Kui keegi küsib ükskõik mida vene keeles:

13 comments
  1. või “Я не говорю по-русски.”
    Näete, ma oskan vene keelt päris mitmekülgselt.

    Tegelikult mul on isiklikult alati häbi seda öelda. Olgu ma mistahes riigis, aga tahaksin alati teisele inimesele nende viisil vastu tulla.

  2. Mu “lemmik” on siis kui ma ütlen, et ei saa aru/ja ei räägi vene keelt ja vastuseks turtsatatakse/pööritatakse silmi. Viimase aasta jooksul on mõni vanem mutt isegi mingit poliitilist tagamõtet sellel näinud, et “tegelikult kindlasti oskab, lihtsalt sõja tõttu ei räägi”, aga vot, tegelikult ei oskagi.

  3. Kui keegi mind vene keeles kõnetab ja on näost näha, et ei ole tegemist turistiga või Ukraina põgenikuga, ütlen tavaliselt “Eesti keeles räägime”.

  4. Olen Eestis sündinud mitte-eestlane, ja puutudes kokku mõlema keele kasutajatega igapäevaselt ning olles olnud tõlk sadu kordi oma elu jooksul, võin väita (oma kogemusele toetudes, muidugi) kaht-

    Esiteks, nende inimeste hulk, kes venekeelsele kõnele vene keeles püüavad vastata, on oluliselt, oluliselt, massiivselt, gigantselt suurem kui nende inimeste hulk, kes väidavad, et nad on nii kõvad sellid, et vastavad stiilis “ja ne panimaju!”

    Teiseks, eestlane on oma loomu poolest leplikum ning püüab purssivat inimest võimalikult palju aidata ning minna üle keelele, mis mõlema jaoks mugavam.

    See esimene tähelepanek on lihtsalt naljakas, sest see on nii inimloomule vastav, Teine tähelepanek on justkui väide, et “eestlane on kusik”, aga see on vaid sellise inimese jaoks, kes eestlase rusikat maitsnud pole. Minu arvates, jällegi, isiklikule kogemusele toetudes, on see segu empaatiast, chit-chati kultuuri olematusest ning ajasäästust. a’la mul on vaja karp naelu ning mul pole aega siin “inimestega suhelda”.

Leave a Reply