Neljaks aastaks Reformierakonna lõhna Stenbocki majast välja suitsutanud Jüri Ratas tegi 2016. aasta sügisel kübaratriki, mis võttis oravatel pähklisöömise isu ära väga pikaks ajaks. Ratas lükkas nipsuga Edgar Savisaare kõrvale, hakkas peaministriks, pani kokku uutel, võrdsetel alustel koalitsioonivalitsuse, sai koalitsioonipartneritega paremini läbi kui oua erakonnakaaslastega, kes olidki nörritavad – näiteks Heimar Lenk, kes nõudis sundüürnike probleemi lahendamist, mille pärast rivistati aastateks üles terve rahandusministeerium. Ta suutis õppida ära lindude keele – jättis kõigile neid ohjeldamatult kiites mulje, et nad on tulbid isegi siis, kui nad seda ei olnud või kui ta seda tegelikult ei mõelnud.
Õigesti tegi, sest peaministri iga sõna mõjub suurele osale kaasvõitlejatest kinnitusena nende erakordsest poliitilisest andest ja võimest saavutada ühiskonnaelu kõige kõrgemaid tippe isegi siis, kui nad on valgusaastate kaugusel sellest, et nad suudavad üldse midagi saavutada.
2019. aasta valmistest alates läks Keskerakonna killavoor kiiresti ja püsivalt järjest rohkem kraavi poole teele. EKRE, koroona, Porto Franco, Mailis Reps, sõelapõhjastunud rahakott – kui loetleda mõned märksõnad, mille haldamisega erakond ja Jüri Ratas hakkama ei saanud.
### Kõik inimesed on välja vihastatud
Sest nagu Briti ekspeaministri Tony Blairi kunagine PR-nõunik Eestis käies tunnistas: absoluutses tipus saab inimene olla maksimaalselt kümme aastat, sest selle ajaga suudab ta välja vihastada kõik erakonnakaaslased, valitsuspartnerid, sõbrad, meediaväljaanded, perekonna, kogu ühiskonna. Jüri Ratasel on see päev väga lähedal ning 2027. aastaks on see tund lootusetult saabunud. Tuleb kas jalga puhata või eriala vahetada.
Keskerakonna allakäigu põhjused on Ukraina sõja fooni kõrval tegelikult erakonna tervist kahjustavad juhtimisvead, mille põhiautor on alati eelkõige erakonna esimees, siis alles juhatus. Tänane tubli ettevõtja Taavi Rõivas mõistis, et tema kümme aastat sai täis sellega, kui ta lasi Margus Tsahknal ja Jevgeni Ossinovskil ennast Stenbocki majast välja visata. Tema nimi on aus siiani, abikaasa Luisa sai kuulsa nime tõttu lupsti riigikokku, kuid ise võttis Taavi tipp-poliitikast arvestatava pausi – ja targalt tegi.
Enamasti on juhtimisvead seotud personalipoliitikaga. Eesti erakondades ongi kaks peamist teed, kuidas inimestega ümber käia. Isamaa tee ja Reformierakonna tee. Isamaast on kõik teisitimõtlejad minema saadetud ning on sündinud edulugudega Vabaerakond, Eesti 200 ja pead tõstvad Parempoolsed.
Kuid Isamaal – nagu erakonna liige, kunagine juht ja peaminister Juhan Parts hiljuti soovitas – tuleb teisitimõtlemist taluda, siis on jõudu. Kui Eesti 200 ja Parempoolsed oleksid Isamaa küljes, oleks neil täna riigikogus kokku 27 kohta. Kaheksa on ka tore, aga see ei ole jõud, millega mahub valitsusse.
### Hanno Pevkurist ei oleks kunagi saanud Kaja Kallast
Reformierakonna tee on hoida rivaalid koos. Hanno Pevkuri ja Kristen Michali vastasseis oli oluliselt põhimõttelisem kui praegu Jüri Ratase ja Mihhail Kõlvarti oma. Pevkur pidi päevapealt oma tooli ära andma Kaja Kallasele, sest selge oli, et tema seljatagune on nõrk nii erakonnas kui ka avalikkuses – Kaja häältesaak on olnud lummav ja Hanno võib teha mida tahes, üle 30 000 hääle ei võluks ta välja mitte kuskilt. Ometi mahuvad Pevkur, Michal ja Kallas ära kõik koos ühte valitsusse, sellesse, mida praegu kokku pannakse.
Erakonna esimees ei pea olema mitte Eesti suurim esimeelelahutaja – tantsija või kaalujälgija –, vaid häältetooja. See ongi põhjus, miks täna ei ole Eesti peaminister mitte Hanno Pevkur, vaid Kaja Kallas. Keskerakond ei saa öelda riigi paremuselt teise häältesaagi saanud mehele, et ta ei vääri esimehe kohta, kuigi järgmine sai kaks korda vähem.
Jutt, et Keskerakonnas on eesti ja vene tiib, lõhestab erakonna kõrval ka ühiskonda. Tegelikult on üksnes Keskerakond suutnud liita sotsiaalseid gruppe, mille laialivalgumist tuleb Eestil valvata. Ida-Virumaa hääletustulemus ei rõõmustanud kaitsepolitsei kõrval ka olulist osa Eesti vabariigi kodanikke.
### Jüri Ratas on täiesti tühi
Küsisin endiselt Isamaa ministrilt, mida Keskerakond täna tegema peaks. „Loomulikult peab vahetama juhti! Jüril on ideed otsas, sealt ei tule enam mitte midagi! Ta on täiesti tühi! Tuleb anda Kõlvartile võimalus. Täpselt sama lugu on Seedriga. Aga Isamaa häda on see, et ei ole lihtsalt mitte kedagi karismaatilist asemele panna!“
Kummaline oli ka jutt, et Kõlvarti taga on ainult Tallinn, Tartu, Ida-Virumaa ja Saaremaa. See on 700 000 inimest ja ei ole see kõik. Kõlvartist on ammu saanud Eesti tähtsuselt teine poliitik – Kaja Kallase järel. Seda ütlesid valijad vähem kui kuu aega tagasi.
Keskerakonnal on vaja kohaneda muutustega, mis on toimunud erakonnas, ühiskonnas ja maailmas. Tänase personalipoliitika tulemusel jäid parlamendist välja kuus endist ministrit, kes tahtisid parlamenti pääseda: Taavi Aas, Anneli Ott, Erki Savisaar, Eva-Maria Liimets, Tiit Terik, Tarmo Tamm. Nad on kõik eestlased. Häbilugu. Kui kohe lähenemisnurka ei muuda, võib Keskerakond järgmisest parlamendist ka välja jääda. Firma, mis turuolukorraga ei arvesta, kaotab selle sootuks.
Siiski, nüüdseks on Kiik ja Simson enam-vähem väljandanud oma toetust Ratasele.
Ma praegu enam ei usu, et Kõlvart suudaks Ratase minema veeretada. Aga kindlasti ta pakub konkurentsi ja tal võib ka õnne olla. Mina pigem sooviks talle seda – aga reaalsus ei tule järele.
Ratas genereeris omale lisaõnne sellega, et hakkas ise liigutama, mitte ei oodanud, et teda nügitakse. Valimistel ebaedu kogenud partei juhile on see kohane tegevus.
Kõlvart ei kõlba.
Mul on popkorn ja kokakoola juba valmis pandud, lust vaadata, kuidas nad vaikselt üksteisele kõri kallale hakkavad nihkuma. Loodetavasti saavad kõik hukka.
Ma poleks Keski valija niikuinii, aga Kõlvart esimehena tundub ahvatlev, sest siis Kesk kindlasti võtaks mõned Koos/Vasakpartei hääled endale, samas kaotaks mõnede vanemate eestlaste hääled kes kunagi “muulase” poolt juhitud erakonna poolt ei hääletaks. Tallinlasena loodan, et see kõik võiks juhtuda enne 2025 KOV valimisi. Kui Keski siit pukist saaks, siis võib-olla oleks linnaruumil isegi lootust paraneda.
Ratasel pole ju selgroogu ollagi. Las ekrel endale pähe istuda, kui tagasihoidlikult väljenduda.
Palju demagoogilist soga, mida Mäggi kindla peale näiteks oma oponentide poolt ei aksepteeriks.
Üks näide:
>Kummaline oli ka jutt, et Kõlvarti taga on ainult Tallinn, Tartu, Ida-Virumaa ja Saaremaa. See on 700 000 inimest ja ei ole see kõik.
Loomulikult ta teab ise ka, et Kõlvarti taga pole 700 000 inimest. On see osa venelastest, kelle jaoks venelane olemine on tähtsaim valimiskäitumise mõjutaja.
Kõlvart🤮
Jah, aga kas erakonna eestlastest juhtfiguurid tuleksid sellise venemeelsema Keskerakonnaga kaasa?
Kõlvart on kindlasti kompetentsem kui Ratas. Keskerakond ei ole enam laia telgi partei ja tuleb mingi suund valida ideoloogiliselt.
Kõlvart on pmst uus Savisaar. Selline mõnus autokraat. Keskerakonna juhiks vist sobiks küll, nad sellega pigem harjunud.
11 comments
Neljaks aastaks Reformierakonna lõhna Stenbocki majast välja suitsutanud Jüri Ratas tegi 2016. aasta sügisel kübaratriki, mis võttis oravatel pähklisöömise isu ära väga pikaks ajaks. Ratas lükkas nipsuga Edgar Savisaare kõrvale, hakkas peaministriks, pani kokku uutel, võrdsetel alustel koalitsioonivalitsuse, sai koalitsioonipartneritega paremini läbi kui oua erakonnakaaslastega, kes olidki nörritavad – näiteks Heimar Lenk, kes nõudis sundüürnike probleemi lahendamist, mille pärast rivistati aastateks üles terve rahandusministeerium. Ta suutis õppida ära lindude keele – jättis kõigile neid ohjeldamatult kiites mulje, et nad on tulbid isegi siis, kui nad seda ei olnud või kui ta seda tegelikult ei mõelnud.
Õigesti tegi, sest peaministri iga sõna mõjub suurele osale kaasvõitlejatest kinnitusena nende erakordsest poliitilisest andest ja võimest saavutada ühiskonnaelu kõige kõrgemaid tippe isegi siis, kui nad on valgusaastate kaugusel sellest, et nad suudavad üldse midagi saavutada.
2019. aasta valmistest alates läks Keskerakonna killavoor kiiresti ja püsivalt järjest rohkem kraavi poole teele. EKRE, koroona, Porto Franco, Mailis Reps, sõelapõhjastunud rahakott – kui loetleda mõned märksõnad, mille haldamisega erakond ja Jüri Ratas hakkama ei saanud.
### Kõik inimesed on välja vihastatud
Sest nagu Briti ekspeaministri Tony Blairi kunagine PR-nõunik Eestis käies tunnistas: absoluutses tipus saab inimene olla maksimaalselt kümme aastat, sest selle ajaga suudab ta välja vihastada kõik erakonnakaaslased, valitsuspartnerid, sõbrad, meediaväljaanded, perekonna, kogu ühiskonna. Jüri Ratasel on see päev väga lähedal ning 2027. aastaks on see tund lootusetult saabunud. Tuleb kas jalga puhata või eriala vahetada.
Keskerakonna allakäigu põhjused on Ukraina sõja fooni kõrval tegelikult erakonna tervist kahjustavad juhtimisvead, mille põhiautor on alati eelkõige erakonna esimees, siis alles juhatus. Tänane tubli ettevõtja Taavi Rõivas mõistis, et tema kümme aastat sai täis sellega, kui ta lasi Margus Tsahknal ja Jevgeni Ossinovskil ennast Stenbocki majast välja visata. Tema nimi on aus siiani, abikaasa Luisa sai kuulsa nime tõttu lupsti riigikokku, kuid ise võttis Taavi tipp-poliitikast arvestatava pausi – ja targalt tegi.
Enamasti on juhtimisvead seotud personalipoliitikaga. Eesti erakondades ongi kaks peamist teed, kuidas inimestega ümber käia. Isamaa tee ja Reformierakonna tee. Isamaast on kõik teisitimõtlejad minema saadetud ning on sündinud edulugudega Vabaerakond, Eesti 200 ja pead tõstvad Parempoolsed.
Kuid Isamaal – nagu erakonna liige, kunagine juht ja peaminister Juhan Parts hiljuti soovitas – tuleb teisitimõtlemist taluda, siis on jõudu. Kui Eesti 200 ja Parempoolsed oleksid Isamaa küljes, oleks neil täna riigikogus kokku 27 kohta. Kaheksa on ka tore, aga see ei ole jõud, millega mahub valitsusse.
### Hanno Pevkurist ei oleks kunagi saanud Kaja Kallast
Reformierakonna tee on hoida rivaalid koos. Hanno Pevkuri ja Kristen Michali vastasseis oli oluliselt põhimõttelisem kui praegu Jüri Ratase ja Mihhail Kõlvarti oma. Pevkur pidi päevapealt oma tooli ära andma Kaja Kallasele, sest selge oli, et tema seljatagune on nõrk nii erakonnas kui ka avalikkuses – Kaja häältesaak on olnud lummav ja Hanno võib teha mida tahes, üle 30 000 hääle ei võluks ta välja mitte kuskilt. Ometi mahuvad Pevkur, Michal ja Kallas ära kõik koos ühte valitsusse, sellesse, mida praegu kokku pannakse.
Erakonna esimees ei pea olema mitte Eesti suurim esimeelelahutaja – tantsija või kaalujälgija –, vaid häältetooja. See ongi põhjus, miks täna ei ole Eesti peaminister mitte Hanno Pevkur, vaid Kaja Kallas. Keskerakond ei saa öelda riigi paremuselt teise häältesaagi saanud mehele, et ta ei vääri esimehe kohta, kuigi järgmine sai kaks korda vähem.
Jutt, et Keskerakonnas on eesti ja vene tiib, lõhestab erakonna kõrval ka ühiskonda. Tegelikult on üksnes Keskerakond suutnud liita sotsiaalseid gruppe, mille laialivalgumist tuleb Eestil valvata. Ida-Virumaa hääletustulemus ei rõõmustanud kaitsepolitsei kõrval ka olulist osa Eesti vabariigi kodanikke.
### Jüri Ratas on täiesti tühi
Küsisin endiselt Isamaa ministrilt, mida Keskerakond täna tegema peaks. „Loomulikult peab vahetama juhti! Jüril on ideed otsas, sealt ei tule enam mitte midagi! Ta on täiesti tühi! Tuleb anda Kõlvartile võimalus. Täpselt sama lugu on Seedriga. Aga Isamaa häda on see, et ei ole lihtsalt mitte kedagi karismaatilist asemele panna!“
Kummaline oli ka jutt, et Kõlvarti taga on ainult Tallinn, Tartu, Ida-Virumaa ja Saaremaa. See on 700 000 inimest ja ei ole see kõik. Kõlvartist on ammu saanud Eesti tähtsuselt teine poliitik – Kaja Kallase järel. Seda ütlesid valijad vähem kui kuu aega tagasi.
Keskerakonnal on vaja kohaneda muutustega, mis on toimunud erakonnas, ühiskonnas ja maailmas. Tänase personalipoliitika tulemusel jäid parlamendist välja kuus endist ministrit, kes tahtisid parlamenti pääseda: Taavi Aas, Anneli Ott, Erki Savisaar, Eva-Maria Liimets, Tiit Terik, Tarmo Tamm. Nad on kõik eestlased. Häbilugu. Kui kohe lähenemisnurka ei muuda, võib Keskerakond järgmisest parlamendist ka välja jääda. Firma, mis turuolukorraga ei arvesta, kaotab selle sootuks.
Siiski, nüüdseks on Kiik ja Simson enam-vähem väljandanud oma toetust Ratasele.
Ma praegu enam ei usu, et Kõlvart suudaks Ratase minema veeretada. Aga kindlasti ta pakub konkurentsi ja tal võib ka õnne olla. Mina pigem sooviks talle seda – aga reaalsus ei tule järele.
Ratas genereeris omale lisaõnne sellega, et hakkas ise liigutama, mitte ei oodanud, et teda nügitakse. Valimistel ebaedu kogenud partei juhile on see kohane tegevus.
Kõlvart ei kõlba.
Mul on popkorn ja kokakoola juba valmis pandud, lust vaadata, kuidas nad vaikselt üksteisele kõri kallale hakkavad nihkuma. Loodetavasti saavad kõik hukka.
Ma poleks Keski valija niikuinii, aga Kõlvart esimehena tundub ahvatlev, sest siis Kesk kindlasti võtaks mõned Koos/Vasakpartei hääled endale, samas kaotaks mõnede vanemate eestlaste hääled kes kunagi “muulase” poolt juhitud erakonna poolt ei hääletaks. Tallinlasena loodan, et see kõik võiks juhtuda enne 2025 KOV valimisi. Kui Keski siit pukist saaks, siis võib-olla oleks linnaruumil isegi lootust paraneda.
Ratasel pole ju selgroogu ollagi. Las ekrel endale pähe istuda, kui tagasihoidlikult väljenduda.
Palju demagoogilist soga, mida Mäggi kindla peale näiteks oma oponentide poolt ei aksepteeriks.
Üks näide:
>Kummaline oli ka jutt, et Kõlvarti taga on ainult Tallinn, Tartu, Ida-Virumaa ja Saaremaa. See on 700 000 inimest ja ei ole see kõik.
Loomulikult ta teab ise ka, et Kõlvarti taga pole 700 000 inimest. On see osa venelastest, kelle jaoks venelane olemine on tähtsaim valimiskäitumise mõjutaja.
Kõlvart🤮
Jah, aga kas erakonna eestlastest juhtfiguurid tuleksid sellise venemeelsema Keskerakonnaga kaasa?
Kõlvart on kindlasti kompetentsem kui Ratas. Keskerakond ei ole enam laia telgi partei ja tuleb mingi suund valida ideoloogiliselt.
Kõlvart on pmst uus Savisaar. Selline mõnus autokraat. Keskerakonna juhiks vist sobiks küll, nad sellega pigem harjunud.