Nägin vist kusagil neli või viis aastat tagasi neid esinemas ühel Tartu üritusel. Vähemalt solist tundus kergelt (mitte kõvasti) joobes olevat. Alustas esinemist lühikese looga, milles rääkis sellest, kuidas tarbis eile alkoholi ja täna pea valutab ning on halb olla. Esinesid muidu hästi, tore oli neid näha.
Mis seal salata, äge bänd on tegelikult. Soovitan kuulata laulu “esteet-kusipea” – väga punk laul väga pungi tekstiga.
Olen teinud isegi 80-90ndate punk kultuurist uurimistöö ja olin pikalt ka arvamusel punk on “surnud”.
Kuni mingi paar aastat tagasi bussijaama ligidal oli koht kus ühel pool oli mingi hipsterite baar Zuu ja teiselpool hoonet oli mingi underground lokaal (ei tea nime)
Ja mingi täiesti suvaline reede õhtu läksin peale tööd sinna hipsterite baari, aga korra kuulsin mingi hästi sellist kõige rõvedama ja tooremat punk muusika (kidra on üks suur *powerchord noise* ja laulja karjub oma viimased häälepaelad välja, et ei saanud aru isegi mis keeles laulab). Viskasin korra pilgu mis kõrval ruumis toimub ja sain sellise kultuurilise shokki. Terve väike lokaal oli paksult 16-20ndates noori täis, õlg õla vastu *moshimas*.
Nagu rock või elektri kitarri muusika ei kao mitte kunagi. 70ndate discost tänapäeva raadio pop muusikani, kus sul ikka live kitarr ja bass on täitsa muusikas olemas. Lisaks lõpmatult popartiste, kes ei tee ligilähedalegi rock muusikale, aga kitarriga “rockstaarid” tahaksid nad tegelikult ikka olla.
Et see kui mingi zanr pole *mainstream*, ei tähenda see kohe, et ta “surnud on”.
4 comments
Punk ei ole surnud, see vaid haiseb nii.
Nägin vist kusagil neli või viis aastat tagasi neid esinemas ühel Tartu üritusel. Vähemalt solist tundus kergelt (mitte kõvasti) joobes olevat. Alustas esinemist lühikese looga, milles rääkis sellest, kuidas tarbis eile alkoholi ja täna pea valutab ning on halb olla. Esinesid muidu hästi, tore oli neid näha.
Mis seal salata, äge bänd on tegelikult. Soovitan kuulata laulu “esteet-kusipea” – väga punk laul väga pungi tekstiga.
Olen teinud isegi 80-90ndate punk kultuurist uurimistöö ja olin pikalt ka arvamusel punk on “surnud”.
Kuni mingi paar aastat tagasi bussijaama ligidal oli koht kus ühel pool oli mingi hipsterite baar Zuu ja teiselpool hoonet oli mingi underground lokaal (ei tea nime)
Ja mingi täiesti suvaline reede õhtu läksin peale tööd sinna hipsterite baari, aga korra kuulsin mingi hästi sellist kõige rõvedama ja tooremat punk muusika (kidra on üks suur *powerchord noise* ja laulja karjub oma viimased häälepaelad välja, et ei saanud aru isegi mis keeles laulab). Viskasin korra pilgu mis kõrval ruumis toimub ja sain sellise kultuurilise shokki. Terve väike lokaal oli paksult 16-20ndates noori täis, õlg õla vastu *moshimas*.
Nagu rock või elektri kitarri muusika ei kao mitte kunagi. 70ndate discost tänapäeva raadio pop muusikani, kus sul ikka live kitarr ja bass on täitsa muusikas olemas. Lisaks lõpmatult popartiste, kes ei tee ligilähedalegi rock muusikale, aga kitarriga “rockstaarid” tahaksid nad tegelikult ikka olla.
Et see kui mingi zanr pole *mainstream*, ei tähenda see kohe, et ta “surnud on”.