korraldamises

1 comment

1. Artikli sisu 1/2

   Arengupeetusega Aivo Vološin ütles kohtus, et tappis Maie, sest „Inge käis peale.“ Inge Pullat aga kinnitab, et Maie surm polnud vägivaldne.

   „Kas Inge lubas teile midagi, kui te Maie ära tapate?“ küsib prokurör.

   „Inge ütles, et siis ma olen tubli,“ vastab süüpingis istuv Aivo usalduslikult naeratades.

   Inge vangutab pead. Tal on hallid juuksed, ümar nägu ja nöbinina ning ta ei istu vahialuse Aivoga süüpingis kõrvuti, vaid istub kohtusaali seina ääres. Ta sobiks mistahes pannkoogireklaami kehastama tragi ja toimekat vanaema. Ent ometi paistab, et Jõhvi kohtumajas sel nädalal arutusel olevas kohtuasjas on just tema see, kes plaanis mõrva, veenis oma arengupeetusega eestkostetavat tapatööd tegema ja lõpuks kaasas oma poja, et surnukeha järjest uutesse peidukohtadesse vedada. Ent mis ajendas kauaaegse pedagoogi ja koolidirektori halvale teele? Taustal on vana vimm ja soov saada endale väike kollane maja ning tükk maad Ida-Virumaal.

   Tragöödia juured on aastate taga. Inge varasem elu oli laitmatu. Ta oli õpetaja nii Tallinnas kui ka mujal, 2000-ndate alguses sai ta ühe maapiirkonna kooli direktoriks.

   ## Sõnakas ja kirglik

   „Mäletan, et ta oli sõnakas, väga kirglik. Kui midagi teha võttis, siis tegi ikka täiega,“ meenutab üks Inge tollase kooli kolleege. „Olen õudusega lugenud, mis temast saanud on. Võib-olla see oma tõe tagaajamine muutus lõpuks kuidagi kinnisideeks?“ pakub ta.

   Inge jälgi on ka kohalike naisseltside tegemistes („Suurepärane organisaator,“ kiidab üks kunagine seltsikaaslane). Ta on hooga osa võtnud loomakaitsjate tegemistest. „Suhtlesin temaga vähe, aga kange mulje jättis. Sõnakas. Aga see oli enne kutsikavabrikut,“ räägib üks kauaaegne loomakaitsja. Sahinad Ingega seotud võimalikust mustast ärist hakkasid liikuma 2018. aastal. Loomakaitsjateni jõudis jutte haigetest kutsikatest, kelle kasvataja kohta õnnestus teada saada üksnes nii palju, et loomad on pärit kuskilt Pärnumaalt. Esialgu jäi kõik ainult juttude tasandile.

   Aga tagasi kohtuasja juurde.

   2017. aasta hilissuvel suri Ida-Virumaal Jõuga külas 80-aastane Laidi. Laidi kodutalu asub kaunis kohas. Kollane suure verandaga talumaja asub otse väikese oru veerel, talu tagant kerkivad maalilised künkad. Paar aastat enne surma jäi Laidi tervis viletsamaks ja tema tütar Maie kolis ema juurde, et teda hooldada. Laidi juures elas ka tema eestkostealune, arengupeetusega noormees Aivo.

   Laidi suri testamenti tegemata, kuid pealtnäha oli kõik ilmselge: Maie oli Laidi ainus elus olev laps ja seega oli loogiline, et maja, viis hektarit metsa ja põlde pärib Maie. Sugulaste toel esitaski Maie Jõhvis notarile avalduse, et avataks Laidi pärimismenetlus. Maie hämmastuseks selgus, et kõigest natuke aega tagasi oli notarile tulnud Tallinnas posti pandud kiri, milles oli Laidi käsikirjaline testament. Saatja aadressi kirjal polnud. Testamendis seisis, et Laidi kogu maine vara jääb Andres Pullatile. Ja lisaks veel lause, et Maie ei saa midagi.

   Maie vaatas testamenti jahmatusega. See ei ole ema käekiri! Pealegi oli Maie emaga enne tema surma testamendi tegemisest rääkinud ja ema oli öelnud, et ta pole viimast tahteavaldust teinud. Kust siis see imelik testament välja ilmus? Ja miks peaks pärija olema Andres?

   ## Sassis peresuhted

   Kohtuvaidluses hakati arutama sassis peresuhteid. Laidi oli Andrese vanatädi, kuid sooje suhteid lähedaste teada nende vahel polnud. Nimelt olevat Andrese ema Inge oma tädi Laidilt raha laenanud, kuid polnud seda tagasi maksnud. Inge väitis testamendivaidluses risti vastupidist: Laidi polevat just tütar Maiega läbi saanud. Küll aga olevat Laidi tahtnud jätta oma vara Aivole. Ent Aivo oli saanud selleks juba Inge enda eestkostjaks ja tema juurde Pärnumaale kolinud.

   Testamendile tehtud käekirjaekspertiis võrdles Laidi käekirja ja Inge kirjutatud uusaastakaarte ning sedastas, et Laidi ei ole testamenti kirjutanud, küll aga on testamendi käekiri väga sarnane Inge käekirjaga. Maiest sai oma ema seaduslik pärija. Ent Inge ja Andres ei jätnud asja niisama ja kaebasid asja edasi kuni riigikohtuni, mis kaebust enam menetlusse ei võtnud. Üks praeguse mõrvaloo tunnistaja ütles kohtus, et Inge oli pärast testamendivõltsingu läbi kukkumist öelnud, et tema seda niisama ei jäta. 2020. aasta sügisel oli kohtuvaidlus lõppenud ning Inge ja Andres pidid seal kaotust tunnistama.

   ## Uus plaan

   Ent 2021. aasta suveks oli ilmselt küpsenud uus plaan. Ühel juuni alguse päeval ilmusid Inge ja Aivo Ida-Virumaale Maie õue peale. Õuel paisus jutt sõneluseks. Veelgi enam: jahmunud Maie rääkis hiljem sõpradele, et Aivo kiskus tal juukseid peast. Aivo ei eita seda. Nüüd tapmises süüdistatuna kohtupingis istudes räägib ta naiivselt naeratades, et kiskus Inge soovitusel Maie peast juukseid, et need DNA-uuringusse saata. Inge oli talle väitnud, et nii saaks kuidagi uuesti vaidlustada võltstestamendi ja lõpuks peaks asjalugu jääma nii, et Aivo saab Maie majja elama kolida. Lähemalt ei oska Aivo midagi rääkida. Tema lihtsalt tegi, nagu talle öeldi.

   Sel suvel ei jätnud Inge Maiet rahule. Maie hakkas kartma. Ta tegi politseisse avalduse, et pelgab oma elu pärast. Ta kaalus ka Ingele ja Aivole lähenemiskeelu taotlemist ning rääkis tuttavatele, et peaks hankima maja juurde valvekaamerad, aga ei jõudnud jutust kaugemale. Mida politsei Maie avalduse peale ette võttis ja kuidas teda kaitsta sai? Eesti Päevaleht esitas politseile päringu, ent eilse seisuga veel vastust polnud.

   Samal suvel jõudis politseisse veel üks avaldus. Selle esitas ametnik, kes kartis, et Inge kasutab arengupeetusega Aivot orjana.

   2021. aasta 11. augustil keeras politseiauto Pärnumaal Andu-Papi talu õue peale. Peatselt kutsusid nad appi põllumajandus- ja toiduameti ametnikud. Paljastati Inge kutsikavabrik. Ametnikud leidsid talust ligi 30 koera. Kaks looma olid kuuris luku taga. Kaks kutsikat piinlesid õuel aiavõrgust improviseeritud puuris, ilma et neil oleks võimalik kuskilegi vihma või päikese käest varju minna. Majas oli veel koeri. Põrandal olid koerte väljaheiteid, terav uriinihais lõi ninna. Ühes toas oli eraldatud ruumi armetute nälginud kutsikate jaoks. Loomakaitsjad püüdsid koeri, politseinikud hoidsid kinni agressiivselt kriiskavat Inget. Ammu remontimata majas koorus tapeet, rippus ämblikuvõrke. Kõik haises uriini ja mustuse järele. Loomakaitsjad ei märganud majapidamises pesemisvõimalust, silma ei hakanud ka, kas kuskil on käimla. Ühte loomakaitsjat rabas asjaolu, et samas väikeses lagunenud ja äärmuslikult räpases majas elasid ka inimesed, sealhulgas ilmselgelt arengupeetusega noormees, kelle magamisase näis olevat koerte uriinist läbiimbunud madratsil.