Kui palju suurtükiväge vajaks Eesti kaitsevägi praeguses julgeolekuolukorras, vaadates Ukraina sõja kogemusi? Kui suure lünga on Ukrainale sõjalise abi andmine tekitanud meie suurtükiväele? Mida olukorra parandamiseks ette võtta?
Kriitiline miinimum laiaulatusliku kallaletungi tõrjumiseks oleks üks mitmikraketiheitjate patarei vähemalt kuue relvasüsteemiga ja viis suurtükiväepataljoni, igas pataljonis 18 relva, ehk kokku 90 relvasüsteemi. Võib piirduda ka nelja pataljoniga, aga sel juhul peaks igas pataljonis olema 24 relvasüsteemi.
Eesti on andnud pärast Venemaa laiaulatusliku kallaletungi algust meie *de facto* liitlasele Ukrainale sõjalise abi korras kolmes järgus kokku nelikümmend kolm 122 mm kaliibriga haubitsat koos kogu selle kaliibri laskemoonaga ja kakskümmend neli 155 mm kaliibriga haubitsat koos veokite ja juurdekuuluva varustuse ja laskemoonaga, mille kogus ei ole avalik info. Seega oleme viimase aasta jooksul loovutanud või kavatseme loovutada kokku 67 haubitsat, mis teeb kokku kolme suurtükiväepataljoni jaoks vajaminevad relvasüsteemid.
### Moderniseerimine alles pooleli
Igal otsusel on oma hind. Selle otsuse hind on tõsiasi, et praegu on kaitseväe käsutuses vaid 18 liikursuurtükki K-9 Kõu, mille moderniseerimine on alles pooleli ja lõpetatakse eeldatavasti selle aasta lõpuks. Tänavuse aasta jooksul peaks Eestisse jõudma veel kuus Kõue, siis suureneks meie käsutuses olevate liikursuurtükkide hulk 24 relvasüsteemini. See annaks kaitseväele ühe 24 relvasüsteemiga suurtükiväepataljoni.
Loomulikult võib nii väljaõppe kui ka operatiiv-taktikalistest vajadustest jagada need relvad kahe jalaväebrigaadi vahel, aga säärase jagamise tulemusena tekkivaid 12 relvasüsteemiga suurtükiväeüksusi pataljonideks nimetada oleks enesepettus.
Kaks suurtükiväepataljoni, millel mõlemal on 18 K-9 Kõue, on kaitseväel eeldatavasti 2025. aasta lõpuks või 2026. aasta alguseks, kui Koreast jõuavad kohale veel 12 relvasüsteemi. Selleks ajaks peaks meile jõudma ka Ameerika Ühendriikide sõjalise abi toel hangitavad HIMARS-tüüpi mitmikraketiheitjad koos laskemoona ja muu vajaliku varustusega.
Missugune oleks olukord, kui 122 mm ja 155 mm haubitsaid poleks Ukrainale loovutatud? Sel juhul saanuks juba selle aasta jooksul moodustada diviisi suurtükiväepataljoni kahekümne nelja 155 mm haubitsaga ja igas maakaitseringkonnas suurtükiväepatareid üheksa 122 mm haubitsaga, mis teeks kokku veel kahe pataljoni jagu suurtükiväge. Maakaitseüksuste kaudtulevahendid piirduvad praegu pelgalt miinipildujatega. Koos tulejuhtimissüsteemi moderniseerimisega saanuks meie suurtükiväe kriitiline miinimumvajadus täidetud.
Mõistagi pole säärane lahendus, mida praegune julgeolekuolukord akuutselt eeldaks, nüüd enam võimalik.
### Lahendusi on
Mida siis teha? Tuleks luua diviisi suurtükiväebrigaad mitmikraketiheitjate patarei ja kolme suurtükiväepataljoniga, igaühes 18 liikursuurtükki. Suurema operatiivse liikuvuse tõttu oleks siin eelistatud variandiks ratastel liikuvad relvasüsteemid, mis on roomikmasinatega võrreldes ka hinnalt odavamad.
Seetõttu on kaudtulevõimekuse kahekordistamine kajastatud ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna programmis. Teiste erakondade valimisprogrammides kaudtulevõimekuse tugevdamist ei sisaldu. Mingeid sellesuunalisi otsuseid pole täna tehtud.
Kuidas on aga lugu nende relvasüsteemide saadavusega? Toon näite: Leedu on tellinud oma teise jalaväebrigaadi suurtükiväepataljoni tarbeks 18 Caesar tüüpi ratastel liikursuurtükki. Millal leedulased loodavad need kätte saada? 2027. aastal.
On meil sinnani aega? Kuna vastus kuuluks nüüdses aina enam pingestuvas julgeolukorras puhta hiromantia valdkonda, tuleb tõdeda, et oleme Venemaaga piirneva NATO rinderiigina ohtlikult riskeerinud.
On kaks suurt ja põhimõttelist valet, millest meie vastutavad ametiisikud lähtusid, kuni Venemaa laiaulatusliku kallaletung Ukrainale need kummutas.
### Doktriin purunes kaheksa aasta eest
**Esimene** neist seisneb selles, nagu oleks Eestit võimalik kaitsta „jõukohase riigikaitse“ doktriinist lähtudes. Selle doktriini purustas tegelikult juba Donbassi sõda 2014-2015. aastal. Käsitlus, nagu oleks Eestit võimalik kaitsta suurtükiväega, mille suurus on üks mitmikraketiheitjate patarei ja kaks suurtükiväepataljoni kokku 36 liikursuurtükiga, kuulub paraku selle eksliku ja ajaloo prügikasti kuuluva doktriini jäänukite hulka.
**Teine** suur vale seisneb sellesama doktriiniga kaasnenud strateegilise kommunikatsiooni põhisõnumis, et Eesti on kaitstud paremini kui kunagi varem. Kuidas oli ja on võimalik säärast sõnumit meie rahvale edastada, kui laiapõhjalise riigikaitse mittesõjalise osa, sealhulgas ka elanikkonnakaitse hetkeseisule ei saa parimagi tahtmise korral anda kõrgemat hinnet kui „üks“ viie palli süsteemis ning sõjalises riigikaitses on ära tehtud kõigest natuke üle poole vajaminevast miinimumist?
See käib ka Ukrainale antud relvaabi kohta. Ei ole võimalik väita, et üle kolme neljandiku meie käsutuses olnud suurtükiväe relvasüsteemide loovutamine ei oma meile mingit mõju või see mõju on minimaalne. Ka ei saa eitada või pisendada fakti, et meie Ukraina sõpru NATO rinderiigina säärases mahus abistades oleme võtnud endale suure riski.
Peaminister, kaitseminister ja kaitseväe juhataja peaksid tõsiasju tunnistama ning esitama plaani, kuidas tekkinud olukorrast välja tulla. On teil parem plaan kui minul? Kui on, siis oleks siiras rõõm seda näha.
Kunnas võib EKRENAUT olla aga õigus siiski.
Eestile on palju odavam ja palju turvalisem kui eesti suurtükid lasevad venelasi õhku donbassis, mitte Rakveres. Iga vene sõdur, tank,hävitaja ja muu tehnika, mis Ukrainas hävineb vähendab eestile potentsiaalset ohtu.
Tänu Eesti ja Lääne annetatud relvadele, on Venemaa nii hullult peksa saanud Ukrainas, et neil pole jaksu lähima 10 aasta jooksul uut rinnet avada euroopas ning selle ajaga oleme me oma väe moderniseerinud ja väe tugevust kõvasti kasvatanud.
Lisaks on Eestil siiani olemas piisavalt moona, et ära hävitada kõik tankid, bmp ja btrid mis olid mõeldud Eesti/Baltimaade rünnakuks, millest enamus on Ukrainas maha põletatud.
Ukrainale antud suurtükid saavad reaalset kasutust, iga surnud vene sõdur, hävinenud tank või muu tehnika tähendab, et Eesti on selle võrra turvalisem.
Arvestades kui palju Vene väed on Ukrainas peksa saanud, pole Eesti julgeolek olnud kunagi nii heas seisus, meie annetatud varustus on mänginud selles samuti rolli.
Mdea mida see EKRE tahab, et poleks midagi Ukrainale andnud, oleksime lasknud Venemaal Ukrainast üle joosta, kuidas see veel meie julgeoleku olukorda parandanud oleks.
Võtke rahulikult, K9 masinad on alles. Need on iseliikuvad suurtükid. Palju paremad asjad, kui mitte iseliikuvad suurtükid. Me andsime kõik kehvemad asjad ära ja kõige paremad asjad jäid alles. Tänapäeval on väga vaja, et pärast laskmist kiiresti liigud ära oma laskmise koha pealt, sest laskmise koht on võimalik välja trianguleerida. Kui K9 masinaid hakatakse andma, siis on paanika, aga mitte enne seda.
Probleem on täpselt selles:
” Peaminister, kaitseminister ja kaitseväe juhataja peaksid tõsiasju tunnistama ning esitama plaani, kuidas tekkinud olukorrast välja tulla. On teil parem plaan kui minul? Kui on, siis oleks siiras rõõm seda näha. ”
Ehk et ei tunnistata vigasid, ei paluta USA-l sel hetkel nt kaks – kolm oma suurtükiväe pataljoni siia tuua jms … Ehk korrutatakse, et kõik on hästi … tegelikult ju ei ole.
Loomulikult on neid relvi hetkel Ukrainal rohkem vaja, aga meil on ka ennast vaja kaitsta, seega valede korrutamise asemel võiks tegutseda ja tunnistada seda.
Jah, riskime. Olukord meil ongi sitt, sest pärast NATO-ga liitumist pole Eesti valitsused riigikaitset tõsiselt võtnud. 25 aastat tegemata tööd näitab hambaid ja siit olukorrast pole väljapääsu ilma riski võtmata, sest realistlikku plaani Eesti kaitseks ei ole enne Heremit meil üldse olnud. Avalik huvi kaitsevõime vastu oli nii puudulik, et raha igasuguse tõsisema plaani jaoks saada poliitiliselt võimatu.
Aga Ukrainat mitte aidates riskime sellega, et Saksamaa paneb pea maa alla. 3 Balti riigi ja Poola esindajad igal kohtumisel igal tasemel järjekindlalt peedistavad ülejäänud Euroopat – miks te juba rohkem ei tee? Ja see, et me oleme proportsionaalselt neist tunduvalt rohkem abi juba andnud annab meie argumendile vajaliku moraalse kaalu.
Meie valitsus, sarnaselt Läti, Leedu ja Poola valitsustega, leidis, et Ukraina tõenäolisest kaotusest tulenev pikaajaline risk meie enda julgeolekule on suurem, kui ajutine enda kaitsevõime vähenemisest tulenev risk.
Ma loodan ausalt, et praegu käivad läbiräägimised, et käivitada sõjatööstus uuesti. Et me saame sealt uusi odavaid relvi.
Piinlik. Seda peaks nüüd lugema kõik, kes siin Kunnast suureks eksperdiks nimetavad.
Kunnas nutab taga Ukrainale antud 43 D-30 haubitsat ja 24 FH-70.
D-30 – Ukraina sõda on näidanud, et 122mm moona ei ole saadaval. Neid tootjaid, kellelt vene kaliibriga moona saada oleks, on väga vähe. See on ummik. Igasuguse konflikti puhul oleks D-30 kasutud, kui olemas olev moon saab tarvitatud.
FH-70 on ka vananenud, pole võrreldav M777 ja muu kaasaegsema tehnikaga.
Asemele saame 36 K9t ja 6 HIMARSit. Ja meil on siin ka liitlaste Eestis paiknevad relvad, mille ta ära unustab.
Ukraina kaitseb ennast 38 HIMARSiga, tulejõud ja täpsus on lihtsalt niivõrd palju olulisem kui lihtsalt torude arv.
Iga kõu on võrdne mitme FH-70, 122mm ei maksa rääkidagi. Kõu raua pikkus on kõvasti pikem kaliiber 52, FH-70-l 39, laskeulatus on kaugem, nendega saab kasutada moodsat NATO laskemoona. Juhitavat ja tarka moona, mis suudab tabada liikuvaid sihtmärke jne.
Hüpoteetilised 2 olukorda:
– Eesti hoiab suurtükid omale. Juhtumisi on see viimane õlekõrs ja Ukraina langeb Venemaa võimu alla. Ukraina tööstustele antakse Moskvast ülesanne toota Eesti vallutamiseks nodi. Harkivi tankitehas hakkab Venemaale vorpima tanke, Antonov ja YuzhMash (PivdenMash) hakkavad vorpima Venemaale lennukeid ja rakette. Kas me võitsime suurtükke omale jättes?
– Eesti annab ära kasvõi viimase suurtüki. Vajadusel annab ka CV90 lahingumasinad, vajadusel isegi K9 iseliikuvad – kui on selge, et sellega lastakse sodiks Venemaa viimased vastava klassi seadmed. Tootmine käib juba Rootsis, Koreas, Prantsusmaal ja mujal täisvõimsusel, küllap on mujalgi uni silmadelt ära hõõrutud. Eesti metsades harjutab kuskil HIMARS või M270 või isegi mitu, kuigi see ei kuulu Eestile, vaid täidab lünka oma saamiseni.
Mõned kõrvalmärkused:
– Foreign Policy hinnangul on Venemaa väeüksused kogu läänepiiri ulatuses loovutanud umbes 80% oma löögijõust Ukrainas möllamiseks. Ajutiselt saab Eesti lubada omale võimelünka (K9 liikursuurtükke on 18 kohal ja 18 tulemas), kuna Venemaal on hetkel võimekuristik.
– Eestil on jätkuvalt võimalik välja kutsuda NATO lennuvägi ja (allvee)laevastik, mil on väga palju tulejõudu – Ukrainal seda võimalust pole.
– Eesti uued suurtükid suudavad lennutada moona täpsemini ja kaugemale ja kiirelt positsioone vahetades (nii kaugele, et suvaline Msta või Giatsint ei ulata nendeni, mis ei kehtinud D-30 ja FH-70 puhul, nendeni ulatas, sealjuures suudab Msta tampida D-30 puruks enne, kui see temani ulatama hakkab, FH-70-ga on enamvähem võrdne duell, aga Msta suudab rutem kohta vahetada, Giatsint suudab ka FH-70 ennast kätte andmata katki lasta, aga K9 ulatab temani esimesena).
Minu järeldus: mitte tegutsedes riskime kah tohutult. Kunnaselt on ilmselt kaabud välja nurunud EKRE seisukoha kuidagimoodi kaitsmise. Meh.
Aga…
> elanikkonnakaitse hetkeseisule ei saa parimagi tahtmise korral anda kõrgemat hinnet kui „üks“ viie palli süsteemis
Selle lausega tuleb kahjuks nõustuda. Eestis on tsiviilelanike kaitse ohu ja elutähtsate teenuste katkemise vastu äärmisel nõrgal tasemel. Eriti arvestades, kuivõrd Venemaa nina all asub Eesti põlevkivi kaevamine ja energiatootmine.
Tuulikuid ei jaksa keegi puruks lasta, aga Eesti, Balti ja Auvere soojuselektrijaamad ei ela agressiooni korral – kui kellelegi antakse luba nende pihta lasta – esimest päeva üle. Paraku pole see sõjaväelaste, vaid energeetikute mure. Kivipõletusest sõltumine on vältimatu, aga ohtlik.
Nende asemele tuli Thunderite esimene partii. Ilmselt sellepärast loobusid seisvast kraamist. Ja polnud neid nii palju ka. Kuvitav, et Kunnas on osav mees, aga hakkas vist EKRE pilli järgi tantsima.
Ju Kunnas sai EKRE ladvikult korralduse jaurata sel teemal. Nähtavasti teab ta ise ka neid detaile aga parteiliin vajab ajamist.
EKRE jälle enda relvaäri lobistajale avalikult pihku tagumas.
Kunnas jahub oma vanu vene haubitsaid taga:
1) luua muljet, et tänane valitsus, nato ja eu on ebapädevad. See sama pirogozini eesmärk.
2) Ta on lihtsalt ebapädev ja ei tea, mis toimub. 2007 oli viimati kaitseväe teenistuses kolonelleitnant. Auaste on küll suur, aga see tuli ei põle seal kahe kõrva vahel enam.
Olles kõige targem siis: panevad nad kõik puuse oma mõttetu jutuga. Aga mis info on siit tähtis.
Näitab kui saamatud ja ilma mõttevõimeta, loogilise maailmapildita (mis juhtub kui vene ründab) on sellised kõrgel ametikohal olevad isikud. Mida siis veel tahta nendest kes veel all pool on. Rühmaülemad, kompaniütlemad. Hea kui nad orienteeruda metsas enamvähem oskaks.
Ehk, me ei võida sama taktikat kasutades suuremat vastast. Jah, kui me oleme efektiivsemad jne kodumaad kaitsev sõdur on 130% ja vastasel ründav 70%. Aga selline 2x parem efektiivus ei taga võitu, ülekaaluka vastase vastu.
Me peaks rakendama taktikat, mis oleks sellise vastase otsene purustaja. Mitte 130% / 70% vaid 1000-500% vs 70%.
Enamik sõdureid peaks suudma mõjutama vastast 300m-500m ja enam, mitte nagu venelane on ilma optikata 100m max. Ehk kui nad pole suutelised rohkem kui 100-200m nägema/laskma ja meie võitlejad suudaks neid mõjutada 400m peale, siis pole vahet kui palju lolle nad meile vastu saadavad.
Samuti droonid millega hävitada tehnikat/võitlejaid väga kauge maa taha. Ja kõik muu mis oleks võimeline lendama, iseseisvalt nägema ja vastasele pähe kukkuma.
Sõduritel peaks olema ka rohkem kaitset kui ainult 2 väikest keha kaitsvat plaati.
Kui muidu lastakse iga vastase hävitamiseks sadu või tuhandeid kuule, siis reaalselt võiks iga kuul või iga teine neid tabada. Pole mõtet nende pea kohal heli tekitada: vaatage meil on ka kuulid ehk lollus.
Ja kõik see ei maksa reaalselt midagi. Kui juba võrrelda kulutusi.
Saaks need ekreiidid ka kuidagi ukrainale ära anda oleks jälle kõik korras.
16 comments
Kui palju suurtükiväge vajaks Eesti kaitsevägi praeguses julgeolekuolukorras, vaadates Ukraina sõja kogemusi? Kui suure lünga on Ukrainale sõjalise abi andmine tekitanud meie suurtükiväele? Mida olukorra parandamiseks ette võtta?
Kriitiline miinimum laiaulatusliku kallaletungi tõrjumiseks oleks üks mitmikraketiheitjate patarei vähemalt kuue relvasüsteemiga ja viis suurtükiväepataljoni, igas pataljonis 18 relva, ehk kokku 90 relvasüsteemi. Võib piirduda ka nelja pataljoniga, aga sel juhul peaks igas pataljonis olema 24 relvasüsteemi.
Eesti on andnud pärast Venemaa laiaulatusliku kallaletungi algust meie *de facto* liitlasele Ukrainale sõjalise abi korras kolmes järgus kokku nelikümmend kolm 122 mm kaliibriga haubitsat koos kogu selle kaliibri laskemoonaga ja kakskümmend neli 155 mm kaliibriga haubitsat koos veokite ja juurdekuuluva varustuse ja laskemoonaga, mille kogus ei ole avalik info. Seega oleme viimase aasta jooksul loovutanud või kavatseme loovutada kokku 67 haubitsat, mis teeb kokku kolme suurtükiväepataljoni jaoks vajaminevad relvasüsteemid.
### Moderniseerimine alles pooleli
Igal otsusel on oma hind. Selle otsuse hind on tõsiasi, et praegu on kaitseväe käsutuses vaid 18 liikursuurtükki K-9 Kõu, mille moderniseerimine on alles pooleli ja lõpetatakse eeldatavasti selle aasta lõpuks. Tänavuse aasta jooksul peaks Eestisse jõudma veel kuus Kõue, siis suureneks meie käsutuses olevate liikursuurtükkide hulk 24 relvasüsteemini. See annaks kaitseväele ühe 24 relvasüsteemiga suurtükiväepataljoni.
Loomulikult võib nii väljaõppe kui ka operatiiv-taktikalistest vajadustest jagada need relvad kahe jalaväebrigaadi vahel, aga säärase jagamise tulemusena tekkivaid 12 relvasüsteemiga suurtükiväeüksusi pataljonideks nimetada oleks enesepettus.
Kaks suurtükiväepataljoni, millel mõlemal on 18 K-9 Kõue, on kaitseväel eeldatavasti 2025. aasta lõpuks või 2026. aasta alguseks, kui Koreast jõuavad kohale veel 12 relvasüsteemi. Selleks ajaks peaks meile jõudma ka Ameerika Ühendriikide sõjalise abi toel hangitavad HIMARS-tüüpi mitmikraketiheitjad koos laskemoona ja muu vajaliku varustusega.
Missugune oleks olukord, kui 122 mm ja 155 mm haubitsaid poleks Ukrainale loovutatud? Sel juhul saanuks juba selle aasta jooksul moodustada diviisi suurtükiväepataljoni kahekümne nelja 155 mm haubitsaga ja igas maakaitseringkonnas suurtükiväepatareid üheksa 122 mm haubitsaga, mis teeks kokku veel kahe pataljoni jagu suurtükiväge. Maakaitseüksuste kaudtulevahendid piirduvad praegu pelgalt miinipildujatega. Koos tulejuhtimissüsteemi moderniseerimisega saanuks meie suurtükiväe kriitiline miinimumvajadus täidetud.
Mõistagi pole säärane lahendus, mida praegune julgeolekuolukord akuutselt eeldaks, nüüd enam võimalik.
### Lahendusi on
Mida siis teha? Tuleks luua diviisi suurtükiväebrigaad mitmikraketiheitjate patarei ja kolme suurtükiväepataljoniga, igaühes 18 liikursuurtükki. Suurema operatiivse liikuvuse tõttu oleks siin eelistatud variandiks ratastel liikuvad relvasüsteemid, mis on roomikmasinatega võrreldes ka hinnalt odavamad.
Seetõttu on kaudtulevõimekuse kahekordistamine kajastatud ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna programmis. Teiste erakondade valimisprogrammides kaudtulevõimekuse tugevdamist ei sisaldu. Mingeid sellesuunalisi otsuseid pole täna tehtud.
Kuidas on aga lugu nende relvasüsteemide saadavusega? Toon näite: Leedu on tellinud oma teise jalaväebrigaadi suurtükiväepataljoni tarbeks 18 Caesar tüüpi ratastel liikursuurtükki. Millal leedulased loodavad need kätte saada? 2027. aastal.
On meil sinnani aega? Kuna vastus kuuluks nüüdses aina enam pingestuvas julgeolukorras puhta hiromantia valdkonda, tuleb tõdeda, et oleme Venemaaga piirneva NATO rinderiigina ohtlikult riskeerinud.
On kaks suurt ja põhimõttelist valet, millest meie vastutavad ametiisikud lähtusid, kuni Venemaa laiaulatusliku kallaletung Ukrainale need kummutas.
### Doktriin purunes kaheksa aasta eest
**Esimene** neist seisneb selles, nagu oleks Eestit võimalik kaitsta „jõukohase riigikaitse“ doktriinist lähtudes. Selle doktriini purustas tegelikult juba Donbassi sõda 2014-2015. aastal. Käsitlus, nagu oleks Eestit võimalik kaitsta suurtükiväega, mille suurus on üks mitmikraketiheitjate patarei ja kaks suurtükiväepataljoni kokku 36 liikursuurtükiga, kuulub paraku selle eksliku ja ajaloo prügikasti kuuluva doktriini jäänukite hulka.
**Teine** suur vale seisneb sellesama doktriiniga kaasnenud strateegilise kommunikatsiooni põhisõnumis, et Eesti on kaitstud paremini kui kunagi varem. Kuidas oli ja on võimalik säärast sõnumit meie rahvale edastada, kui laiapõhjalise riigikaitse mittesõjalise osa, sealhulgas ka elanikkonnakaitse hetkeseisule ei saa parimagi tahtmise korral anda kõrgemat hinnet kui „üks“ viie palli süsteemis ning sõjalises riigikaitses on ära tehtud kõigest natuke üle poole vajaminevast miinimumist?
See käib ka Ukrainale antud relvaabi kohta. Ei ole võimalik väita, et üle kolme neljandiku meie käsutuses olnud suurtükiväe relvasüsteemide loovutamine ei oma meile mingit mõju või see mõju on minimaalne. Ka ei saa eitada või pisendada fakti, et meie Ukraina sõpru NATO rinderiigina säärases mahus abistades oleme võtnud endale suure riski.
Peaminister, kaitseminister ja kaitseväe juhataja peaksid tõsiasju tunnistama ning esitama plaani, kuidas tekkinud olukorrast välja tulla. On teil parem plaan kui minul? Kui on, siis oleks siiras rõõm seda näha.
Kunnas võib EKRENAUT olla aga õigus siiski.
Eestile on palju odavam ja palju turvalisem kui eesti suurtükid lasevad venelasi õhku donbassis, mitte Rakveres. Iga vene sõdur, tank,hävitaja ja muu tehnika, mis Ukrainas hävineb vähendab eestile potentsiaalset ohtu.
Tänu Eesti ja Lääne annetatud relvadele, on Venemaa nii hullult peksa saanud Ukrainas, et neil pole jaksu lähima 10 aasta jooksul uut rinnet avada euroopas ning selle ajaga oleme me oma väe moderniseerinud ja väe tugevust kõvasti kasvatanud.
Lisaks on Eestil siiani olemas piisavalt moona, et ära hävitada kõik tankid, bmp ja btrid mis olid mõeldud Eesti/Baltimaade rünnakuks, millest enamus on Ukrainas maha põletatud.
Ukrainale antud suurtükid saavad reaalset kasutust, iga surnud vene sõdur, hävinenud tank või muu tehnika tähendab, et Eesti on selle võrra turvalisem.
Arvestades kui palju Vene väed on Ukrainas peksa saanud, pole Eesti julgeolek olnud kunagi nii heas seisus, meie annetatud varustus on mänginud selles samuti rolli.
Mdea mida see EKRE tahab, et poleks midagi Ukrainale andnud, oleksime lasknud Venemaal Ukrainast üle joosta, kuidas see veel meie julgeoleku olukorda parandanud oleks.
Võtke rahulikult, K9 masinad on alles. Need on iseliikuvad suurtükid. Palju paremad asjad, kui mitte iseliikuvad suurtükid. Me andsime kõik kehvemad asjad ära ja kõige paremad asjad jäid alles. Tänapäeval on väga vaja, et pärast laskmist kiiresti liigud ära oma laskmise koha pealt, sest laskmise koht on võimalik välja trianguleerida. Kui K9 masinaid hakatakse andma, siis on paanika, aga mitte enne seda.
Probleem on täpselt selles:
” Peaminister, kaitseminister ja kaitseväe juhataja peaksid tõsiasju tunnistama ning esitama plaani, kuidas tekkinud olukorrast välja tulla. On teil parem plaan kui minul? Kui on, siis oleks siiras rõõm seda näha. ”
Ehk et ei tunnistata vigasid, ei paluta USA-l sel hetkel nt kaks – kolm oma suurtükiväe pataljoni siia tuua jms … Ehk korrutatakse, et kõik on hästi … tegelikult ju ei ole.
Loomulikult on neid relvi hetkel Ukrainal rohkem vaja, aga meil on ka ennast vaja kaitsta, seega valede korrutamise asemel võiks tegutseda ja tunnistada seda.
Jah, riskime. Olukord meil ongi sitt, sest pärast NATO-ga liitumist pole Eesti valitsused riigikaitset tõsiselt võtnud. 25 aastat tegemata tööd näitab hambaid ja siit olukorrast pole väljapääsu ilma riski võtmata, sest realistlikku plaani Eesti kaitseks ei ole enne Heremit meil üldse olnud. Avalik huvi kaitsevõime vastu oli nii puudulik, et raha igasuguse tõsisema plaani jaoks saada poliitiliselt võimatu.
Aga Ukrainat mitte aidates riskime sellega, et Saksamaa paneb pea maa alla. 3 Balti riigi ja Poola esindajad igal kohtumisel igal tasemel järjekindlalt peedistavad ülejäänud Euroopat – miks te juba rohkem ei tee? Ja see, et me oleme proportsionaalselt neist tunduvalt rohkem abi juba andnud annab meie argumendile vajaliku moraalse kaalu.
Meie valitsus, sarnaselt Läti, Leedu ja Poola valitsustega, leidis, et Ukraina tõenäolisest kaotusest tulenev pikaajaline risk meie enda julgeolekule on suurem, kui ajutine enda kaitsevõime vähenemisest tulenev risk.
Ma loodan ausalt, et praegu käivad läbiräägimised, et käivitada sõjatööstus uuesti. Et me saame sealt uusi odavaid relvi.
Piinlik. Seda peaks nüüd lugema kõik, kes siin Kunnast suureks eksperdiks nimetavad.
Kunnas nutab taga Ukrainale antud 43 D-30 haubitsat ja 24 FH-70.
D-30 – Ukraina sõda on näidanud, et 122mm moona ei ole saadaval. Neid tootjaid, kellelt vene kaliibriga moona saada oleks, on väga vähe. See on ummik. Igasuguse konflikti puhul oleks D-30 kasutud, kui olemas olev moon saab tarvitatud.
FH-70 on ka vananenud, pole võrreldav M777 ja muu kaasaegsema tehnikaga.
Asemele saame 36 K9t ja 6 HIMARSit. Ja meil on siin ka liitlaste Eestis paiknevad relvad, mille ta ära unustab.
Ukraina kaitseb ennast 38 HIMARSiga, tulejõud ja täpsus on lihtsalt niivõrd palju olulisem kui lihtsalt torude arv.
Iga kõu on võrdne mitme FH-70, 122mm ei maksa rääkidagi. Kõu raua pikkus on kõvasti pikem kaliiber 52, FH-70-l 39, laskeulatus on kaugem, nendega saab kasutada moodsat NATO laskemoona. Juhitavat ja tarka moona, mis suudab tabada liikuvaid sihtmärke jne.
Hüpoteetilised 2 olukorda:
– Eesti hoiab suurtükid omale. Juhtumisi on see viimane õlekõrs ja Ukraina langeb Venemaa võimu alla. Ukraina tööstustele antakse Moskvast ülesanne toota Eesti vallutamiseks nodi. Harkivi tankitehas hakkab Venemaale vorpima tanke, Antonov ja YuzhMash (PivdenMash) hakkavad vorpima Venemaale lennukeid ja rakette. Kas me võitsime suurtükke omale jättes?
– Eesti annab ära kasvõi viimase suurtüki. Vajadusel annab ka CV90 lahingumasinad, vajadusel isegi K9 iseliikuvad – kui on selge, et sellega lastakse sodiks Venemaa viimased vastava klassi seadmed. Tootmine käib juba Rootsis, Koreas, Prantsusmaal ja mujal täisvõimsusel, küllap on mujalgi uni silmadelt ära hõõrutud. Eesti metsades harjutab kuskil HIMARS või M270 või isegi mitu, kuigi see ei kuulu Eestile, vaid täidab lünka oma saamiseni.
Mõned kõrvalmärkused:
– Foreign Policy hinnangul on Venemaa väeüksused kogu läänepiiri ulatuses loovutanud umbes 80% oma löögijõust Ukrainas möllamiseks. Ajutiselt saab Eesti lubada omale võimelünka (K9 liikursuurtükke on 18 kohal ja 18 tulemas), kuna Venemaal on hetkel võimekuristik.
– Eestil on jätkuvalt võimalik välja kutsuda NATO lennuvägi ja (allvee)laevastik, mil on väga palju tulejõudu – Ukrainal seda võimalust pole.
– Eesti uued suurtükid suudavad lennutada moona täpsemini ja kaugemale ja kiirelt positsioone vahetades (nii kaugele, et suvaline Msta või Giatsint ei ulata nendeni, mis ei kehtinud D-30 ja FH-70 puhul, nendeni ulatas, sealjuures suudab Msta tampida D-30 puruks enne, kui see temani ulatama hakkab, FH-70-ga on enamvähem võrdne duell, aga Msta suudab rutem kohta vahetada, Giatsint suudab ka FH-70 ennast kätte andmata katki lasta, aga K9 ulatab temani esimesena).
Minu järeldus: mitte tegutsedes riskime kah tohutult. Kunnaselt on ilmselt kaabud välja nurunud EKRE seisukoha kuidagimoodi kaitsmise. Meh.
Aga…
> elanikkonnakaitse hetkeseisule ei saa parimagi tahtmise korral anda kõrgemat hinnet kui „üks“ viie palli süsteemis
Selle lausega tuleb kahjuks nõustuda. Eestis on tsiviilelanike kaitse ohu ja elutähtsate teenuste katkemise vastu äärmisel nõrgal tasemel. Eriti arvestades, kuivõrd Venemaa nina all asub Eesti põlevkivi kaevamine ja energiatootmine.
Tuulikuid ei jaksa keegi puruks lasta, aga Eesti, Balti ja Auvere soojuselektrijaamad ei ela agressiooni korral – kui kellelegi antakse luba nende pihta lasta – esimest päeva üle. Paraku pole see sõjaväelaste, vaid energeetikute mure. Kivipõletusest sõltumine on vältimatu, aga ohtlik.
Nende asemele tuli Thunderite esimene partii. Ilmselt sellepärast loobusid seisvast kraamist. Ja polnud neid nii palju ka. Kuvitav, et Kunnas on osav mees, aga hakkas vist EKRE pilli järgi tantsima.
Ju Kunnas sai EKRE ladvikult korralduse jaurata sel teemal. Nähtavasti teab ta ise ka neid detaile aga parteiliin vajab ajamist.
EKRE jälle enda relvaäri lobistajale avalikult pihku tagumas.
Kunnas jahub oma vanu vene haubitsaid taga:
1) luua muljet, et tänane valitsus, nato ja eu on ebapädevad. See sama pirogozini eesmärk.
2) Ta on lihtsalt ebapädev ja ei tea, mis toimub. 2007 oli viimati kaitseväe teenistuses kolonelleitnant. Auaste on küll suur, aga see tuli ei põle seal kahe kõrva vahel enam.
Olles kõige targem siis: panevad nad kõik puuse oma mõttetu jutuga. Aga mis info on siit tähtis.
Näitab kui saamatud ja ilma mõttevõimeta, loogilise maailmapildita (mis juhtub kui vene ründab) on sellised kõrgel ametikohal olevad isikud. Mida siis veel tahta nendest kes veel all pool on. Rühmaülemad, kompaniütlemad. Hea kui nad orienteeruda metsas enamvähem oskaks.
Ehk, me ei võida sama taktikat kasutades suuremat vastast. Jah, kui me oleme efektiivsemad jne kodumaad kaitsev sõdur on 130% ja vastasel ründav 70%. Aga selline 2x parem efektiivus ei taga võitu, ülekaaluka vastase vastu.
Me peaks rakendama taktikat, mis oleks sellise vastase otsene purustaja. Mitte 130% / 70% vaid 1000-500% vs 70%.
Enamik sõdureid peaks suudma mõjutama vastast 300m-500m ja enam, mitte nagu venelane on ilma optikata 100m max. Ehk kui nad pole suutelised rohkem kui 100-200m nägema/laskma ja meie võitlejad suudaks neid mõjutada 400m peale, siis pole vahet kui palju lolle nad meile vastu saadavad.
Samuti droonid millega hävitada tehnikat/võitlejaid väga kauge maa taha. Ja kõik muu mis oleks võimeline lendama, iseseisvalt nägema ja vastasele pähe kukkuma.
Sõduritel peaks olema ka rohkem kaitset kui ainult 2 väikest keha kaitsvat plaati.
Kui muidu lastakse iga vastase hävitamiseks sadu või tuhandeid kuule, siis reaalselt võiks iga kuul või iga teine neid tabada. Pole mõtet nende pea kohal heli tekitada: vaatage meil on ka kuulid ehk lollus.
Ja kõik see ei maksa reaalselt midagi. Kui juba võrrelda kulutusi.
Saaks need ekreiidid ka kuidagi ukrainale ära anda oleks jälle kõik korras.