„Ei saa olla nii, et Ukrainas käib sõda ja meie oma elatustasemes midagi ei kaota,“ sõnab Oleg Gross, kes on ise Ukrainat toetanud poole miljoni euroga.
Olete heatujuline, kuigi ennustasite veel eelmise aasta lõpus, et 2023. aasta tuleb väga raske?
Majanduslikud raskused ei tohi meeleolu rikkuda. See võib mingis mõttes isegi meeleolu parandada, sest raskel ajal pead rohkem pingutama.
Kuidas praegust majandusolukorda kirjeldate?
Inimestel on raha vähem. Muidu oli ka nii, et viiendal kuupäeval ehk palgapäeval käive kasvab, aga no nüüd on seda veel rohkem tunda. Meie poeketis on sama tendents, millest kõik räägivad: valitakse rohkem „parim enne möödas“ tooteid.
Meie ketis on ostjaid kõvasti juurde tulnud. Üks põhjus on ukrainlased – statistika ütleb, et neid on Eestis 2%, aga tegelikult on neid ilmselt rohkem. Ukrainlased on *discounter*-poodide ostjad, nemad *premium*-klassi poodi ei lähe.
Teiseks kindlasti see, et osa inimesi on tulnud kallimatest kauplustest meile üle. Rakveres on meil päevas peaaegu tuhat ostjat rohkem kui aasta tagasi. Rakveres elab 14 500 inimest.
Aga käibe kasv on inflatsiooni jagu – kuni 15%.
Mis on teie hinnangul praeguse majandusolukorra põhjustanud?
Ma olen parempoolse mõtlemisega ja vaba turumajanduse täielik pooldaja. Praegu püütakse pidevalt süüdistada turumajandust, aga sellega pole siin midagi pistmist, monopoolsed ettevõtted on riigi omandis.
Olen tulihingeline Euroopa Liidu ja NATO pooldaja, aga Euroopa Liidus on väga palju asju väga valesti. Mis on energiaga juhtunud? Elektri börsisüsteemis tuleb päeva hind kõige kõrgema elektritootja pakkumise järgi. Suuremat absurdi ei saa olla. See on sama, kui mõni kallis poekett müüks mingit toodet kõige kallima hinnaga ja kõik ostjad teistes poodides peaksid automaatselt maksma sama toote eest sama kõrget hinda.
Nii tekkiski anomaalia ja üldine vaesumine. Olukorra põhjus on energiakandjate hinna järsk tõus.
Kui palju mõjutab majandusolukorda sõda?
Muidugi pani sõda paugu! Kõik töötajad ütlevad praegu: elu on läinud nii palju kallimaks, peremees, tõsta palka!
Täna peame kõik endale aru andma, et sõjakulud tuleb meil endil kinni maksta. Ei saa olla nii, et Ukrainas käib sõda ja meie oma elatustasemes midagi ei kaota. Kõik, mis Ukrainas lõhutakse, selle maksame kogu rahvaga ühiselt kinni.
Mind häirib väga, kui paljud ütlevad: aitab ukrainlaste aitamisest, hakake Eesti inimesi aitama. Rumalamat juttu enam olla ei saa. Iga inimene võiks ette kujutada, mis juhtub, kui Ukraina peaks sõja kaotama?!
Mida Eesti valitsus on majanduskriisi juhtimisel õigesti, mida valesti teinud?
Suures plaanis valitsusest väga palju ei sõltu. Üks suur viga on abituse kasvatamine: püüame neid, kes on saamatud, haletseda, toetada ja neile kaasa tunda. Rohkem peaks inimesi suunama ise hakkama saama.
Abistamine käib kellegi arvelt ja riigil ei ole enam selleks vahendeid. Riigi ümberjaotamised peaks olema võimalikult minimaalsed. Igasugused jagamised tekitavad tohutult ebavõrdsust ja on riigile kulu.
Milliseid pingeid on sõda teie 1700 töötajaga ettevõttes tekitanud? Tean Ida-Virumaal ettevõtteid, kus ei tohi näha olla Z-tähti ja Georgi linte, aga ka mitte Ukraina lippe.
Meil on ikka Ukraina lipud. Vene rahvusest inimestega pole meil minu teada ühtegi konflikti olnud. Ma üldse ütleks, et venelased on tagasihoidlikumaks muutunud. Lubasin endale paari aasta peale ühe nädala puhkust ja käisin korra Türgis. Seal on sama asi – muidu oli tunne, nagu ainult venelased puhkaks, aga nüüd on nad tõesti vaiksed.
Üldine suhtumine ukrainlastesse on meil positiivne, kuigi ka meie eesti inimestel, kes kaugemale vaadata ei oska, käib umbes niisugune jutt: miks neid ukrainlasi nii palju kiidetakse ja aidatakse? Seda väikest rahulolematust ja väsimust on tunda.
Mida olete ise ukrainlaste toetamiseks teinud?
Ikka väga palju. Arvan, et Eestis annab teist niisugust inimest leida. Oma isiklikest vahenditest olen aidanud vähemalt 500 000 eest. Vähemalt! Selle ma olen endale südameasjaks võtnud.
(*Näitab videoid, milles kuue Ukraina sõjaväeosa esindajad, näiteks Hersoni 192. pataljoni võitlejad, tänavad Oleg Grossi abi eest ja soovivad talle sünnipäevaks õnne*.)
Alguses ma tegin kõvasti vigu, kandsin üle raha ja saatsin toiduaineid. Sõja alguses oli emotsioon tugev, aga ma ei ole üldse kindel, et kõik see abi sinna kohale jõudis.
Kui ma praegu kuulen, kuidas Ukrainas armees toiduhankeid tehakse… See, et Ukraina on korruptsiooni täis, on selge. Mulle on paljud ütelnud, et Oleg, mis sa arvad, kas Ukrainasse läheb mingi abi ilma uuesti maha müümata? Need videod on selge tõendus, et minu asjad on läinud.
Panin omalt poolt välja kaheksa elektrigeneraatorit ja tegin ettevõtjatele üldise üleskutse, et pange juurde. Lõpuks läks Ukrainasse 200 generaatorit! Võimas.
Alguses tegin ülekandeid Ukraina organisatsioonidele. Saatsime lihakonserve ja makarone, aga need olid täiesti mõttetud, sest jutt, et nad on näljas ja paljad… Ei saa välistada, et mõni abikoorem näiteks Narva turule läks. Siin tekkisid inimesed, kes väidetavalt viisid abi Poola-Ukraina piirile, kust abi läks edasi jaotuskeskustesse. Kuhu see tegelikult läks, seda kõike ei saa kontrollida.
Olen siin olevaid ukrainlasi aidanud, ehitanud neile elamispinnad. Nii nagu eestlased käisid üheksakümnendate alguses Soomes või Rootsis tööl ja panid seal palehigis – sama olukord on praegu ukrainlastega Eestis. Neid hoia nagu hulle hullumajas kinni, et nad pühapäeval töö juurde ei läheks! (*Naerab.*)
Meil on ettevõttes praegu umbes 130 ukrainlast. Enne sõda oli umbes 60.
2)
Kui sõda algas, siis kandsid paljud poeketid Vene kauba kohe maha. Teie teatasite, et müüte Vene kaubad maha, ära neid ei viska. Kas saite sellepärast palju pahandada?
Vastupidi. Mulle tuldi ütlema, et see on väga arukas. Kui kaup on venelasele välja makstud, siis seda ära visata ei tohi. Siin meenub juba meie lapsepõlve kasvatus: toitu ei loobita ära. Toidul ei ole rahvust.
Loomulikult mitte mingit uut Vene kaupa me enam juurde ei ostnud. Lisaks panime kohe sõja puhkedes gaasi kinni. Kogu gaasi kasutamine on meil täiesti nullis, meie poolt okupantidele mingit gaasiraha ei lähe.
Valimised lähenevad. Neli aastat tagasi ei võtnud rahandusinimesed tõsiselt Isamaa lubadust minna teise pensionisamba kallale, aga nüüd on see tehtud. Milliseid hirme või lootusi teil valimiste eel on?
Mina pensionisamba vabastamist õigeks ei pea, see tõi turule väga palju lühiajalist raha. See võimendas tarbimist ja kindlasti andis hoogu Eesti inflatsioonile – et olime selle poolest Euroopas esirinnas.
Nendel inimestel, kes pensioniraha eest tõesti laenud ära maksid, nendega on hästi. Aga tihtipeale inimesed, kellel on raha vähe ja kes võtavad selle hädaga välja – nad ei ole kõige paremad analüütikud. Sealt tuli kindlasti palju rumalaid otsuseid.
Mis mulle tänase poliitika juures kõige rohkem vastu hakkab, on rivitu katteta lubaduste andmine. Igaüks, kes midagi lubab, võiks kohe öelda, kust ta raha võtab. Kas käib oma taskust äkki välja? Mitte üks erakond ei räägi sellest, kuidas uue väärtuse loomiseks Eesti elu parandada.
Saan aru, et seda tehakse ju ullikeste käest häälte saamiseks, aga kindlasti ei ole see riigimehelik. Kui majanduskeskkonna kujundamise mõttes mängitakse kogu aeg lühiajalist mängu, siis see on allamäge veeremine.
Selle aasta riigieelarve on 1,2 miljardiga miinuses. Võime küll ärbelda, et Eesti riigi võlg on teiste riikidega võrreldes väike, aga see on varasemate aastate hea töö tulemus ega õigusta tänast laenu võtmist palkade tõstmiseks.
Kujutage nüüd ette, et lähen eraettevõtjana pangahärrade juurde: mul on hea plaan, tahan inimeste palkasid tõsta, aga raha mul ei ole. Kas saaks selle jaoks järgmiseks aastaks pangast laenu?
See ajab naerma, aga riik nii tegi. Jooksvate kulude katteks võetakse laene ja viiakse riigieelarve teadlikult miinusesse.
Tuleks tõele näkku vaadata: praegu on vaesumise periood, midagi pole teha. Paljud võivad öelda, et sina, kuradi rikas, sul on hea rääkida. Jah, ma olen rikas, aga ma ka aitan ja tahaks näha, kes on minust rohkem valmis andma.
Vahel on tunne, et kandideeriks ise valimistel. Aga suure ettevõtte juhina ma seda teha ei saa.
Mitu pakkumist teile tänavustel valimistel osalemiseks tehti?
Mulle enam ei tehta. Teatakse, et ma ei lähe, seda on juba nii palju kordi küsitud. Suures ettevõttes on kahjuks nii, et valdades istuvad võimul eri erakonnad. Kohe tekivad ju raskused, kui sa ise oled ettevõtjana kuskil erakonnas.
Ukrainat toetate te suurelt, kas toetate ka erakondi?
Erakondi väga minimaalselt. Sel aastal on mul veel mõned otsused tegemata, praeguse seisuga ei ole veel erakondi toetanud. Mu jutust on aru saada, kuhu poole mu mõttemaailm kuulub. Need toetused on ikka marginaalsed.
Viiekohalised, kuuekohalised?
Kindlasti mitte kuuekohalised.
Teie põlvkonna suurettevõtjatel läheb elus muidu hästi, ainult üks asi rikub tuju – rikaste edetabelis lähevad mööda täiesti teistsuguse ärimudeliga toimetavad idu- ja krüptoettevõtjad. Kas teie ka sellist kadedust tunnete?
Ei. Igal ajal on omad võimalused. Kui mina äriga alustasin, siis oli reaalmajandus: kõigepealt oli vaja sooja tuba ja täis kõhtu.
Täna tunnetame, et oleme samas kohas, reaalmajanduses tagasi. Virtuaaläridel ei lähe praegu eriti hästi. Paneksin neile väikese paugu: ka nende tõttu on inflatsioon täna suur. Nad on väga palju inimesi ära lollitanud, need ükssarvikud ja mis nad kõik on. Mitte tahtlikult, aga lõpuks on välja kujunenud nii, et virtuaalettevõtetes on raha ära põlenud. See ei tule praegu meie majandusele kasuks.
Heidaksin väikese kivi ka meie ajakirjanduse ja valitsuse kapsaaeda. Kogu aeg tuuakse eeskujuks, kuidas investeeritakse aktsiatesse ja krüptovaluutadesse, kui palju selle pealt teenitakse. Inimesi kutsutakse hõlptulu teenima. Minu põlvkonna arusaam on ikka see, et inimesi peaks üles kutsuma uut reaalset väärtust looma.
Ukrainlaste aitamisse suhtuvad eestlased väga toetavalt. 2015. aastal üllatasite te sellega, et pidasite õigeks ka Süüria põgenike vastuvõtmist. Mis on saanud sellest Aafrika mehest, kelle te toona elektrikuna tööle võtsite?
Ta läks meilt edasi. Kuhu, ma ei tea. Lihtsalt tema lugu pani mind samamoodi kaasa tundma. Kui see mees Moskvas ülikoolis õppis, tapeti ta sõber ära, sest ta oli must. Mul oli temast kui inimesest väga kahju.
Ega mina ka ei oota Eestisse palju moslemeid, me näeme, mis täna Rootsis toimub. Aga üksikisiku tasemel on mul põhimõte, et kui keegi on hädas, siis tuleb inimesele käsi ulatada, mitte ta ära tõugata.
Kui mingi osa ukrainlasi siia ka maha jääb, siis mitte midagi sellest ei juhtu. Nad on valdavalt kõrgharidusega, intelligentsed, heade oskustega. Mõned erakonnad ütlevad, et eestimaalaste eest võetakse töö ära – see on nii rumal jutt! Ukrainlased ei tule siia direktoriks, haritud ukrainlased tulevad tegema lihtsat oskustööd.
Hiljuti lahkus meie hulgast Edgar Savisaar. Millised olid teie suhted ja milliseks peate tema kohta Eesti ajaloos?
Edgar Savisaarega polnud minul sel ajal, kui ta võimul oli, mitte mingisugust kokkupuutumist. Tean, et ta oli lõpus väga raskes seisus. Nagu ikka – inimestel on siis, kui nad on edukad, sõpru küll. Kui nad on raskes seisus, pole kedagi.
Ma ei olnud Savisaarega kõiges nõus, aga on selge, et ega täna talle kedagi vastu panna ei ole!
Võin häbenemata öelda, et aitasin teda päris palju, sest ta oli ikka väga õnnetu. Kui tal oli 70 aasta juubel ja ta tahtis külalisi kutsuda, siis oli Hundisilmal kõik kinni kasvanud, plank ära mädanenud.
Aitasin teda mitte selle pärast, et oleksin tema ideede pooldaja. Aga kui vaadata Eesti iseseisvuse algusperioodi, siis tema roll selles oli suur. Ma ei olnud temaga kõiges nõus, aga on selge, et ega täna talle kedagi vastu panna ei ole. Kuna ta oli Lääne-Virumaal oma talus, kui mult abi palus, siis ma ei keeldunud.
Ukrainlastega me oleme kultuuriliselt nii lähedased, et kindlasti mingi osa neist jääb siia ja see on meile kasulik.
Saite just 71aastaseks, kui kaua kavatsete veel ettevõtte juhina jätkata? Kui siin Lepnal ringi vaadata, siis tundub, et ilma teie loata ei lenda kontoris isegi kärbes.
Kui hakkasin äri tegema, siis mõtlesin, et teen kolm kauplust ja rohkem pole vaja. Kui pensionile läksin, siis kujutasin ette, et nüüd on see aeg käes – nagu oli mu isal, kui tema pensionile jäi.
Aga kuidagi jäi kripeldama, otsapidi jäin ettevõtte juurde. Olen öelnud oma lähimatele inimestele, lastele ja juhatuse liikmetele, et kui teie mu maha hääletate, siis astun kõrvale. Täna on nende seisukoht, et mind on siia vaja.
Oma isiklikust seisukohast – niikaua, kui tunned end kasulikuna, on palju parem olla kui abivajaja rollis. Inimestes abituse tekitamine põhjustab neil lõpuks depressiooni. Ma ei taha sellesse rolli sattuda.
Mida jutu lõpetuseks tahate rõhutada?
Tahan, et inimesed saaksid aru: Ukraina sõja peame kõik ühiselt kinni maksma, see ei ole kellegi teise sõda.
Lõpetada soovin positiivse noodiga: loodame, et kõik läheb hästi, õnneks oleme Euroopa Liidus ja NATOs. Usun, et suuremast kriisist tuleme sel aastal välja ja järgmisel aastal saame jälle vaikselt tõusma hakata.
Suures plaanis on meil asjad riigis päris hästi ja minu kriitika ei tähenda, et meil kõik halvasti oleks. Aga võiks ju veel parem olla.
>Mis on teie hinnangul praeguse majandusolukorra põhjustanud?
>Mis on energiaga juhtunud? Elektri börsisüsteemis tuleb päeva hind kõige kõrgema elektritootja pakkumise järgi. Suuremat absurdi ei saa olla. […] Nii tekkiski anomaalia ja üldine vaesumine. Olukorra põhjus on energiakandjate hinna järsk tõus.
Eesti elektribörs põhjustas globaalse inflatsioonitõusu.
Iga halb on kellegi hea
Muhe vana.
Aksiate ja passiivtulu kohta öeldu ajab küll harja natuke punaseks. Aktsiad on hõlptulu mis lisandväärtust ei tooda.
Erinevalt siis nt “näitlikust” toidupoest mis ostab odavalt toidu sisse asetab selle riiulile ning võtab selle “suure lisatud lisandväärtuse” eest 50-70%.
Grossi poes on töökuulutus müüja ametikohale Tallinna külje all ~900€ kuus. Ei kõnele just suurest firma suurest lisaväärtusest.
7 comments
Tore
„Ei saa olla nii, et Ukrainas käib sõda ja meie oma elatustasemes midagi ei kaota,“ sõnab Oleg Gross, kes on ise Ukrainat toetanud poole miljoni euroga.
Olete heatujuline, kuigi ennustasite veel eelmise aasta lõpus, et 2023. aasta tuleb väga raske?
Majanduslikud raskused ei tohi meeleolu rikkuda. See võib mingis mõttes isegi meeleolu parandada, sest raskel ajal pead rohkem pingutama.
Kuidas praegust majandusolukorda kirjeldate?
Inimestel on raha vähem. Muidu oli ka nii, et viiendal kuupäeval ehk palgapäeval käive kasvab, aga no nüüd on seda veel rohkem tunda. Meie poeketis on sama tendents, millest kõik räägivad: valitakse rohkem „parim enne möödas“ tooteid.
Meie ketis on ostjaid kõvasti juurde tulnud. Üks põhjus on ukrainlased – statistika ütleb, et neid on Eestis 2%, aga tegelikult on neid ilmselt rohkem. Ukrainlased on *discounter*-poodide ostjad, nemad *premium*-klassi poodi ei lähe.
Teiseks kindlasti see, et osa inimesi on tulnud kallimatest kauplustest meile üle. Rakveres on meil päevas peaaegu tuhat ostjat rohkem kui aasta tagasi. Rakveres elab 14 500 inimest.
Aga käibe kasv on inflatsiooni jagu – kuni 15%.
Mis on teie hinnangul praeguse majandusolukorra põhjustanud?
Ma olen parempoolse mõtlemisega ja vaba turumajanduse täielik pooldaja. Praegu püütakse pidevalt süüdistada turumajandust, aga sellega pole siin midagi pistmist, monopoolsed ettevõtted on riigi omandis.
Olen tulihingeline Euroopa Liidu ja NATO pooldaja, aga Euroopa Liidus on väga palju asju väga valesti. Mis on energiaga juhtunud? Elektri börsisüsteemis tuleb päeva hind kõige kõrgema elektritootja pakkumise järgi. Suuremat absurdi ei saa olla. See on sama, kui mõni kallis poekett müüks mingit toodet kõige kallima hinnaga ja kõik ostjad teistes poodides peaksid automaatselt maksma sama toote eest sama kõrget hinda.
Nii tekkiski anomaalia ja üldine vaesumine. Olukorra põhjus on energiakandjate hinna järsk tõus.
Kui palju mõjutab majandusolukorda sõda?
Muidugi pani sõda paugu! Kõik töötajad ütlevad praegu: elu on läinud nii palju kallimaks, peremees, tõsta palka!
Täna peame kõik endale aru andma, et sõjakulud tuleb meil endil kinni maksta. Ei saa olla nii, et Ukrainas käib sõda ja meie oma elatustasemes midagi ei kaota. Kõik, mis Ukrainas lõhutakse, selle maksame kogu rahvaga ühiselt kinni.
Mind häirib väga, kui paljud ütlevad: aitab ukrainlaste aitamisest, hakake Eesti inimesi aitama. Rumalamat juttu enam olla ei saa. Iga inimene võiks ette kujutada, mis juhtub, kui Ukraina peaks sõja kaotama?!
Mida Eesti valitsus on majanduskriisi juhtimisel õigesti, mida valesti teinud?
Suures plaanis valitsusest väga palju ei sõltu. Üks suur viga on abituse kasvatamine: püüame neid, kes on saamatud, haletseda, toetada ja neile kaasa tunda. Rohkem peaks inimesi suunama ise hakkama saama.
Abistamine käib kellegi arvelt ja riigil ei ole enam selleks vahendeid. Riigi ümberjaotamised peaks olema võimalikult minimaalsed. Igasugused jagamised tekitavad tohutult ebavõrdsust ja on riigile kulu.
Milliseid pingeid on sõda teie 1700 töötajaga ettevõttes tekitanud? Tean Ida-Virumaal ettevõtteid, kus ei tohi näha olla Z-tähti ja Georgi linte, aga ka mitte Ukraina lippe.
Meil on ikka Ukraina lipud. Vene rahvusest inimestega pole meil minu teada ühtegi konflikti olnud. Ma üldse ütleks, et venelased on tagasihoidlikumaks muutunud. Lubasin endale paari aasta peale ühe nädala puhkust ja käisin korra Türgis. Seal on sama asi – muidu oli tunne, nagu ainult venelased puhkaks, aga nüüd on nad tõesti vaiksed.
Üldine suhtumine ukrainlastesse on meil positiivne, kuigi ka meie eesti inimestel, kes kaugemale vaadata ei oska, käib umbes niisugune jutt: miks neid ukrainlasi nii palju kiidetakse ja aidatakse? Seda väikest rahulolematust ja väsimust on tunda.
Mida olete ise ukrainlaste toetamiseks teinud?
Ikka väga palju. Arvan, et Eestis annab teist niisugust inimest leida. Oma isiklikest vahenditest olen aidanud vähemalt 500 000 eest. Vähemalt! Selle ma olen endale südameasjaks võtnud.
(*Näitab videoid, milles kuue Ukraina sõjaväeosa esindajad, näiteks Hersoni 192. pataljoni võitlejad, tänavad Oleg Grossi abi eest ja soovivad talle sünnipäevaks õnne*.)
Videotes tänatakse teid autode, elektrigeneraatorite eest…
Alguses ma tegin kõvasti vigu, kandsin üle raha ja saatsin toiduaineid. Sõja alguses oli emotsioon tugev, aga ma ei ole üldse kindel, et kõik see abi sinna kohale jõudis.
Kui ma praegu kuulen, kuidas Ukrainas armees toiduhankeid tehakse… See, et Ukraina on korruptsiooni täis, on selge. Mulle on paljud ütelnud, et Oleg, mis sa arvad, kas Ukrainasse läheb mingi abi ilma uuesti maha müümata? Need videod on selge tõendus, et minu asjad on läinud.
Panin omalt poolt välja kaheksa elektrigeneraatorit ja tegin ettevõtjatele üldise üleskutse, et pange juurde. Lõpuks läks Ukrainasse 200 generaatorit! Võimas.
Alguses tegin ülekandeid Ukraina organisatsioonidele. Saatsime lihakonserve ja makarone, aga need olid täiesti mõttetud, sest jutt, et nad on näljas ja paljad… Ei saa välistada, et mõni abikoorem näiteks Narva turule läks. Siin tekkisid inimesed, kes väidetavalt viisid abi Poola-Ukraina piirile, kust abi läks edasi jaotuskeskustesse. Kuhu see tegelikult läks, seda kõike ei saa kontrollida.
Olen siin olevaid ukrainlasi aidanud, ehitanud neile elamispinnad. Nii nagu eestlased käisid üheksakümnendate alguses Soomes või Rootsis tööl ja panid seal palehigis – sama olukord on praegu ukrainlastega Eestis. Neid hoia nagu hulle hullumajas kinni, et nad pühapäeval töö juurde ei läheks! (*Naerab.*)
Meil on ettevõttes praegu umbes 130 ukrainlast. Enne sõda oli umbes 60.
2)
Kui sõda algas, siis kandsid paljud poeketid Vene kauba kohe maha. Teie teatasite, et müüte Vene kaubad maha, ära neid ei viska. Kas saite sellepärast palju pahandada?
Vastupidi. Mulle tuldi ütlema, et see on väga arukas. Kui kaup on venelasele välja makstud, siis seda ära visata ei tohi. Siin meenub juba meie lapsepõlve kasvatus: toitu ei loobita ära. Toidul ei ole rahvust.
Loomulikult mitte mingit uut Vene kaupa me enam juurde ei ostnud. Lisaks panime kohe sõja puhkedes gaasi kinni. Kogu gaasi kasutamine on meil täiesti nullis, meie poolt okupantidele mingit gaasiraha ei lähe.
Valimised lähenevad. Neli aastat tagasi ei võtnud rahandusinimesed tõsiselt Isamaa lubadust minna teise pensionisamba kallale, aga nüüd on see tehtud. Milliseid hirme või lootusi teil valimiste eel on?
Mina pensionisamba vabastamist õigeks ei pea, see tõi turule väga palju lühiajalist raha. See võimendas tarbimist ja kindlasti andis hoogu Eesti inflatsioonile – et olime selle poolest Euroopas esirinnas.
Nendel inimestel, kes pensioniraha eest tõesti laenud ära maksid, nendega on hästi. Aga tihtipeale inimesed, kellel on raha vähe ja kes võtavad selle hädaga välja – nad ei ole kõige paremad analüütikud. Sealt tuli kindlasti palju rumalaid otsuseid.
Mis mulle tänase poliitika juures kõige rohkem vastu hakkab, on rivitu katteta lubaduste andmine. Igaüks, kes midagi lubab, võiks kohe öelda, kust ta raha võtab. Kas käib oma taskust äkki välja? Mitte üks erakond ei räägi sellest, kuidas uue väärtuse loomiseks Eesti elu parandada.
Saan aru, et seda tehakse ju ullikeste käest häälte saamiseks, aga kindlasti ei ole see riigimehelik. Kui majanduskeskkonna kujundamise mõttes mängitakse kogu aeg lühiajalist mängu, siis see on allamäge veeremine.
Selle aasta riigieelarve on 1,2 miljardiga miinuses. Võime küll ärbelda, et Eesti riigi võlg on teiste riikidega võrreldes väike, aga see on varasemate aastate hea töö tulemus ega õigusta tänast laenu võtmist palkade tõstmiseks.
Kujutage nüüd ette, et lähen eraettevõtjana pangahärrade juurde: mul on hea plaan, tahan inimeste palkasid tõsta, aga raha mul ei ole. Kas saaks selle jaoks järgmiseks aastaks pangast laenu?
See ajab naerma, aga riik nii tegi. Jooksvate kulude katteks võetakse laene ja viiakse riigieelarve teadlikult miinusesse.
Tuleks tõele näkku vaadata: praegu on vaesumise periood, midagi pole teha. Paljud võivad öelda, et sina, kuradi rikas, sul on hea rääkida. Jah, ma olen rikas, aga ma ka aitan ja tahaks näha, kes on minust rohkem valmis andma.
Vahel on tunne, et kandideeriks ise valimistel. Aga suure ettevõtte juhina ma seda teha ei saa.
Mitu pakkumist teile tänavustel valimistel osalemiseks tehti?
Mulle enam ei tehta. Teatakse, et ma ei lähe, seda on juba nii palju kordi küsitud. Suures ettevõttes on kahjuks nii, et valdades istuvad võimul eri erakonnad. Kohe tekivad ju raskused, kui sa ise oled ettevõtjana kuskil erakonnas.
Ukrainat toetate te suurelt, kas toetate ka erakondi?
Erakondi väga minimaalselt. Sel aastal on mul veel mõned otsused tegemata, praeguse seisuga ei ole veel erakondi toetanud. Mu jutust on aru saada, kuhu poole mu mõttemaailm kuulub. Need toetused on ikka marginaalsed.
Viiekohalised, kuuekohalised?
Kindlasti mitte kuuekohalised.
Teie põlvkonna suurettevõtjatel läheb elus muidu hästi, ainult üks asi rikub tuju – rikaste edetabelis lähevad mööda täiesti teistsuguse ärimudeliga toimetavad idu- ja krüptoettevõtjad. Kas teie ka sellist kadedust tunnete?
Ei. Igal ajal on omad võimalused. Kui mina äriga alustasin, siis oli reaalmajandus: kõigepealt oli vaja sooja tuba ja täis kõhtu.
Täna tunnetame, et oleme samas kohas, reaalmajanduses tagasi. Virtuaaläridel ei lähe praegu eriti hästi. Paneksin neile väikese paugu: ka nende tõttu on inflatsioon täna suur. Nad on väga palju inimesi ära lollitanud, need ükssarvikud ja mis nad kõik on. Mitte tahtlikult, aga lõpuks on välja kujunenud nii, et virtuaalettevõtetes on raha ära põlenud. See ei tule praegu meie majandusele kasuks.
Heidaksin väikese kivi ka meie ajakirjanduse ja valitsuse kapsaaeda. Kogu aeg tuuakse eeskujuks, kuidas investeeritakse aktsiatesse ja krüptovaluutadesse, kui palju selle pealt teenitakse. Inimesi kutsutakse hõlptulu teenima. Minu põlvkonna arusaam on ikka see, et inimesi peaks üles kutsuma uut reaalset väärtust looma.
Ukrainlaste aitamisse suhtuvad eestlased väga toetavalt. 2015. aastal üllatasite te sellega, et pidasite õigeks ka Süüria põgenike vastuvõtmist. Mis on saanud sellest Aafrika mehest, kelle te toona elektrikuna tööle võtsite?
Ta läks meilt edasi. Kuhu, ma ei tea. Lihtsalt tema lugu pani mind samamoodi kaasa tundma. Kui see mees Moskvas ülikoolis õppis, tapeti ta sõber ära, sest ta oli must. Mul oli temast kui inimesest väga kahju.
Ega mina ka ei oota Eestisse palju moslemeid, me näeme, mis täna Rootsis toimub. Aga üksikisiku tasemel on mul põhimõte, et kui keegi on hädas, siis tuleb inimesele käsi ulatada, mitte ta ära tõugata.
Kui mingi osa ukrainlasi siia ka maha jääb, siis mitte midagi sellest ei juhtu. Nad on valdavalt kõrgharidusega, intelligentsed, heade oskustega. Mõned erakonnad ütlevad, et eestimaalaste eest võetakse töö ära – see on nii rumal jutt! Ukrainlased ei tule siia direktoriks, haritud ukrainlased tulevad tegema lihtsat oskustööd.
Hiljuti lahkus meie hulgast Edgar Savisaar. Millised olid teie suhted ja milliseks peate tema kohta Eesti ajaloos?
Edgar Savisaarega polnud minul sel ajal, kui ta võimul oli, mitte mingisugust kokkupuutumist. Tean, et ta oli lõpus väga raskes seisus. Nagu ikka – inimestel on siis, kui nad on edukad, sõpru küll. Kui nad on raskes seisus, pole kedagi.
Ma ei olnud Savisaarega kõiges nõus, aga on selge, et ega täna talle kedagi vastu panna ei ole!
Võin häbenemata öelda, et aitasin teda päris palju, sest ta oli ikka väga õnnetu. Kui tal oli 70 aasta juubel ja ta tahtis külalisi kutsuda, siis oli Hundisilmal kõik kinni kasvanud, plank ära mädanenud.
Aitasin teda mitte selle pärast, et oleksin tema ideede pooldaja. Aga kui vaadata Eesti iseseisvuse algusperioodi, siis tema roll selles oli suur. Ma ei olnud temaga kõiges nõus, aga on selge, et ega täna talle kedagi vastu panna ei ole. Kuna ta oli Lääne-Virumaal oma talus, kui mult abi palus, siis ma ei keeldunud.
Ukrainlastega me oleme kultuuriliselt nii lähedased, et kindlasti mingi osa neist jääb siia ja see on meile kasulik.
Saite just 71aastaseks, kui kaua kavatsete veel ettevõtte juhina jätkata? Kui siin Lepnal ringi vaadata, siis tundub, et ilma teie loata ei lenda kontoris isegi kärbes.
Kui hakkasin äri tegema, siis mõtlesin, et teen kolm kauplust ja rohkem pole vaja. Kui pensionile läksin, siis kujutasin ette, et nüüd on see aeg käes – nagu oli mu isal, kui tema pensionile jäi.
Aga kuidagi jäi kripeldama, otsapidi jäin ettevõtte juurde. Olen öelnud oma lähimatele inimestele, lastele ja juhatuse liikmetele, et kui teie mu maha hääletate, siis astun kõrvale. Täna on nende seisukoht, et mind on siia vaja.
Oma isiklikust seisukohast – niikaua, kui tunned end kasulikuna, on palju parem olla kui abivajaja rollis. Inimestes abituse tekitamine põhjustab neil lõpuks depressiooni. Ma ei taha sellesse rolli sattuda.
Mida jutu lõpetuseks tahate rõhutada?
Tahan, et inimesed saaksid aru: Ukraina sõja peame kõik ühiselt kinni maksma, see ei ole kellegi teise sõda.
Lõpetada soovin positiivse noodiga: loodame, et kõik läheb hästi, õnneks oleme Euroopa Liidus ja NATOs. Usun, et suuremast kriisist tuleme sel aastal välja ja järgmisel aastal saame jälle vaikselt tõusma hakata.
Suures plaanis on meil asjad riigis päris hästi ja minu kriitika ei tähenda, et meil kõik halvasti oleks. Aga võiks ju veel parem olla.
>Mis on teie hinnangul praeguse majandusolukorra põhjustanud?
>Mis on energiaga juhtunud? Elektri börsisüsteemis tuleb päeva hind kõige kõrgema elektritootja pakkumise järgi. Suuremat absurdi ei saa olla. […] Nii tekkiski anomaalia ja üldine vaesumine. Olukorra põhjus on energiakandjate hinna järsk tõus.
Eesti elektribörs põhjustas globaalse inflatsioonitõusu.
Iga halb on kellegi hea
Muhe vana.
Aksiate ja passiivtulu kohta öeldu ajab küll harja natuke punaseks. Aktsiad on hõlptulu mis lisandväärtust ei tooda.
Erinevalt siis nt “näitlikust” toidupoest mis ostab odavalt toidu sisse asetab selle riiulile ning võtab selle “suure lisatud lisandväärtuse” eest 50-70%.
Grossi poes on töökuulutus müüja ametikohale Tallinna külje all ~900€ kuus. Ei kõnele just suurest firma suurest lisaväärtusest.