Kas ka sina pelgad, et polariseerumine ühiskonnas süveneb? Mida saavad poliitikud ja meiesugused tavalised inimesed selle vältimiseks teha?
Kas ka sina pelgad, et polariseerumine ühiskonnas süveneb? Mida saavad poliitikud ja meiesugused tavalised inimesed selle vältimiseks teha?
20 comments
Ma ise olen alustanud sellest, et mitte häbimärgistada praeguseid või kunagisi EKRE valijaid ning mitte panna võrdusmärki valijate ja erakonna juhtpoliitikute äärmuslike sõnavõttude vahele. Kõige kehvem on, kui teistmoodi mõtlevad valijad aruteluplatvormidelt (sh r/eesti) ära põgenevad ja kusagile Uute Uudiste kajakabritesse lõksu jäävad. Tean isiklikult paari inimest, kes on varem EKRE poolt hääletanud, aga sel korral seda ei teinud ja olen väga rõõmus, et nad olid järelikult endiselt (vähemalt osaliselt) sellises infoväljas, mis võimaldas neil selle otsuseni jõuda.
Võitja poolel olles on lihtne olla suuremeelne… seega olgem.
Inimesed võiksid vaadata peeglisse, elada oma elu ja lasta teistel ka elada.
Ühtsus saab tekkida Šveitsi tüüpi referendumitest.
Erakondlik poliitika ühtsust ei tekita.
Ma kaalun ka redditi jälgimisest loobuda ja *attention economy*-st täielikult välja lülituda. Üha enam on tunne, et ka siin on suur osa sisust põhimõtteliselt *ragebait*.
Poliitilist polariseerumist näen praeguse sotsiaalmeedia-maastiku kõrvalsaadusena. Edukas on see, mis hoiab tähelepanu; mis hoiab tähelepanu on see, mis ajab närvi.
Nii siis kapseldumegi vastastikku antagonistlikesse meediamullidesse, millel on rohkelt negatiivseid kõrvalsaadusi ja mille tegelik iva on reklaamikäive.
Polariseerumise taga on üldiselt miski, mis võimaldab polariseerumise jõududel seda tagant lükata.
EKRE puhul on selleks valijad, kes on erinevates eluaspektides või põhjustel riigis või üleüldises olukorras pettunud. Mingit osa nendest pettumustest oleks võimalik minimaliseerida kui selleks oleks olemas poliitiline tahe ja rahalised võimalused. Mingit osa pole võimalik ümber veenda ja sellega tuleb leppida.
Tahame me või ei taha, aga vaesus ja elamisega toimetulek on Eestis päris suur probleem ning rahaline hakkamasaamine on üks selliseid asju, mis inimeste valikuid mõjutab. EKRE lubab kõigile sisuliselt, et raha on nagu muda (sest me ju kulutame seda kõigele muule va Eesti inimestele) – anname kõigile raha ja võtame veel laenu püsikulude katteks juurde ka kui ajad halvad on. Tahame või ei, aga kui inimestel on raske, süüa pole, arsti juurde ei saa, lapsele trenni eest maksta ei jõua, ja ise ka elu nautida pole üldse võimalik, siis inimesed vaatavadki selliste parteide poole, kes neid rahaga üle lubavad kullata.
Lahendust ma välja pakkuda ei oska, sest tõepoolest on riigi rahadega mõnevõrra kitsas käes ja iga suurendatud püsikulu nõuab ka tulevikus suurema raha olemasolu. Mõni uus maks või mõne maksu tõstmine oleks ebapopulaarne. Teises teemas oli juttu, et kõrgepalgaliste lisamaksustamine oleks ka ebaõiglane, sest esiteks miks peaksid nemad edukad olemise pärast rohkem maksma ja teiseks võiks nö madalapalgalised oma jalad perse alt välja võtta. Umbes nii võiks päris palju selliseid arutelusid kokku võtta.
Nüüd ebapopulaarne arvamus: me kõik elame ühes riigis. Meile kõigile on tegelikult hea see, kui meil ei eksisteeri nii suuri tugevaid lõhesid nagu kusagil mujal, kus hea palgaga inimesed saavad lubada lastele head haridust, kultuuri, ja head pinnast tulevikuks ning kehvemal elujärjel inimestel on pidevalt valikute küsimus. Ütlen ausalt: ma ei poolda Robin Hoodilikku rikastelt raha ära võtmist ega ka seda, et Eestis saaks inimesed toetuste toel elada töötamata/õppimata nagu mõnes heaoluriigis. Aga see ei tähenda, et praegune olukord oleks suurepärane või midagi paremaks muutma poleks võimalik.
Ma olen isiklikult mingites asjades täielikult Reformierakonnaga teisel meelel, aga EKRE maailmavaade (või see kuidas nad seda presenteerivad) on veel hullem. Mis aga Reformierakond võiks teha – ja ma loodan, et nad on eelmistest kordadest õppust võtnud – on see, et vähemalt üritada mõista, et mitte igaüks, kes Eestis ei teeni kõrgelt palka või ei oma kõrgelennulist karjääri, ei ole kohe loll idioot, kes tahabki madalapalgaline olla.
Kui me tahame, et polariseerumine ei jätkuks, siis tuleks kõiki Eesti inimesi võtta kui Eestile hädavajalikke ja asendamatuid. Praegu on mingil määral – ka siin subis – kohati liiga palju suhtumist, et ise oledki loll ja laisk kui pole edukas; ise oled loll ja idioot kui tahadki, et maal ka elu oleks; ise oled loll ja idioot kui inflatsioonist tingitud suurenenud arved ongi sulle rasked maksta (st nt miks sa oma elektriarvet ei fikseerinud? miks sõidad siis endiselt autoga ja elad maal?).
Selline mõtteviis ongi lõhestav ja eelmistel kordadel kui reform on suht heal võimupositsioonilt olnud, ongi sellised asjad läbi kuvanud ja eks sealt see polariseerumine ka paisub.
Mingi core EKRE valijat niigi ümber ei veenda, aga ma olen suht veendunud, et mingi osa valijaid enam EKRE poole ei vaataks kui nende muresid ka addresseeritaks.
Tähtsin konkreetselt sama postitust teha. Ausalt öeldes ei olnud kunagi hääletamas käinud ja pean ütlema, et ka mina langesin selle polariseerumise ohvriks (EKRE võidab ju muidu – mentaliteet) ning läksin hääletama.
Kui natuke googeldada siis võib leida, et suht palju on juba juttu sellest ka rahvusvaheliste uuringute näol. Põhimõtteliselt demokraatlikes riikides suht suur murepunkt – USAs eriti hästi näha veel. Väike kartus on, et kui Eestis selline ekstreemsuste katsumine jätkub siis saame ka paari aasta pärast vaadata kuidas nö gang war pihta hakkab.
Uurimustest näiteks on märgitud ära, et kuniks väga järsku ekstreemsust ei ole, on võimalik inimesi veel tagasi kokku tuua. Kuskil peaks siis olema murdepunkt, millest tagasi enam pöörduda ei saa? Kus selline asi aga on, see on hea küsimus.
Lahendusteks aga on pakutud päris mitu võimalust, mis teoorias tunduvad lihtsad, kuid praktikas keeruline täide viia. Keerukus on maininud ka uurimuse läbiviiad.
Lahendused:
1) nö kolmandate osapoolte tugevdamine – inimesed kes ei ole kummalgi poolel saaksid kõige neutraalsemalt suurt pilti ka vaadata.
2) ekstremistide haarde vähedamine – nt nende kaja kambrite (echo chambers) maha murdmine. See subreddit on tegelikuses üks nendest, kuid vähemalt on siin ikkagi suhteliselt suur neutraalsus võrreldes mõnede “kõik peate nüüd seda arvama ja tunnistama” paduusklike fb gruppides.
3) tolerantsi suurendamine. Me kõik ei pea nõustuma reformi, Isamaa, EKRE või mis iganes erakonna arvamustega (EÜVPga ma siia kasti ei liigutaks, minu arvates põlegi maha, aga nagu ka mainisin ei ole ma kõige neutraalsem). See et me jällegi ei nõustu ei tohiks tähendada, et me automaatselt vaenlased oleme ja sitta loopima hakkame. Tuleb leida see kuldne kesktee millega saame üldist ühiskonda parandada ja liikuda edasi nendest igapäevastest väikestest kaklustest.
Lisan veel juurde, et Türgi saaks võtta mingil määral eeskujuks, 2019 aastal saavutasid nad suht palju just inimeste tagasi kokku toomise osas.
Tuli nüüd natuke pikem tekst, aga nagu ma mainisin siis olen sama asja mõelnud ja seedinud ning ka natuke teemat uurinud.
Kiire [link](https://carnegieendowment.org/2019/10/01/how-to-understand-global-spread-of-political-polarization-pub-79893) ka, see on selline väiksem kokkuvõte ühest selle teemaga raamatust.
r/Eesti on kahjuks viimastel päevadel väga kehv näide sellest. Tunda valimistel rõõmu mitte selle üle, et enda eelistatud jõud võitsid, vaid et EKRE ja nende toetajad on vihased, on ehe näide sellest, mida peaks vältima. See on ju ehe vastandumine ja teiste mahategemine. Miks me ei suuda õppida vigadest, mida paljudes teistes demokraatlikes riikides on tehtud? Sellest pole ju keegi võitnud.
EKRE puhul on palju, mida saab kritiseerida, aga kriitika peaks jääma konstruktiivseks (jah, isegi siis, kui mõni EKRE liige või valija ise ei jää!). See, et EKRE seekord hääli kaotas, näitab ka seda, et ei ole ka paljud EKRE valijad sugugi veendunult klammerdunud erakonna külge ja ei kaitse kõike, mida sealt tuleb. Järelikult ei ole nendega ühisosa otsimine mitte pelgalt abstraktselt moraalne käitumine vms, vaid saab aidata ka poliitilist polariseerumist vähendada.
Lugesin kunagi statistikat, et inimesed kes ei identifitseeri end oma poliitiliste vaadete järgi on õnnelikumad 🙂
Vähem ülbet ja üleolevat suhtumist ja oponentide sildistamist, rohkem dialoogi ja küsimuste lahtirääkimist.
Polariseerumine toimub peamiselt ühel pool. Sealt ju tulevad ekstreemsed vaated, isoleerimine, teised halvad/vähem inimesed, anti lgbtq vms.
Liberaalne pool on ju pigem vastupidi.
Olen kuulanud ühe ameerika poliitilise filosoofi Robert Talisse podcasti antud teemal (võite üles otside Art Of Manlyness osa Overdoing democracy). Tal on sellest raamat ka.
Ta sõnumi, kuidas polariseerimist vähendada üks peamisi osi oli, et tuleb suhelda huvigruppides, baarides, trennides, muudes avalikes kohtades inimestega, kes on tõenäoliselt sinust poliitiliselt teise arvamusega. Ja siis nendega Mitte poliitikast rääkida üldse.
Mõte on lihtne, kui mõtleme et erakonna X valija on loll/jobu/jne sellele ja sellel põhjusel siis me kanname ta täielikult inimesena maha algusest peale juba. Meil ei saa tekkida inimeste vahelist respekti ja mõistmist, sest ta on lihtsalt poliitiline opponent. Temaga poliitikast rääkimine ei aita vaid pigem süvendab ainult lahkheli.
Kui aga temaga koos mingil üritusel muusikat kuulata ja pärast seda muljetada, või veel parem koos muusikat teha siis näeme hoopis teist inimest. Saame teada äkki, et ta on kitarri virtuoos. Või mängime mälumängu temaga ja saame teada, et tal on imelised ajaloo teadmised. Saame luua hoopis teistsugused suhted ja arvamused. Rohkem inimeselt inimesele. Kui siis pärast saad teada, et ta valis erakonna X, keda sa vihkad siis sõnum tekib sul peas pigem mitte, et ta on loll vaid nüanssidega… ta küll teab ajaloost imeliselt palju ja temaga on väga lõbus õlle juua, aga ma ei nõustu tema majanduspoliitika tõlgendustega.
Seega rohkem suhtlemist meist erinevate inimestega on lahendus, aga teema ei tohi olla poliitika. Poliitika kohalt tuleb mokad vahest kinni hoida.
Seda ei saa kuidagi vältida ega peatada. Me oleme jõudnud punkti kus lihtsustatult öeldes on kaks gruppi inimesi, kelle maailmavaated on niivõrd erinevad, et nad võiksid samahästi eri planeetidel elada.
Kapitalistlik ühiskond on jõudmas kriitilise punktini, kus aina rohkematel inimestel ei ole võimalik lihtsalt hakkama saada ning see viib vastuste otsimiseni. Õigeks vastuseks on see, et süsteem on see mis meid tagasi hoiab ning lahenduseks on progress ja revolutsioon nii sotsiaalselt kui ka majanduslikult.
Vale vastus on see, mida EKRE sugused levitavad, süüdistades kõigis probleemides seksuaalvähemusi, teisi rasse ja mida iganes veel, et inimestel mitte lasta näha probleemi kapitalismis.
See kestab kuni üks pool võidab, suutes lõplikult kas seaduslikult või mitteseaduslikult teise poole maha suruda.
polariseerumine ikkagi tekib eestis ainult rahakotist. kui juta jääb skalbisy
ilma ja sureb oma 1000€ palga pärast, siis tõnis tallinnas puutub ainult kokku häiriva sisuga mitte sellega, et ta ei saa endale luunja kurki lubada. tonni palk on olnud 2500
Kindlasti annab polariseerumisele hoogu vandenõuteooriate levitamine EKRE kohta. Igasugu jutud, et “oo EKRE on Kremli juhitud” lisavad sellele ikka väga palju. Kahjuks on ajakirjandus sellega tihti kaasa läinud.
Üldiselt isegi vaktsiinivastaste sugulaste või tuttavatega on endiselt võimalik rahulikult rääkida. Need kes endiselt ekret toetavad on kas pisut kristlikku või uhhuu usku, või alati vandenõu teooriaid armastanud (mulle tuttavatest, eks neid toetajaid võib seinast seina olla), aga nad on kõik tegelikult soojad inimesed ja ei vihka teisi (kristlased ainsana paistavad ebatolerantsusega silma, kusjuures just nii et usk käsib, kuigi enda instinkt oleks lahkem olla, nõme usk). Ma arvan et eesti sellest ameerikalikust, tahan teise poole rahvale ära panna suhtumisest on veel kaugel. Ära tahetakse panna poliitikutele. Vähemalt enamuse seas.
kui r/eesti või hinnavaatluse foorumit lugeda, siis mõned liberaalid on ikka nii pühaviha täis ekre valijate osas. Saaks vaid seinale panna. Nagu testost lolliks söönud Jürgen Ligi, kes kutsus erakonna peol Lõuna-Eesti (Valga jms kant) valijaid lollideks, kes ekret valisid. Ikka kenad entitled onkelid mõned. Aga muidu tore, et Reform nii tugeva tulemuse tegi, Ukraina kriisi kontekstis oluline.
Mida need materdajad ei mõista on see, et sellise retoorikaga sa kinnistad nad veel tugevamalt ekre külge kinni. Pigem peaks rohkem kõnetama neid, poliittehnilisi võtteid rohkem austama. Kui ekrekad ja mardikad kragistavad hambaid, on omaette muusika
Mida teha saab? Rääkida inimestega, isegi kui nad on “vastased”.
Isegi kui keegi on selle teise grupi liige, on tihtipeale (mitte alati, sest inimesed on erinevad, osad võivad olla fanaatikud) võimalik paljudel teemadel asju arutada.
Ka nendel teemadel, millel arutamine ei õnnestu, on mõistlik jääda viisakaks, mitte hakata kedagi ähvardama, osatama või talle halba soovima. (Osatamine vihastab mõned välja, osad reageerivad huumoriga. Ähvardamine ja kahju soovimine vihastab tõhusalt välja enamuse inimesi.)
—
Süsteemselt aga säärased soovitused ei aita.
Süsteemselt on lugu nii, et sotsiaalmeedias saab enim tähelepanu vastuolusid tekitav sisu. Facebookile meeldib vere lõhn, just nagu haile – algoritmil pole vahet, kellel seda tilgub ja kust kohast. Ka muudes sotsiaalmeediates võib täheldada nõrgemal kujul sarnaseid ilminguid. Aidata võiks inimeste kogemus – vastuolulise sisu eiramine, selle asemel et virtuaalset kõrtsikaklust alustada. Ka “oma jopedel” ei tohiks lasta kaklust alustada, nad ei ole pühakud, vaid tihtipeale samasugused limukad, kui vastase tšempjon.
Poliitiku ametis on aga võimalik lõigata vastandumisest kasu – võita “oma jopede” seas punkte “nende teiste” vastu minnes. Labaseim näide sellest, kuidas konflikt võib poliitikule isiklikku ja lühinägelikku kasu tuua – Putin isiklikult. Ta teadis, et Krimmi krabamine oli ta populaarseks teinud. Ja oh imet, Ukraina vastu sõja alustamine tõstis ta populaarsuse lakke. Motiiv polnud muidugi pelgalt populaarsus – aga inimeste ennustatav reaktsioon võimaldas seda tegema minna. Propagandaga tehti eeltöö, sõda käivitas instinktiivse “meie vs. nemad” reaktsiooni. Toetus hüppas lakke, tänaseni tiksub allapoole, aga pole kaugeltki maha tiksunud. Poliitikul õnnestus võtta kogu ühiskond oma ambitsioonide pantvangiks. Kõik kaotavad, et tema tahtmine saaks.
Et poliitikul ei tekiks himu algatada konflikti, et vere hinnaga toetust / võimu / oma tahtmist saada, peab tagama, et poliitikud sageli vahetuvad ja halva käitumise korral ruttu tagajärgi tunnevad. Lätis on üks selle insturment formaliseeritud: valimistel saab anda negatiivse hääle. Eestis tasuks valijal lihtsalt meeles pidada, mida kandidaadid varem teinud on.
Rahva hääl on suurim võim ja Sinu enda viga, et selle kellegile lambikale usaldasid keda sa tead ainult “meediast”. Vaata, et sa ei vingu järgnevatel aastatel. Sul pole enam häält!
no ma ei saa tõsiselt võtta inimest, keda need geid niiii õudsalt häirivad… nagu mis on, kas ma saan sind aitada..?