Jaagup Kreem seletab poistele, miks tasub tüdrukutele uksi lahti teha 😜

3 comments

1. Ei tea kaua see “tüdrukud, iu” faas kestab tavaliselt poistel?

   Mäletan et ka päris väiksena arvasin et tüdrukud on tobedad, mängivad igavaid mänge ja nutavad liiga palju. Kui käisin algkoolis siis mu sõbral oli noorem õde kes koguaeg toppis nina igale poole ja tahtis meie poiste mängudega liituda aga me arvasime et tobe väike plika ja lükkasime koguaeg eemale. Kui mingis huviringis käisin ja enamus olid ainult tüdrukud ümberringi, siis siiralt arvutasin peas et kui tuleks lahing tüdrukute ja poiste vahel, mitu poissi mul vaja läheks et tüdrukute kamp ära võita. Kui olin ainuke poiss ruumis, siis tuli hirm peale et üksi ei suuda kõiki tüdrukuid lahingus ära võita, hakkas veidi kõhe ja hirmus. Kui ema tuli kunagi kunstikooli järele siis nutsin autos et ei taha enam minna sest seal pole ühtegi poissi. Ema lohutas, sain üle sellest ja käisin edasi.

   Aga mäletan et kusagil 4. klassis sai “tüdrukud, iu” otsa. Tegin endale esimest korda MSN’i ja Rate.ee konto. Esimest korda avanes võimalust näha nende tüdrukute pilte kes ei käinud minu koolis või klassis. Mingit kiimasust või isegi romantikat ei olnud, lihtsalt tekkis esimest korda elus tunne et äkki tüdrukud pole nii jubedad ja võiks proovida olla mõne tüdrukuga sõber. Saingi Rate.ee’st väljavalitu, üks tüdruk teisest Eesti linnast. Suhtlesime niisama tavalist juttu omavahel – perest, lemmikloomadest, koolist jne. Sain temaga kirjasõpradeks. Siis sealt edasi hakkas see arenema et enam ei põlastanud ega kiusanud tüdrukuid nii palju, proovisin nendega läbi saada kui nad minu vastu sõbralikud olid.

   Romantilisem huvi tuli kusagil põhikooli lõpuklassides. Kui esimest korda crushid hakkasid tekkima, muutusid tüdrukud uuesti hirmsaks mõnda aega – mis siis kui mulle hakkab keegi meeldima aga ma ei julge talle öelda? Mis siis kui ma julgen öelda, aga ei julge kokku saada? Kui ma kokku saan, millal ja kuidas ma neid suudlema pean? See 9. klass ja gümna aastad oli ikka korralik ärevus tüdrukutele mõeldes. Kui mõned korrad avanes võimalus tüdrukutega kohtamas käia siis oli iga kord tunne nagu läheks lahingusse. Jalad ja käed värisesid ja hääl murdus nii palju et isegi kokku saades “tere” öelda oli raske (mitte palju erinev kui Eminemi “Lose Yourself”). Ükskord helistas mulle üks neti tuttavast tüdruk ja mul tuli selline paanikahoog et ei suutnudki midagi öelda ja panin kõne ära. Kuniks 12. klass sain ühelt koolipeolt esimese tüdruksõbra. See oli esimene kord kus tunded olid vastastikused, seega ärevus taandus kõvasti ja sain temaga olla mina ise. Pool aastat oli äge suhe kuniks lörri läks, aga kogemuse mõttes väärtuslik aeg.

   Õnneks aastad pärast seda ainult kasvatavad iseloomu ja vähendavad igas mõttes ärevust.

   Aitäh et tulite mu TED talkile. Hipsteri blogi sissekanne #94 on selleks korraks lõppenud.

2. Veits imelik viis asjale läheneda, samas olen ka seda tüüpi neid kes oma elukaaslasele avab autoust/uksi ja aitab mantlit selga. Või vähemalt üritan – kõigile ju meeldib, kui nende vastu vahel kena ollakse.

3. Need ààrmusfeminatsid on vihast nàost punased, sellistest asjades rààgitakse nagu naisele ukse avamisest.

   Ma teen alati nii, sest see nàitab austust ja viisakust.