„Koguduses lokkab nii depressioon kui ka alkoholism, kõik probleemid pannakse vähese palvetamise arvele,“ kirjeldab Jehoova tunnistajate eluviisi Marje, kes alustas kahe aasta eest uut elu. Suitsiidsed mõtted ja depressioon on nüüd jäänud minevikku, samuti ka argielu painavad reeglid.
„Ma kardan Jehoova tunnistajate koguduse noorte pärast. Depressiooni ja suitsiidseid mõtteid on palju, aga arsti juurde minekut taunitakse. Sisendatakse, et negatiivsed mõtted tekivad siis, kui sa pole pühendunud, ei palveta piisavalt,“ ohkab Marje, kes pärast 30 aastat Jehoova tunnistajaks olemist astus kaks aastat tagasi kogudusest välja.
Esimesed kümme aastat möödusid Marje elus tavapäraselt. Siis sattusid naise vanemate tutvusringkonda Jehoova tunnistajad, kes on osava lobitöö poolest tuntud. Ei läinud kaua, kui ka tema ema ja isa võtsid uue maailmapildi omaks. Esialgu ei osanud Marje suuri muutusi märgata, sest lapsena tundusid vanemate otsused normaalsusena. Kuid õige pea lõpetati peres sünnipäevade pidamine.
„Suhtlemine inimestega, kes kogudusse ei kuulunud, muutus ebasoosituks. Konkreetset keeldu ei olnud, aga pidevalt tehti selgeks, et see on taunitud. Asi polnudki nii väga kirjutatud reeglites, vaid süütundes, mida tekitati. Jumal ju näeb kõike ja teab, kas pead „soovitustest“ kinni või mitte.“ Näiteks klassiõdede küllakutsumine oli Marje jaoks välistatud. „Inimestega kogudusest väljaspool tohtisin suhelda vaid niipalju, kui oli viisakuse mõttes vajalik.“ Õnneks oli Marjel põhikoolis sõbranna, kes kuulus samuti kogudusse, tänu sellele tohtisid tüdrukud omavahel suhelda.
## Moraalinormide koodeks
Marje läks mehele juba 18aastaselt. Intiimsuhete vallas on Jehoova tunnistajate koguduse reeglid ülikarmid. Abielueelsed seksuaalsuhted on keelatud. Suudelda tohib teist inimest alles siis, kui ollakse kihlatud. Nii juhtubki, et paljud koguduse liikmed abielluvad verinoorelt pärast põgusat tutvust.
Marjele oli olukord veelgi keerulisem. Paar kuud enne mehega tutvumist langes ta vägivalla ohvriks ja kaotas süütuse.
„Kui oma praeguse eksmehega kohtusin ja tekkisid pulmaplaanid, olid minus suured kahtlused. Ema ütles mulle, et mul pole muud varianti kui abielluda, sest ega teist sellist meest ei tule, kes minusugust rikutud naist endale tahaks.“
Olukorda tagantjärele hinnates leiab ta, et ema säärane manipuleerimine 18aastase tütrega on lubamatu, kuid paraku on manipuleerimine koguduses täiesti tavaline.
Et Marje on „rikutud“, hakkas pärast pulmi ette heitma ka abikaasa. Naine oskab vaid oletada, et ilmselt vajas mees vabandust, miks naisest eemalduda.
Sügavad tunded ei kestnud abielus kaua. Lahutamine ei tulnud vähemalt alguses kõne allagi. Reegel on selge: seaduslikult võib paar küll lahutada, kuid kogudus tunnistab lahutust vaid siis, kui üks pool on teist füüsiliselt petnud. Kui lahutus toimub muudel põhjustel, ei tohi enam uuesti abielluda.
„Kujuta ette näiteks olukorda, kui mees väärkohtleb naist. Naine võiks ju lahutada, aga koguduse silmis oleks lahutus kehtetu ja naine ei tohiks uut suhet luua. See ongi põhjus, miks minu abielu kestis aastaid – ma ootasin, et mees mind petaks. Kui seda poleks juhtunud, oleks me ilmselt siiani koos.“
Pärast kolmanda lapse sündi soovis Marje lasta end steriliseerida. Seegi mõte laideti maha, sest Jumal on inimestele andnud suguorganid ja organismi tööd takistades astutakse Jumala tahte vastu.
Marje ei varja kibedat muiet, mainides, et kuigi spiraale ei lubata kasutada ja steriliseerimisele vaadatakse viltu, siis naisi, kes on SOS-pille võtnud, teab ta koguduses palju. Marje lisab mõrult, et inimesed üllatuks kuuldes, kui paljud Jehoova tunnistajad maadlevad alkoholiprobleemiga. Alkohol on ainus lubatud meelemürk ja mõõdukast tarbimisest on igaühel oma arusaam.
Pandeemiaaegne murdumine
Esimesed kahtlused koguduses toimuva kohta tekkisid Marjel koroonaaja alguses. Jehoova tunnistajatele kehtestati radikaalsed piirangud peaaegu sekundiga, mis tekitas naises küsimusi. Oli ta ju kasvanud teadmises, et Jumalat tuleb usaldada, Jumal päästab rahva ja kui oled olnud kuulekas tunnistaja, äratab ta surnud taas ellu.
„See oli minu tõde, mida ma tõesti uskusin. Siis tuli see viirus ja ühtäkki puhkes koguduses paanika. Mõtlesin, miks me siis nüüd Jumalat ei saa usaldada? Mis siis sellest on, kui me ära sureme? Jumal peaks meid päästma, miks see enam ei päde?“ Marje kahtlused süvenesid ja kui mõni aeg hiljem halvenes ta vaimne tervis, mis oli terve koguduses viibitud aja niigi nõrk olnud, sai karikas täis.
„Ma olin pidevalt õnnetu. Käisin koosolekutel ja tundsin, et olen väärtusetu, mõttetu. Ükskõik kuidas ma ka ei proovinud reeglite järgi elada, endast kõike anda, ei läinud mu elu nii, nagu mulle pidevalt lubati. Kui ma julgesin küsida, miks see nii on, siis öeldi, et ma ei pinguta piisavalt. Et järelikult teen häid asju valedel põhjustel, ei usu piisavalt, pean veel rohkem pühenduma.“
Rohkem pühendumine tundus naisele müstilisena. Kogudusel on kolm korda nädalas mitmetunnised koosolekud, mille jaoks on vaja lugeda kirjandust, vaadata spetsiaalseid telesaateid, ette valmistuda. Lisaks tuleb käia kuulutamistööd tegemas ning osaleda mitmepäevastel kogunemistel. Oluline on kõik üles kirjutada ja kõike tähele panna, sest kunagi ei tea, millisel koosolekul tuleb küsitlus kontrollimaks, kas oled ikka vajaliku meelde jätnud. Kõike seda tehakse vabast ajast täiskohaga töö ja pere kõrvalt.
Jehoova tunnistajatel võib küll olla isiklik elu ja hobid, aga need ei tohi kunagi takistada Jumala teenimist. Nii tundiski Marje sageli, et ta pole piisav, ja seda anti talle ka korduvalt mõista, kuniks ta enam ei jaksanud.
Valikuvõimalus puudub
„Ma olen näinud peresid, kus teismelised on enesetapu sooritanud. Enesetappe on rohkem, kui keegi julgeks tunnistada. Vanemate usk ei pruugi lastele sobida, aga noortel pole valikuvõimalust. Psühhiaatri juurde minek on samuti taunitud,“ selgitab ta.
Marje tunnistab, et oli koguduses oldud 30 aasta vältel suitsiidne ja ainuke tugi, mida ta sai, oli soovitus, et ta võtaks end kokku ja palvetaks rohkem. „Kui sa rohkem usuks, poleks sul depressiooni ka“, oli tavaline nõuanne, mida naisele anti.
Seetõttu ei jõudnudki Marje psühholoogi juurde. Peamiselt sellepärast, et ta kartis, et spetsialist ei oska teda aidata. Oli ju enamik tema probleemidest seotud koguduses kasvamisega. Kaasa ei aidanud seegi, et naise hea sõbranna käis endale abi otsimas, kuid tuge ei saanud.
„Sõbranna oli 30 ja süütu, ta polnud veel kaaslast leidnud ja frustratsioon temas oli meeletu. Psühholoog soovitas, et tal oleks vaja kellegagi seksida. Jehoova tunnistajal pole sellise soovitusega midagi peale hakata! Veelgi enam: pornot ja eneserahuldamist peetakse kohutavaks patuks. Porno vaatamise eest võidakse sind kogudusest välja heita.“
Marje sõnul on koguduses keeruline olukord ka geidel. Homoseksuaalsust Jehoova tunnistajate jaoks ei eksisteeri. Seevastu kuuleb edulugusid eksiteel olnud inimestest, kes arvasid, et nad on geid, aga tänu usule suutsid vastu võtta õige otsuse ja päevapealt muutuda ning on nüüd õnnelikus heterosuhtes. Vähemalt nii seda olukorda esitletakse. Marje usub, et võltspropaganda võib homoseksuaalsetele koguduseliikmetele laastavalt mõjuda. Keegi ei saa üleöö seksuaalset orientatsiooni muuta, olgu usk kui tugev tahes.
2)
### Lahkumise hind
Mõistes, et kui ta tahab elurõõmu tagasi saada, tuleb kogudusest lahkuda, võttis Marje raske sammu ette. Koguduses sisendati talle, et edaspidi saab naise elu ainult raskemaks minna. Alguses prooviti teda pisendada. Öeldi, et ta reageerib üle, on emotsionaalne naine ega saa ise ka aru, mida teeb. Marje oli selleks hetkeks juba pool aastat mõtet vaaginud ega kahelnud oma otsuses. Ta kirjutas avalduse, et ta koguduse liikmete seast välja arvataks.
Et samm oli oluline, arutas ta seda nii õe-venna, ema kui ka lastega, kes küll ei kiitnud otsust heaks, ent aktsepteerisid seda. Paraku tuli otsuse eest maksta kõrget hinda.
„Ma pole kaks aastat ema ega õe-vennaga suhelnud,“ tunnistab ta kurvalt. „Ma teadsin, et see nii juhtub. Nad ei tohi minuga suhelda, see on keelatud. Aga see on raske, väga raske. Ema elab mu lähedal, näen teda mõnikord poes ja lehvitan, aga ta pöörab ümber ja väldib mu pilku. Ema abiellumisest sain teada sõnumi kaudu. See sõnum oli üks vähestest, mida oleme paari aasta jooksul vahetanud.“
Teoreetiliselt ei tohiks Marje suhelda ka oma täiskasvanud pojaga, kes on endiselt koguduse liige, aga siin päästab tõik, et kuni poeg elab ema katuse all, on omavaheline suhtlemine lubatud. Alates päevast, kui noormees tiibu sirutab ja omaette elama kolib, muutub emaga suhtlemine keelatuks. Vähemalt juhul, kui ta soovib olla hea ja pühendunud jumalateenija.
### Avatud maailmas
Sel kevadel on Eestis valimised. Valimisteemast on Marje seni kauge kaarega mööda käinud, sest Jehoova tunnistajatele on igasugune poliitiline aktiivsus keelatud. „Tunnistajad võtavad Jumalat kui ainuvalitsejat. Kui Jumal on see, kes kõike otsustab, siis on valik tehtud. Inimvalitsused on sekundaarsed.“
Samal põhjusel ei heisata kunagi riigipühadel sinimustvalget lippu ega laulda hümni, rääkimata hümni ajal püsti tõusmisest. „Seda peetakse ebajumala kummardamiseks,“ kinnitab naine, kes tunneb nüüd esimest korda elus, et ta vaimne tervis on lõpuks korras.
Suitsiidsed mõtted ja depressioon on jäänud minevikku, samuti ka argielu painavad reeglid. Vaba aega jätkub ka hobideks ja pärast 30 aastat on tema ees avanenud uus maailm.
Marje on vaba ja teab, et õnnestumised-ebaõnnestumised ei sõltu usust ega sellest, mitu korda päevas ta palvetab. Mõnikord veab viltu, kuid ta teab, et süüdi ei ole tema. Elul on nii palju pakkuda ja Marje ei soovi millestki ilma jääda.
Kahjuks teadsin ka mina kahte jehoova tunnistajat. Üks oli hale alkohoolik. Polnud pere, hobisid ega midagi. Teine tuttav oli lapsepõlves mu sõber. Terve pere olid JW. Ema oli perearst aga salaja keeras patsiente vaktsiini vastaseks ja soovitas MMSi. Tütar vaeseke ei tohtinud koolis mingitelt üritustelt osa võtta ja tähtpäevi ei tähistatud. Samas peret ei huvitanud et ta aktiivsete narkarite, alkohoolikute jne kokku puutus pidevalt. Kahju temast.
Delfi nagu ikka. Üks peamistest Jehoova printsiibidest on ristist loobumine ja risti mitte tunnistamine kui püha objekti.
Sama nagu õhupüssi pilt tulirelva uudisele. Või kunagi mäletan kuidas vene delfi pani KL seeniorite pilti NSVL 2MS veteranide uudisele. 🫣
Mul hea sõber ja pinginaaber oli Jehoova. Jõulude ajal koolis ei käinud, hümni ajal püsti ei tõusnud jne. I know for sure that ta tegi seda lihtsalt vanemate pärast, sest läksime peale keskkooli ka samasse kooli edasi ja salaja pani pidu ja naistega ringi. Ütles, et ei saa fb-d ega midagi kasutada, sest vanemad saaksid teada ja korteriomanik samamoodi, kellelt seda üüris. Ütles, et automaatselt lüüakse korterist välja kui midagi sellist välja tuleb.
Oli väga normaalne tüüp isegi, pool Ukrainlane aga rääkis vene keeles ja eesti keeles mõlemas täiesti filigraanselt ja käis mõlemas keeles kiirlugemise võistlustel ja pani neid kinni isegi.
Pole temast viimased 7.aastat mitte midagi kuulnud. Internetis võimatu teda leida, täiesti 0.
Usun, et on ikka lõpuks selle asja küüsis ja vast leppinud sellega või päriselt omaks võtnud.
Mu koolis oli päris mitmeid veel, kes olid jehoovaf, aga ülejäänud peale klassivenna olid paduusklikud. Kurb oli vaadata kuidas 14.aastane hümni ajal istudes nutab, sest ta ei võinud püsti tõusta usu tõttu ja seega sai aru, et ta on tahtmatult teistsugusesse ebameeldivasse seisu pandud.
Kunagi käisid mu uksetaga ka ja väikevend ütles meelega, et KURAT, mida te tahate. Kuulsin aknapealt kuidas nad õues ütlesid, et siin majas elavad halvad inimesed. Fucked up.
Üks eit läkski perest nii lahku, et pere katkestas igasugused suhted. Funny on see, et nad kõik olid ühest väikesest tartumaa külast ja neid oli päris omajagu.
Edit: leidsin isegi, et tüüp on internetis ja pannud lausa toreda kassipildi endaga ülesse ja näeb välja suht fuckboy. Maybe there is hope:D ühendust võtta pole kuskilt siiski, sest mingis kunstifoorumis nimelühendiga esineb.
Tuleb välja et ka jehoova tunnisatajad on puhas kultus kus inimesi hoitakse kõige madalamate manipulatsiooni tehnikatega kinni. Vastik kohe. Kui kunagi jehoova tunnistaja ukse taha tuleb võtan ta ilusti vastu, pakun teed/kohvi ja hakkan teda murdma, painutan ja kruvin nii kaua kuniks aru saab mis süsteemis ta sees on.
Kõik religioonid on vähemal või suuremal määral sarnase mustriga. Selles mõttes on Eestis tore elada, enamik on täiesti normaalsed ateistid või kummardavad taarat. Olen uhke teie üle.
Kui ukse taha jälle stuvad siis saavad jalaga.
usuliikumisse kuulumine on eelistatavam ateismile, mis tahes monoteistlikule liikumisele
9 comments
„Koguduses lokkab nii depressioon kui ka alkoholism, kõik probleemid pannakse vähese palvetamise arvele,“ kirjeldab Jehoova tunnistajate eluviisi Marje, kes alustas kahe aasta eest uut elu. Suitsiidsed mõtted ja depressioon on nüüd jäänud minevikku, samuti ka argielu painavad reeglid.
„Ma kardan Jehoova tunnistajate koguduse noorte pärast. Depressiooni ja suitsiidseid mõtteid on palju, aga arsti juurde minekut taunitakse. Sisendatakse, et negatiivsed mõtted tekivad siis, kui sa pole pühendunud, ei palveta piisavalt,“ ohkab Marje, kes pärast 30 aastat Jehoova tunnistajaks olemist astus kaks aastat tagasi kogudusest välja.
Esimesed kümme aastat möödusid Marje elus tavapäraselt. Siis sattusid naise vanemate tutvusringkonda Jehoova tunnistajad, kes on osava lobitöö poolest tuntud. Ei läinud kaua, kui ka tema ema ja isa võtsid uue maailmapildi omaks. Esialgu ei osanud Marje suuri muutusi märgata, sest lapsena tundusid vanemate otsused normaalsusena. Kuid õige pea lõpetati peres sünnipäevade pidamine.
„Suhtlemine inimestega, kes kogudusse ei kuulunud, muutus ebasoosituks. Konkreetset keeldu ei olnud, aga pidevalt tehti selgeks, et see on taunitud. Asi polnudki nii väga kirjutatud reeglites, vaid süütundes, mida tekitati. Jumal ju näeb kõike ja teab, kas pead „soovitustest“ kinni või mitte.“ Näiteks klassiõdede küllakutsumine oli Marje jaoks välistatud. „Inimestega kogudusest väljaspool tohtisin suhelda vaid niipalju, kui oli viisakuse mõttes vajalik.“ Õnneks oli Marjel põhikoolis sõbranna, kes kuulus samuti kogudusse, tänu sellele tohtisid tüdrukud omavahel suhelda.
## Moraalinormide koodeks
Marje läks mehele juba 18aastaselt. Intiimsuhete vallas on Jehoova tunnistajate koguduse reeglid ülikarmid. Abielueelsed seksuaalsuhted on keelatud. Suudelda tohib teist inimest alles siis, kui ollakse kihlatud. Nii juhtubki, et paljud koguduse liikmed abielluvad verinoorelt pärast põgusat tutvust.
Marjele oli olukord veelgi keerulisem. Paar kuud enne mehega tutvumist langes ta vägivalla ohvriks ja kaotas süütuse.
„Kui oma praeguse eksmehega kohtusin ja tekkisid pulmaplaanid, olid minus suured kahtlused. Ema ütles mulle, et mul pole muud varianti kui abielluda, sest ega teist sellist meest ei tule, kes minusugust rikutud naist endale tahaks.“
Olukorda tagantjärele hinnates leiab ta, et ema säärane manipuleerimine 18aastase tütrega on lubamatu, kuid paraku on manipuleerimine koguduses täiesti tavaline.
Et Marje on „rikutud“, hakkas pärast pulmi ette heitma ka abikaasa. Naine oskab vaid oletada, et ilmselt vajas mees vabandust, miks naisest eemalduda.
Sügavad tunded ei kestnud abielus kaua. Lahutamine ei tulnud vähemalt alguses kõne allagi. Reegel on selge: seaduslikult võib paar küll lahutada, kuid kogudus tunnistab lahutust vaid siis, kui üks pool on teist füüsiliselt petnud. Kui lahutus toimub muudel põhjustel, ei tohi enam uuesti abielluda.
„Kujuta ette näiteks olukorda, kui mees väärkohtleb naist. Naine võiks ju lahutada, aga koguduse silmis oleks lahutus kehtetu ja naine ei tohiks uut suhet luua. See ongi põhjus, miks minu abielu kestis aastaid – ma ootasin, et mees mind petaks. Kui seda poleks juhtunud, oleks me ilmselt siiani koos.“
Pärast kolmanda lapse sündi soovis Marje lasta end steriliseerida. Seegi mõte laideti maha, sest Jumal on inimestele andnud suguorganid ja organismi tööd takistades astutakse Jumala tahte vastu.
Marje ei varja kibedat muiet, mainides, et kuigi spiraale ei lubata kasutada ja steriliseerimisele vaadatakse viltu, siis naisi, kes on SOS-pille võtnud, teab ta koguduses palju. Marje lisab mõrult, et inimesed üllatuks kuuldes, kui paljud Jehoova tunnistajad maadlevad alkoholiprobleemiga. Alkohol on ainus lubatud meelemürk ja mõõdukast tarbimisest on igaühel oma arusaam.
Pandeemiaaegne murdumine
Esimesed kahtlused koguduses toimuva kohta tekkisid Marjel koroonaaja alguses. Jehoova tunnistajatele kehtestati radikaalsed piirangud peaaegu sekundiga, mis tekitas naises küsimusi. Oli ta ju kasvanud teadmises, et Jumalat tuleb usaldada, Jumal päästab rahva ja kui oled olnud kuulekas tunnistaja, äratab ta surnud taas ellu.
„See oli minu tõde, mida ma tõesti uskusin. Siis tuli see viirus ja ühtäkki puhkes koguduses paanika. Mõtlesin, miks me siis nüüd Jumalat ei saa usaldada? Mis siis sellest on, kui me ära sureme? Jumal peaks meid päästma, miks see enam ei päde?“ Marje kahtlused süvenesid ja kui mõni aeg hiljem halvenes ta vaimne tervis, mis oli terve koguduses viibitud aja niigi nõrk olnud, sai karikas täis.
„Ma olin pidevalt õnnetu. Käisin koosolekutel ja tundsin, et olen väärtusetu, mõttetu. Ükskõik kuidas ma ka ei proovinud reeglite järgi elada, endast kõike anda, ei läinud mu elu nii, nagu mulle pidevalt lubati. Kui ma julgesin küsida, miks see nii on, siis öeldi, et ma ei pinguta piisavalt. Et järelikult teen häid asju valedel põhjustel, ei usu piisavalt, pean veel rohkem pühenduma.“
Rohkem pühendumine tundus naisele müstilisena. Kogudusel on kolm korda nädalas mitmetunnised koosolekud, mille jaoks on vaja lugeda kirjandust, vaadata spetsiaalseid telesaateid, ette valmistuda. Lisaks tuleb käia kuulutamistööd tegemas ning osaleda mitmepäevastel kogunemistel. Oluline on kõik üles kirjutada ja kõike tähele panna, sest kunagi ei tea, millisel koosolekul tuleb küsitlus kontrollimaks, kas oled ikka vajaliku meelde jätnud. Kõike seda tehakse vabast ajast täiskohaga töö ja pere kõrvalt.
Jehoova tunnistajatel võib küll olla isiklik elu ja hobid, aga need ei tohi kunagi takistada Jumala teenimist. Nii tundiski Marje sageli, et ta pole piisav, ja seda anti talle ka korduvalt mõista, kuniks ta enam ei jaksanud.
Valikuvõimalus puudub
„Ma olen näinud peresid, kus teismelised on enesetapu sooritanud. Enesetappe on rohkem, kui keegi julgeks tunnistada. Vanemate usk ei pruugi lastele sobida, aga noortel pole valikuvõimalust. Psühhiaatri juurde minek on samuti taunitud,“ selgitab ta.
Marje tunnistab, et oli koguduses oldud 30 aasta vältel suitsiidne ja ainuke tugi, mida ta sai, oli soovitus, et ta võtaks end kokku ja palvetaks rohkem. „Kui sa rohkem usuks, poleks sul depressiooni ka“, oli tavaline nõuanne, mida naisele anti.
Seetõttu ei jõudnudki Marje psühholoogi juurde. Peamiselt sellepärast, et ta kartis, et spetsialist ei oska teda aidata. Oli ju enamik tema probleemidest seotud koguduses kasvamisega. Kaasa ei aidanud seegi, et naise hea sõbranna käis endale abi otsimas, kuid tuge ei saanud.
„Sõbranna oli 30 ja süütu, ta polnud veel kaaslast leidnud ja frustratsioon temas oli meeletu. Psühholoog soovitas, et tal oleks vaja kellegagi seksida. Jehoova tunnistajal pole sellise soovitusega midagi peale hakata! Veelgi enam: pornot ja eneserahuldamist peetakse kohutavaks patuks. Porno vaatamise eest võidakse sind kogudusest välja heita.“
Marje sõnul on koguduses keeruline olukord ka geidel. Homoseksuaalsust Jehoova tunnistajate jaoks ei eksisteeri. Seevastu kuuleb edulugusid eksiteel olnud inimestest, kes arvasid, et nad on geid, aga tänu usule suutsid vastu võtta õige otsuse ja päevapealt muutuda ning on nüüd õnnelikus heterosuhtes. Vähemalt nii seda olukorda esitletakse. Marje usub, et võltspropaganda võib homoseksuaalsetele koguduseliikmetele laastavalt mõjuda. Keegi ei saa üleöö seksuaalset orientatsiooni muuta, olgu usk kui tugev tahes.
2)
### Lahkumise hind
Mõistes, et kui ta tahab elurõõmu tagasi saada, tuleb kogudusest lahkuda, võttis Marje raske sammu ette. Koguduses sisendati talle, et edaspidi saab naise elu ainult raskemaks minna. Alguses prooviti teda pisendada. Öeldi, et ta reageerib üle, on emotsionaalne naine ega saa ise ka aru, mida teeb. Marje oli selleks hetkeks juba pool aastat mõtet vaaginud ega kahelnud oma otsuses. Ta kirjutas avalduse, et ta koguduse liikmete seast välja arvataks.
Et samm oli oluline, arutas ta seda nii õe-venna, ema kui ka lastega, kes küll ei kiitnud otsust heaks, ent aktsepteerisid seda. Paraku tuli otsuse eest maksta kõrget hinda.
„Ma pole kaks aastat ema ega õe-vennaga suhelnud,“ tunnistab ta kurvalt. „Ma teadsin, et see nii juhtub. Nad ei tohi minuga suhelda, see on keelatud. Aga see on raske, väga raske. Ema elab mu lähedal, näen teda mõnikord poes ja lehvitan, aga ta pöörab ümber ja väldib mu pilku. Ema abiellumisest sain teada sõnumi kaudu. See sõnum oli üks vähestest, mida oleme paari aasta jooksul vahetanud.“
Teoreetiliselt ei tohiks Marje suhelda ka oma täiskasvanud pojaga, kes on endiselt koguduse liige, aga siin päästab tõik, et kuni poeg elab ema katuse all, on omavaheline suhtlemine lubatud. Alates päevast, kui noormees tiibu sirutab ja omaette elama kolib, muutub emaga suhtlemine keelatuks. Vähemalt juhul, kui ta soovib olla hea ja pühendunud jumalateenija.
### Avatud maailmas
Sel kevadel on Eestis valimised. Valimisteemast on Marje seni kauge kaarega mööda käinud, sest Jehoova tunnistajatele on igasugune poliitiline aktiivsus keelatud. „Tunnistajad võtavad Jumalat kui ainuvalitsejat. Kui Jumal on see, kes kõike otsustab, siis on valik tehtud. Inimvalitsused on sekundaarsed.“
Samal põhjusel ei heisata kunagi riigipühadel sinimustvalget lippu ega laulda hümni, rääkimata hümni ajal püsti tõusmisest. „Seda peetakse ebajumala kummardamiseks,“ kinnitab naine, kes tunneb nüüd esimest korda elus, et ta vaimne tervis on lõpuks korras.
Suitsiidsed mõtted ja depressioon on jäänud minevikku, samuti ka argielu painavad reeglid. Vaba aega jätkub ka hobideks ja pärast 30 aastat on tema ees avanenud uus maailm.
Marje on vaba ja teab, et õnnestumised-ebaõnnestumised ei sõltu usust ega sellest, mitu korda päevas ta palvetab. Mõnikord veab viltu, kuid ta teab, et süüdi ei ole tema. Elul on nii palju pakkuda ja Marje ei soovi millestki ilma jääda.
Kahjuks teadsin ka mina kahte jehoova tunnistajat. Üks oli hale alkohoolik. Polnud pere, hobisid ega midagi. Teine tuttav oli lapsepõlves mu sõber. Terve pere olid JW. Ema oli perearst aga salaja keeras patsiente vaktsiini vastaseks ja soovitas MMSi. Tütar vaeseke ei tohtinud koolis mingitelt üritustelt osa võtta ja tähtpäevi ei tähistatud. Samas peret ei huvitanud et ta aktiivsete narkarite, alkohoolikute jne kokku puutus pidevalt. Kahju temast.
Delfi nagu ikka. Üks peamistest Jehoova printsiibidest on ristist loobumine ja risti mitte tunnistamine kui püha objekti.
Sama nagu õhupüssi pilt tulirelva uudisele. Või kunagi mäletan kuidas vene delfi pani KL seeniorite pilti NSVL 2MS veteranide uudisele. 🫣
Mul hea sõber ja pinginaaber oli Jehoova. Jõulude ajal koolis ei käinud, hümni ajal püsti ei tõusnud jne. I know for sure that ta tegi seda lihtsalt vanemate pärast, sest läksime peale keskkooli ka samasse kooli edasi ja salaja pani pidu ja naistega ringi. Ütles, et ei saa fb-d ega midagi kasutada, sest vanemad saaksid teada ja korteriomanik samamoodi, kellelt seda üüris. Ütles, et automaatselt lüüakse korterist välja kui midagi sellist välja tuleb.
Oli väga normaalne tüüp isegi, pool Ukrainlane aga rääkis vene keeles ja eesti keeles mõlemas täiesti filigraanselt ja käis mõlemas keeles kiirlugemise võistlustel ja pani neid kinni isegi.
Pole temast viimased 7.aastat mitte midagi kuulnud. Internetis võimatu teda leida, täiesti 0.
Usun, et on ikka lõpuks selle asja küüsis ja vast leppinud sellega või päriselt omaks võtnud.
Mu koolis oli päris mitmeid veel, kes olid jehoovaf, aga ülejäänud peale klassivenna olid paduusklikud. Kurb oli vaadata kuidas 14.aastane hümni ajal istudes nutab, sest ta ei võinud püsti tõusta usu tõttu ja seega sai aru, et ta on tahtmatult teistsugusesse ebameeldivasse seisu pandud.
Kunagi käisid mu uksetaga ka ja väikevend ütles meelega, et KURAT, mida te tahate. Kuulsin aknapealt kuidas nad õues ütlesid, et siin majas elavad halvad inimesed. Fucked up.
Üks eit läkski perest nii lahku, et pere katkestas igasugused suhted. Funny on see, et nad kõik olid ühest väikesest tartumaa külast ja neid oli päris omajagu.
Edit: leidsin isegi, et tüüp on internetis ja pannud lausa toreda kassipildi endaga ülesse ja näeb välja suht fuckboy. Maybe there is hope:D ühendust võtta pole kuskilt siiski, sest mingis kunstifoorumis nimelühendiga esineb.
Tuleb välja et ka jehoova tunnisatajad on puhas kultus kus inimesi hoitakse kõige madalamate manipulatsiooni tehnikatega kinni. Vastik kohe. Kui kunagi jehoova tunnistaja ukse taha tuleb võtan ta ilusti vastu, pakun teed/kohvi ja hakkan teda murdma, painutan ja kruvin nii kaua kuniks aru saab mis süsteemis ta sees on.
Kõik religioonid on vähemal või suuremal määral sarnase mustriga. Selles mõttes on Eestis tore elada, enamik on täiesti normaalsed ateistid või kummardavad taarat. Olen uhke teie üle.
Kui ukse taha jälle stuvad siis saavad jalaga.
usuliikumisse kuulumine on eelistatavam ateismile, mis tahes monoteistlikule liikumisele