ATH ravimite söömine lihtsalt selleks, et rohkem töötada/õppida

10 comments

1. Ma olen nii mustalt ja hallilt turult + legaalselt stimulante tarvitanud jooksvalt (ATH diagnoos olemas) ja kui pikem periood tarvitatud ja päeva pealt maha jätta, siis on mõju nagu kohvi joomine päeva pealt maha jätta – “laisk” päevaks-kaheks, mitte midagi muud. Aga noh ma teen ise aegajalt tolerantsi pause ja söön asju, mis teoorias peaksid ka tolerantsi tekkimist aidata vältima jne. Sama suhtun kohvisse, teen lambist paar ndl pausi jne. See kõik oleneb inimesest, doosidest ja muudest elustiili faktoritest.

   Kui üksikud arvud tänava pealt saadud amfetamiini maha arvestada, siis ma doseerisin oma enda kaaluga ja puhast teemat, s.t 20mg oli ikka 20mg, millest tegid kapslid jne. Ma olen igast asju katsetanud, aga üritan ikka võrdlemisi mõistlikult asjale läheneda. Samuti mulle pole stimulandid väga meelelahutuslikud, muidugi kõrgemate doosidega saaks sinna kah, aga no point. Koka nt jätab külmaks, paljudelt teistelt sarnase diagnoosiga sama juttu kuulnud.

   Lõpuks muutus elvanse saamine eestis lihtsamaks ja leidsin midagi, mis sobib…aastaid seda küsinud varasema “mitte ametlike” kogemuste põhjal. Sain mis tahtsin, aga noh karbi hind 150-200€ vahemikus iga kuu 300€sest sissetulekust on..fun.

   Mul ATH-ga seisneb kasutegur tegevustes, mille vastu huvi puudub ja keskenduda raske. Nt tegin viimati aasta otsa maximas tööampse ja mul oli seal raskem keskenduda ravimitega või ilma, kui praegu koolis koodi õppides, kus ravim on pigem boonuseks juurde. Aitab taustal pigem püsivusega muudes eluvaldkondades kah, enda jaoks huvitavate asjade tegemine pole väga probleemirikas olnud kunagi..aga lihtsalt kõik muu.

2. ” mis siis, kui ATH ravim on kohv 2.0 ja ma olen varsti kollektiivis ainuke, kes seda ägedat *life hack*’i ei tea?”

   * Ma olen kuulnud kõlakaid, et Silicon Valleys need ATH ravimid on juba ammu see uus kohv olnud ning et tarkvaraarendajana sa ei ole konkurentsivõimeline* kui sa regulaarselt neid ei tarbi.

   Konkurentsivõimeline = võimeline tegema pidevalt fokuseeritud rasket vaimset tööd 12+ h päevas. Oleks hea saada mõnelt tarkpealt täpsustavaid kommentaare, ma tean vaid linnalegendina seda ja ei viitsi mingit statistikat uurida.

   ” Võib-olla ‘keemia söömine pole ikka loomulik, see lõppeb halvasti’ on lihtsalt ~religioosne argument. ”

   – Siin on küsimus tagajärgede ajaskaalas. Meil on olnud sada aastat, et veenduda aspiriini kõrvaltoimetes, aga uuemate ATH ravimite puhul võib olla selleks napp 10 aastat, mis ei pruugi olla piisav 99% kõrvaltoimete hindamiseks – kui sa ei usalda, võta pigem vanem ja rohkem uuritud ravim.
   Prillide kandmine ning pimesoole välja lõikamine on ka täiesti ebaloomulikud – aga mõnda asja on tõesti võimalik teha paremaks, sama ka sünteesitud ravimitega.

3. Mul pole kahjuks Äripäeva tellimust, nii et ei saa lugeda artiklit täies mahus.

   Aga kui noored müüvad oma ravimeid, tekib küsimus, kas nemad ikka vajavad seda ravi? Inimene, kes tahab end tõepoolest paremini tunda, kunagi niimoodi ei teeks. Kas ma müüks oma antidepressandi narkaritele? Mitte mingil juhul.

   ATH kohta olen lugenud igasuguseid asju, mh ka seda, et mõned ei pea seda selliseks häireks, mille puhul peaks midagi võtma. Äkki ei tohiks kirjutada neid rohte nii kergekäeliselt välja?

   Kui noor on alaealine, vanemad peaksid jälgima paremini, kas ta ikka oma ravimeid võtab. (Siin kujutan ette oma ema, kes kontrollis teraselt, kuidas ma igasuguseid külmetusravimeid võtsin, siis kui elasin temaga koos – luges sekunde, siis kui mul oli 20-aastasena kurguhaavand ja pidin loputama kurku mingi lahusega, jne.)

   >Kuni heaoluühiskond püsib, siis ma võin ju eeldada, et ma saangi alati süüa hommikul ergutit, lõunal turgutit, ja õhtul rahustit.

   See on juba meie saavutamiskultuuri probleem. Ärevushäirega perfektsionistina mõistan seda väga hästi. Kui saavutused ja teistest parem olemine muutuvad inimese jaoks tähtsamaks kui tema tervis, pole enam midagi parata. Minu meelest isegi kui kõik sõbrad söövad mingeid tablette, et teha ülitunde ja pärast joosta rõõmsalt trenni, sul peab olema tähtis oskus saata seda kõike pikale ja teha nii palju kui sa jaksad ilma mingisuguste turgutiteta.

4. Science Vs raadiohääling tegi just episoodi selle kohta, soovitan kuulata [näiteks siit](https://open.spotify.com/episode/09GrvBHXIU0ECgLZHcN35b?si=ANep1j32Sr-bBPqw1UXggg)

5. Lõpuks ometi hakkab välja kooruma, kui palju tegelikult ühiskonnas asju tarvitatakse.

   Hommikul üles, kohv ja concerta alla, tööl veel kohv, õhtul enne trenni pre-workout, magamajäämiseks väike kõss või ambien. Reedel baaris üks-kaks-seitse õlle. Eksam tulekul – Adderall või Ritalin. Eriti ärevust tekitav avalik esinemine vms tulemas – pool xani alla. Kuu või paari tagant kooki või mdma-d jne jne.

   Ise ei harrasta aga selline pilt pole enam ebatavaline nähtus. Päriselt ka. Ja vastupidi eelarvamustele julgen väita, et mida edukamad/rikkamad/rohkem vastutust kandvamad inimesed seda rohkem sellist asja esineb.

   Sellepärast ajab aina rohkem närvi see “kanep paha” seltskond. Tehke silmad lahti tyra.

6. Endal ATH diagnoos ja kirjutatakse välja pikatoimeainelist metüülfenidaati, ehk paki peal doosist peaksin saama pool annust kohe ja ülejäänud imandub üle aja.

   > kas tõesti on efekt lühiajaline ja seejärel ‘enesetapumõtted, vägivald, depressioon’? Arvestades, kui paljud juba rohu peal on ja kui mitu aastat ATH trummi meedias on taotud, siis ma olen natuke skeptiline. Jälle see?

   Efekt kestab 5-6 tundi, vajadusel võin lõunal ka võtta kui tean, et on pikemalt vaja. Enesetapumõtteid, vägivalda ja depressiooni ei ole esinenud. Söögiisu on väiksem küll aga kaalust alla ei ole võtnud.

   > mis siis, kui ATH ravim on kohv 2.0 ja ma olen varsti kollektiivis ainuke, kes seda ägedat life hack’i ei tea?

   Ise ei tea kedagi, kes ATH ravimeid tarbiks ja ei räägi teistele enda kohta ka. See artikkel on näiteks üheks põhjuseks, miks ma endale hoian.

   > kui aga manitsejate poolel õigus on, kas siis mõne aasta lõikes on meil oodata kümneid tuhandeid noori, kellele esimesena kirjutatud aine enam ei mõju ja on vaja kangemaid? Kümneid tuhandeid zombistunud enesetapjaid ja paranoilisi Napoleone?

   Teiste kohta ei tea, aga mul sai algul doos paika ja pole tõsta vaja olnud. Aga samas teen ka ravimipuhkusi ja nädalavahetustel ei võta. Mingit vaimset või füüsilist sõltuvust ei tunne.

   Üldiselt kehv artikkel, keegi kuskil kirjutas midagi ja nüüd kopeerime muust lehest hirmutavat statistikat ning pistame maksumüüri taha. Kui keegi saaks originaalset meditsiiniuudiste artikklit jagada oleks tänulik.

7. parem kui iigori
   ants.

8. Alati tahtnud Adderalli proovida, sõber tõigi mulle väljamaalt ühe kapsli. Nüüd pool aastat juba kotis seisnud, ei suuda kuidagi kõige sobivamat päeva välja valida, et vaimselt särada.

9. Netflixis oli lausa dokk selle kohta, kuidas usas on normiks see, et kõik tarbivad adderalli, sest muidu ei suuda ootustele vastata tööl ega koolis. Latid on lihtsalt nii ebanormaalselt kõrgeks aetud. Take your pills.

10. * kas tõesti efekt lühiajaline

    2,5 aastat võtnud metüülfenidaati ja lisdexamfetamiini 2 kuud.
    Kogused on samad, mis peale tiitrimist paika jäid. Mulle tundus algul, et ehk liiga kõrge isegi oli kogus.
    Ajaga läks efekt nõrgemaks küll, aga pigem kõrvalmõjude efekt. St. teatud pinge kehas, mis stimulandid tekitasid oli häiriv. Muidu teevad väliselt mind justkui rahulikumaks.
    Nädalavahetusteti teen ka pausi või võtan vähem, et igaks juhuks puhkust ajule võimaldada.
    Õhtuti või nädalavahetusteti on tõenäolisem küll, et on taoline crash. Samas need sümptomid olid mul enne ka, seega pigem mõjub see mulle samuti kui antidepressant ja mõju kadudes võin tagasi samasse auku langeda. Mõju ajal on muidu rohkem motivatsiooni elada ja teha asju.

    * kohv 2.0

    Ise vähemalt enda puhul kohviga ei võrdleks mõju. Kuigi enne jõin küll pidevalt kohvi ja kokkuvõtteks oli kehvem olla.

    Uuringud on pigem näidanud ka, et tervetel inimestel ta ei anna mingit olulist eelist.

    * veits epideemiaks kisub ära küll.

    Tõsiste tervise või sõltuvus probleemide kohta ei olegi kusjuures eriti kuulnudki nende puhul, võrreldes benzode ja anti-depressantidega, mis on samuti väga populaarseks muutunud. Eriti kui tarvitada ikka arsti ettekirjutusele vastavalt. Südame-veresoonkonna probleemid kõige sagedasemad vist. Vererõhku, pulssi ja kaalu ikka jälgitakse ravi käigus, vähemalt alguses.

    Teine küsimus jääb ikka õhku ka minu enda jaoks, et kas ikka on “päris” haigus ja kuidas seda ikka täpselt defineerida. Mitte ainult ADHD puhul, aga ka nt autism, mida peetakse nüüd justkui sõsarhaiguseks. Need piirid on nii hägusad ja ajas muutuvad. Ja eks mingil määral ravimifirmad otsivad ka probleeme oma toodetavate lahendustele.

    * kuskil oli küsimus, et kui leiaks töö, kus ei vajaks ravimeid, kas siis ikka tarbiks

    Enda puhul vist tuligi vajadus peale töö vahetust. Töö on igav (aga siiski nõudlik), corporate bs, aga maksab hästi. Eks raha vaja, peret toita ja nii ta on.
    Kui raha oleks piisavalt, et rotijooksust loobuda, siis ei tarbiks ilmselt. Ja kui ei suuda muud teha kui lage vahtida, siis vahiks lage. Miks mitte.