Pitbulli omanikud kui nende 45 kg Nunnu haistab imikuid
Ma näen ainult neid sitahunnikuid igalpool.
Tassike – sest kui ta lahti saab on vaja tassike morfiini, et äkki elus püsida teel haiglasse.
“Ta tahab lihtsalt mängida…” Sinu sooltega
Fluffy
Kuidas me inimese-loomana küll oleme jõudnud koerte ja teiste loomadega koos elamisest erilise liigini, kes teisi pudulojusid kardab ning võõristab?
Kuidas saame me ühena imetajatest loomadest teisi nii ala-vääristada, et neid puhtalt instinktide toimel tegutsevate hingetute masinatena kohtleme? Või kuidas me küll jõudnud oleme olukorrani, kus akendeta, pimedas pead-jalad koos me teisi loomi endale söögiks või karusnahaks kasvatamiseni jõudnud oleme?
Mil viisil me inimese-loomana end liigina teistest küll kõrgemalt arenenuks ikka veel saame pidada? Kas ei kulu meil teiste loomadega võrreldes mitte kõige suurem osa sisse söödud energiast oma üüratu aju toimimas hoidmiseks? Kas ei tee see meie mõistust just kõige eba-efektiivsemaks võrreldes teiste loomadega?
Kummalisel kombel teiste loomade ees meil on ainult kaks eelist: kaugele kõndimise võime (me suudame rännata kaugemale kui Aafrika savannides seda teevad rohelise muruga kaasas käivad gnuud); ning kohanemise võime (suudame ka elu jooksul kasvõi mitu korda kardinaalselt muuta oma käitumist ulatuses, mida ükski teine loomaliik ei praktiseeri).
Kas pole koer üks vähestest, kes teistest loomadest täielikult peremehele terve oma elu pühendada suudab? Kas pole ta hobuse, lamba, kassi ja lehma kõrval üks vähestest taltsatest? Mainimata siin postituses veel poole sõnagi kodulinde.
​
Kui paljud meist mäletavad ehk oma sugulasi, kes maal elasid – võib-olla kolhoosis rügasid ja hiljem pensionile jäädes ise loomi pidasid?
Kui paljud meist veetsid mõne suvevaheaja maal, heina tehes ja päriselt mäletavad, mis tähendas loomadega koos elamine?
Kas leidub veel mõni, kellel vana-vanemate kodus lahtisena peeti koeri, kasse ja ehk lambaidki? Endal just lammastega kogemus, kuidas nad karjas alati valisid üksteise seast ühe, kellega kaasas käia. Kuidas pannes lehma ketti, lambad sai mõneks ajaks jätta tema ümber vabalt karjamaale? Ning siis isegi kui lehm pääses ketist lahti – ta alati tuli koju (kusjuures lambad tulid temaga kaasa). Peamiselt selle pärast, et keskpäeva paiku laudas oli parem (vähem putukaid), ning kodust kaevu kõrvalt sai pajast juua.
Kuidas kassid olid õue-loomad, kes leidsid endale söögi ise. Mingit liiva-kastiga jändamist ei olnud. Tuppa pidi neid meelitama – ning alati nad lõpuks otsisid viise, kuidas tagasi toast välja saada.
Kes mäletab, kuidas koerad ise hoidsid kodu territooriumi? Lisaks sellele, et iga külalise ja metslooma peale nad reageerisid, mõnigi koer hoidis nii maja-esise kanadest puhtana kui karjamaa metsloomadest? Kes mäletab kui palju koerast saab olla abi loomade karjatamisel? Ning kui paljudest koertest siiamaani mõnest on tolku nii jahil kui politsei-töös või lausa pimeda või suhkruhaige kaaslasena? Neid ei pidanud rihmas, ega ketis hoidma – sest talu ümber oli neile piisavalt maad, mida oma karja territooriumiks pidada?
Praeguseks mul on mul natukene kahju, et enamus linnas kasvanud inimestest – sealhulgas mu enda lapsed – on loomadest võõrdumas.
Ei ole hea tunne vaadata, kuidas 65 ruutmeetrises linnakorteris peetavatest koertest on saanud staatuse sümbol, kellele poest krõbinaid osta, ning kellega tuleb kaks-kolm korda päevas neid rihma- ja suukorvitades jalutada. Mida rohkem suure roti mõõtu, seda parem.
Korralik koer suudab palju rohkem. Meenutagem kui palju abi on olnud hobusest, eeslist ja kaamlist. Isegi veise-pullist oskasid meie esiisad ja esi-emad küllaltki taltsa härja teha.
Sarnane lugu on kassiga, kes muidu näriliste eemal hoidmisega tegelenud on. Kuidas tänapäeval isegi kass saab ära ehmatada kui linnakorteris esimest korda elusat hiirt kohtab.
11 comments
Tühjus
Pitbulli omanikud kui nende 45 kg Nunnu haistab imikuid
Ma näen ainult neid sitahunnikuid igalpool.
Tassike – sest kui ta lahti saab on vaja tassike morfiini, et äkki elus püsida teel haiglasse.
“Ta tahab lihtsalt mängida…” Sinu sooltega
Fluffy
Kuidas me inimese-loomana küll oleme jõudnud koerte ja teiste loomadega koos elamisest erilise liigini, kes teisi pudulojusid kardab ning võõristab?
Kuidas saame me ühena imetajatest loomadest teisi nii ala-vääristada, et neid puhtalt instinktide toimel tegutsevate hingetute masinatena kohtleme? Või kuidas me küll jõudnud oleme olukorrani, kus akendeta, pimedas pead-jalad koos me teisi loomi endale söögiks või karusnahaks kasvatamiseni jõudnud oleme?
Mil viisil me inimese-loomana end liigina teistest küll kõrgemalt arenenuks ikka veel saame pidada? Kas ei kulu meil teiste loomadega võrreldes mitte kõige suurem osa sisse söödud energiast oma üüratu aju toimimas hoidmiseks? Kas ei tee see meie mõistust just kõige eba-efektiivsemaks võrreldes teiste loomadega?
Kummalisel kombel teiste loomade ees meil on ainult kaks eelist: kaugele kõndimise võime (me suudame rännata kaugemale kui Aafrika savannides seda teevad rohelise muruga kaasas käivad gnuud); ning kohanemise võime (suudame ka elu jooksul kasvõi mitu korda kardinaalselt muuta oma käitumist ulatuses, mida ükski teine loomaliik ei praktiseeri).
Kas pole koer üks vähestest, kes teistest loomadest täielikult peremehele terve oma elu pühendada suudab? Kas pole ta hobuse, lamba, kassi ja lehma kõrval üks vähestest taltsatest? Mainimata siin postituses veel poole sõnagi kodulinde.
​
Kui paljud meist mäletavad ehk oma sugulasi, kes maal elasid – võib-olla kolhoosis rügasid ja hiljem pensionile jäädes ise loomi pidasid?
Kui paljud meist veetsid mõne suvevaheaja maal, heina tehes ja päriselt mäletavad, mis tähendas loomadega koos elamine?
Kas leidub veel mõni, kellel vana-vanemate kodus lahtisena peeti koeri, kasse ja ehk lambaidki? Endal just lammastega kogemus, kuidas nad karjas alati valisid üksteise seast ühe, kellega kaasas käia. Kuidas pannes lehma ketti, lambad sai mõneks ajaks jätta tema ümber vabalt karjamaale? Ning siis isegi kui lehm pääses ketist lahti – ta alati tuli koju (kusjuures lambad tulid temaga kaasa). Peamiselt selle pärast, et keskpäeva paiku laudas oli parem (vähem putukaid), ning kodust kaevu kõrvalt sai pajast juua.
Kuidas kassid olid õue-loomad, kes leidsid endale söögi ise. Mingit liiva-kastiga jändamist ei olnud. Tuppa pidi neid meelitama – ning alati nad lõpuks otsisid viise, kuidas tagasi toast välja saada.
Kes mäletab, kuidas koerad ise hoidsid kodu territooriumi? Lisaks sellele, et iga külalise ja metslooma peale nad reageerisid, mõnigi koer hoidis nii maja-esise kanadest puhtana kui karjamaa metsloomadest? Kes mäletab kui palju koerast saab olla abi loomade karjatamisel? Ning kui paljudest koertest siiamaani mõnest on tolku nii jahil kui politsei-töös või lausa pimeda või suhkruhaige kaaslasena? Neid ei pidanud rihmas, ega ketis hoidma – sest talu ümber oli neile piisavalt maad, mida oma karja territooriumiks pidada?
Praeguseks mul on mul natukene kahju, et enamus linnas kasvanud inimestest – sealhulgas mu enda lapsed – on loomadest võõrdumas.
Ei ole hea tunne vaadata, kuidas 65 ruutmeetrises linnakorteris peetavatest koertest on saanud staatuse sümbol, kellele poest krõbinaid osta, ning kellega tuleb kaks-kolm korda päevas neid rihma- ja suukorvitades jalutada. Mida rohkem suure roti mõõtu, seda parem.
Korralik koer suudab palju rohkem. Meenutagem kui palju abi on olnud hobusest, eeslist ja kaamlist. Isegi veise-pullist oskasid meie esiisad ja esi-emad küllaltki taltsa härja teha.
Sarnane lugu on kassiga, kes muidu näriliste eemal hoidmisega tegelenud on. Kuidas tänapäeval isegi kass saab ära ehmatada kui linnakorteris esimest korda elusat hiirt kohtab.
Tupsu
ära muretse, ta ei hammusta
[https://youtu.be/Mm2whFH0VHw?t=14](https://youtu.be/Mm2whFH0VHw?t=14)
Kui see Tassike rihma otsas on, siis olgu, aga ma üldse ei saa aru neist inimestest, kes avalikus kohas oma koeraga lahtiselt on.
Kõik koerad võivad millelegi reageerida ootamatult, ja oma koera on ka kaitsta tunduvalt lihtsam vajadusel, kui ta on rihma otsas.
Он только играть хощет!