Näitena Mihhail Kõlvart, kes kogus suuruselt teise häältesaagi (14598 häält, Lasnamäel) ja oli juba kampaania ajal öelnud, et ei lähe Riigikogusse [Keskerakondlastest Tallinna abilinnapead pole veel riigikokku minekut otsustanud | Eesti | ERR](https://www.err.ee/1608906263/keskerakondlastest-tallinna-abilinnapead-pole-veel-riigikokku-minekut-otsustanud)
18 comments
Ei
Ei
Ei peaks, aga kuidas sa lahendaks olukorra, kus inimene kandideerib, võidab ja siis ei saa/taha riigikokku minna. Kas sunnid teda jõuga? Teed trahvi? Disklahv?
See on suht kaotatud lahing. Tore oleks, kui häältemagneteid poleks või nad oleks nimekirjade lõpus, aga see on suht saavutamatu.
Võibolla oleks suurem kasu sellest, kui kandideerimiseks peab olema vaimsete võimete testi skoor adekvaatne (ütleme min 110) ja pole raskeid isiksusehäireid 🙂
Meie süsteemi järgi on kõige tähtsam, et erakonnad saaksid riigikokku viia need inimesed, keda erakond sinna tahab saata.
Peibutuspardid vähendavad riigikogu usaldusväärsust, aga erakonna vabadus oma riigikogulasi valida võimaldab stabiilsemaid ja teovõimelisemaid valitsusi ning riigi loomisel peeti seda tähtsamaks.
Pohhui ju. Nii kui nii hääletavad oma erakonna positsioonide järgi.
Piisaks lihtsalt üldnimekirjast, mis järjekorras partei inimesi sisse võtab ja hääl anda otse parteile. Nimekirjad üleriiklikuks ja oleks lihtne süsteem. Enamus valib niikuinii erakonda, mitte isikut. Siis saaks teha, et mittetervislikel põhjustel kohast loobuda ei saa ja kõik erakonnad paneks oma pardid viimasteks, easy!
Tasub mõelda niipidi – ka Kaja Kallas ja Martin Helme ei kavatsenud Riigikokku minna. Nende plaanides oli ikka peaministri koht.
Ausalt öeldes väga ei hooli, kuna pole päris mustvalge – natuke vahet ju, kas lähed opositsiooni nt või koalitsiooni. Ma arvan, et Kõlvart, Svet jm seltsimehed valitsuse või koalitsioonikohtadele vaataks vb teisiti olenevalt olukorrast (eriti KE praeguse kõhna pingi puhul). Arusaadav ju, et valiku korral inimene pigem teeb seda tööd, millest ta tunneb, et rohkem kasu on (ma loodan).
Ma ise pigem tahaks, et üldnimekirjad reorganiseeritaks vastavalt saadud häälte arvule (ringkondi arvesse võttes ofc), et mingid vennad, kes nopivad 300 häält, aga on nimekirjas kõrgel kohal, ei saaks end niimoodi lasta läbi vedada (varasemalt nt Kalevid Lillo ja Kallo KEst).
Mehhanism nende asendamiseks asendusliikmega on olemas.
Sama hästi võiks küsida, kas kandideerima peaks need, kel pole lootust saada? Loomulikult ei *peaks* (see tähendab et soovi korral võiks) aga inimene arvab, et on sedasi oma erakonnale abiks – ja ilmselt ongi abiks.
Kui Eestis puuduks asendusliikme mehhanism ja partei nimekirjad, siis võiks juba rääkida, et “ei tohiks lollitada”.
Vanasti kutsuti neid häältepüüdjateks. Kuna meil kandidaate ei saa valida ja sul on ainult ringkonna järgi määratud nimed ja hääletad erakondi anyway, siis on täiesti ükskõik kes seal hääli saavad. Ma sain alles täna teada, et minu kandidaat ka ei plaaninud riigikokku minna aga ma teadsin, et ma hääletan erakonda anyway, nii et võtsin esimese nime selle erakonna nimekirjast oma ringkonnas.
Jah peaks, sest kui see poleks lubatud, on vähemedukad erakonnad eelisseisus, sest nende esinumbrid ei ole juba mujal kõrgetel kohtadel.
Ühest küljest jah need peibutuspardid võivad jätta valijale mõru maigu suhu. Teisest küljest, meie valimissüsteemiga valid sa tegelikult ju erakonna nimekirja, kui räägime Riigikogu valimistest (isiku valimine on oluliselt tähtsamal kohal kohaliku omavalitsuse valimiste juures, mulle vahel tundub, et inimesed kipuvad natuke liiga neid kahte asja ühte patta panema). Riigikogu valimistel panevad erakonnad kokku nimekirja ja kandidaatide valik valijale sõltub tema valimisringkonnast – juba see annab kaalu erakonna nimekirja poolt hääletamise ideele (sa ei pruugi saadagi oma lemmikkandidaadi poolt hääletada, sest ta on üles seatud teises kohas, aga suunama suundub tervet riiki). Võiks siis võtta asja ka nii, et häältepüüdjad osalevad ikkagi poliitikas oma erakonda esindades, ja kui nad ise Riigikokku ei lähe, siis sinu poolthääl neile tähendab, et usaldad neid koos nende erakonnaga volitama nende nimel kedagi seal tööd tegema. Ehk ilmselt ettepanek keelata häältepüüdmine üldse või veel rohkem, mitte-minejate hääled ümber jaotada (kas te kujutate ette selle tulemust? meil oleks siis suhteliselt regulaarselt valimiseelne palavik, sest kogu aeg oleks võimalus jõujoonte ümbermängimiseks) ei ole meie valimissüsteemi juures Riigikogu valimiste osas mõistlik, pigem peaks teadlik valija vaatama üle ka oma valitu ‘taustatantsijad’ JA peaks ehk väga toetama poliitkultuuri, kus soodustatakse poliitiku poolset valimiste-eelset ausust ses suhtes, kas ta palaanib olla erakonna häältemagnet või tegelikult Riigikokku minna. Pealegi peab ju arvestama, et kui ka meil oleks näiteks eeskujuliku nimekirjada erakond ‘kõik kandidaadid valituna RK-sse’, siis koalitsiooni saades juhtub väga reaalselt see, et keegi saadikutest läheb valitsusse ja RK-sse tema asendusliige. Mis siis, võtame temale antud hääled ära?
Siin aitab vaid rahva teadlikkuse tõusmine, seaduse jõuga seda lahendada ei saa.
Kindlasti mitte, selleks peaks kautsjon/trahv olema agu teistes riikides. See on Eesti demokraatia üks suht nähtav puudus minu meelest.
Ilma päriselt mõjuva ja varem teadmata põhjuseta koha ülesütlemine on otseselt valija petmine.
Siis oleks nagu probleem, et kas tulevass Valitsuse liikmed ei tohiks ka kandideerida?
Võiksid kandideerida, aga asenduskohtade järjekorrad peaksid olema parteiülesed, ehk puhtalt häälte järjekorra alusel. Kui isik ei soovi Riigikokku minna, peaks saama koha järjekorras järgmine hääli saanud isik.
Üldine mõte siis minna üle parteipõhiselt valitsemiskorralt isikupõhisele valitsemiskorrale.
(Erand tuleks teha ministrite puhul, kes vb peaksid saama valida isiku, kes neid Riigikogus asendama hakkab.)
Põhiseadus:
**§ 60.** Riigikogul on sada üks liiget. Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane.
Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt kahekümne ühe aastane hääleõiguslik Eesti kodanik.
​
Ja see ongi, miks peibutuspartidel ei saa keelata kandideerimist.
Minu meelest on ka vale, et näiteks KOV valimistel mandaadi saanud inimene nüüd RK valimistel kandideerib. Tal on ju eeline valijale antud lubadus alles täitmata. Tehku oma KOV töö lõpuna ja siis otsigu uut kohta. Aga juriidiliselt on kõik korrektne ja saab kandideerida.